T7sse tagasi jõudes saan härmas bussist väljuvalt Vennalt teada, et MOLOC oli lahkunud öösel 3e ajal. Otseloomulikult oli Venna rahul, et ta sai mullegi veidi enda praeguse igapäevaelu tunnet ja põnevust ellu tekitada :) Ega see pidev ootamine ja muretsemine kerge pole, nii et au Vennale!Öö oli külm olnud! Kell 10 on rattaplanśettidel paks jää- ja härmatisekirme.
Section 7, rulluisud, 5km, tõusu 209m, langust 44m, parim aeg 30min. Rajal algul minu arvates päris kobe laskumine, kust mõistlikumad ei sõida kohe alla. Edasi sujuv tõus. Etapil tuleb kaasa vedada ka rulluiskude kotti, kuhu enne trekkingut oma uisuvarustus sisse panna. Kiivrite osas on siis kerge
mõttekoht: rulluisus peab olema kiiver, trekkingul peab olema ronimiskiiver, pärast trekkingut oleval rattal peab olema rattakiiver, aga rattatünnile sealses vahetusalas ligi ei pääse. Oli erinevaid lähenemisi: paljud kasutasid kõigiks kolmeks kiivriks Petzli ronimis-rattakiivrit, mis omab mõlema ala turvakinnitust; mitmed tegid kolm ala ronimiskiivriga; mõnedel olid vist mõlemad kiivrid kaasas; vähemalt üks (Mike) kinnitas rattakiivri ratta külge ja tegi rulluisu ronimiskiivriga.Section 8, trekking, 9km, tõusu 785m, langust 340m, parim aeg 2h. Etteruttavalt - see laskumine oli hullem kui tõus, ja me tegime lühendatud versiooni 2tunniga, ei usu et keegi tiimidest kogu etapi 2-ga sai. Igatahes, meil plaan trekkida Section8, vaadata köieülesanne ja trekkida Secton10 34km (veidi lühemalt), ning jõuda ~19 ajal T11sse. Lambid võtame igaks juhuks siiski kaasa. Sööki ja jooki on ka hulgem, korra Austraalias jäime 5-tunnisel retkel väga nälga.
Ilm on ilus, kaart 25000. Ühes kohas tundub kaardi järgi mägi palju suurem kui tegelikult, mistõttu veidi hiljem vallutame harja järsemat orgu mööda, aga pole halba ilma heata - hakkame nägema tiime kes käisid KP27-s. Laskumine köieülesandesse (T9/T10) on karm! Ja sealt peab veel ülesse tulema! Suvel Norras-Rootsis pool ööpäeva kivirahkudel ukerdades omaarust korra lubasin omale - ei enam :)Alla jõudes saame teada, et MOLOC olid köieülesande sooritanud ühe parima ajaga! Vahva! Meiega ~samal ajal jõuab alla ka tiim nr.17, sloveenlased. Jäävad veidi kahtleva moega mõtlema, kas teevad ronimise või mitte. Kuna olen sellel etapil kogemata ka Sleepmonstersi mittekoosseisuline fotograaf, soovitan neil siiski minna: Fotode nimel lähevadki, vaatamata rajainstruktorite soovitusele võtta ~2:20 ajatrahv (aeglaseim aeg x2). Ronimisülesanne on tegelikult lihtne: 1 jumari abil, pidevalt julgestuses olles kerge via ferrata ja rullikul laskumin oma kaheksaga reguleerides. Kamba peale üks kös. MOLOC aeg oli ~40min, slovakid teevad ilmselgelt aeglasemalt.
Algselt oli see ülesanne mõeldud märksa raskem olema, tõusu kokku 350m, sellest ~pool vabal köiel kahe jumariga tõus. Parimaks ajaks oleks pidanud olema 1:30. Üle-eelmisel ööl olevat aga selline tuul olnud, mis lükkas jaamad paigast ja lõhkus köisi kivide vastas, nii et rada lühendati. Mis hea pärast nad nii vara need köied üldse ülesse pand, esimesed tiimid käisid siin alles eile pealelõunal?! Randy ütles pärast, et tal pole veel kusagil õnnestunud teha sellist ronimist, mida korraldaja algul lubab. Veidi tunduvat, et tahetakse äge välja paista, kuid teatakse juba ette, et tehakse lihtsam ja lühem versioon.Craig ja Louise, Austraalia XPD korraldajad, saabuvad alla. Uurin neilt, milline on Tasmaania olukord mägedega. Olevat ~sellised kui
täna näeme, aga kõrgeim ainult 1900 kanti. Huh, kus selliste asjade jaoks treenida?Naudime veel mõnusas päikesepaistes Milka śokolaad ja slovakkidelt laenatud raha eest hangitud 2eur kohvi. Kaks tundi T9/T10-s aega viidetud nagu niuhti. Saadan Vennale sõnumi, et tal pole enne pimedat MEOMi mõtet oodata. Neil on me ees edu 4tundi - püüame kinni!
Section 10, trekking, 34km, tõusu 2561m, langust 3307m, parim aeg 14h. Turnime järsust nõlvast jälle ülesse. Teeme oma trekkingu veidi teise kui võistlejatel tuleb, sest tiimidel jäeti 2 punkti rajalt ära ja suunati nad ühe kohustusliku "viewpoint"i kaudu korraks mäest alla. Punktide ärajätmise üks võimalik põhjus - esimene tiim on planeeritud võitjaajast maas.
Vastavat infot pidi T7-s olev kohtunik kõigile tiimidele jagama ning mingid lisakaardid ka andma. MOLOC olevat aga keset ööd suht napilt mingi Soome tiimi jutust kuulnud, et KP 31 ja 32 tuleb võtmata jätta ning mingist kohustuslikust läbiminemiskohast ei teadnud midagi. Nii juhtuski, et mu tehtud pildid sobivad ka MEOM tee demonstreerimiseks, ainult et nad ronisid veidi kõrgemale mägede otsa ka (ilusam vaade või nii...).Jätame ajapuuduses (pimedus ligineb) KP33 ja sealse pastasöömispunkti vahele (Pilvi hiljem väitis, et tema olla seal esimese portsu nii alla hinganud, et ei saanud arugi, teisel olla juba mingi maitse ka olnud) ning liigume järve otsast kohe 34 poole. Teele jääb min 400m tõusu kurule. Rada viib mäest ülesse sinka-vonka, me lõikame kurve otseks. Mingil hetkel hakkab Geoff liiga paremale kalduma ja lõpuks kaob mul hoopis silmist. Korra jõuan talle lehvitada, et vaja hoopis vasakule hoida. Igatahes, kui mina olen ilma kaaslaseta kurul ja telefonilevi pole, on mul tõsine mõttekoht - mida edasi? Jätta ta "metsa"? Minul on kaart, kompass ja lamp, temal ainult viimane. 10min saan kurul
mõtiskleda ja seal puhkavate tiimidega elu üle arutleda, kui Geoff tormab mäenuka tagant kui noor kits. Huh, seekord läks õnneks!T11 poole (pikalt!) laskudes näen kaugel-kaugel ees tiimi, kus ühel on (ilus!) helesinine dressikas. Tundub kahtlane. Veidi aja pärast vähem kaugemal on veelgi kahtlasem. Ja veel veidi aja pärast on arusaadav, et helesinine on Minn ja et Urmol on neoonroosa helkurvest koti küljes tilbendamas. Nüüd läheb kiireks! Kilomeetri jagu spurtimist ja ongi MOLOC kinni püütud. Etapi lõpuni, mida on veel 1,5tundi, liigume koos ning mind süüdistatakse (alusetult!) tavapäratult kiires tempos. Tegelikkuses on ees Urmo ja Randy ja mul on raskusi nende sammus püsimisega!
Pimeduse varjus liitub meiega veel 4-liikmeline fotograafide punt ning mu kokku 11:16 tunnine trekking saabki kella 22 paiku läbi.
T11s palun Vennal igal võimalikul viisil takistada tiimisisest loobumismõtete levikut. Käis mingi jutt lõpetavatest korvpalluritest, kes ka ju kunagi viimast mängu tervenisti kaasa ei mängi jne...Käimise ajal ma ei julenud piiksatadagi, aga kas nüüd võin öelda, et mu jalad viimase tunni jooksul hirmsasti valutasid?! Ja hetkel, oodates võitjaid finiśisse (7.okt kell 17.40) on reiepealsed jätkuvalt valusad! 8-tunnine uni voodis, padjaga, jalad kõrgemale tõstetud, on magus. Aga uskuge, hinges elan kaasa kohustuslikus 4-tunnises peatuses viibijatele!
Section 11, ratas, 22km, tõusu 308m, langust 506m, parim aeg 1:30. See oli MOLOCil enne uinumist.
No comments:
Post a Comment