18 aastat tagasi praeguseks kellaajaks olin juba 6,5 tundi ema. Päris karm värk! Juba pool elu olen pidanud teda kannatama! :) See oli nüüd nali, igaks juhuks ütlen.
Paar päeva tagasi tuli jutuks, et 32 aasta pärast, Kenny 50.ndal juubelil, oleme sisuliselt ühevanused... Küll see aeg ikka lendab!
18 aasta jooksul on nii mõndagi toimunud. Kui alguses oli hull, siis aina hullemaks läks, ja elu lihtsamaks minekut pole paari aasta jooksul veel näha. Väikesed lapsed - väikesed mured, suured lapsed - suured mured! Rõõmudega on lugu üsna samasugune, kui mitte hullemgi. Mis teisisõnu tähendab - ka rõõmud lähevad aina suuremaks.
Seoses Kenny eelmise nädala neljapäeval sooritatud ARK-i eksamitega ja täna kehtima hakanud juhilubadega näen oma Golfi maja ees seismas väga harva. Kuidas ta küll enne elatud sai?
"Ma olen täiskasvanud inimene" - parim vastus tänases päevas :)
Lapsed jäävad ikka lasteks ...
Mar 24, 2009
Mar 21, 2009
20.märts, algas kevad!
Kalendri järgi, jah, algas kevad! Hurraa! Selleaastast tõelist talve (vähemalt siin Tartu kandis) on olnud harjumatult pikalt, nii et ootan päris kevadet juba ammu.
Tähistasin kevade saabumist aasta esimese rattasõiduga. Viimane rattasadulas istumine oli 4.detsembril Estorili kandis. Oma rattaga viimane sõit oli novembri alguses Lätis Bike Adventure'l. Mälestused sealsest seiklemisest minu ratta terviskliku seisukorra valguses pole üldsegi kiita. Ehk siis - kuna ratas oli väsinud (3 aastat kasutamist ja vahetatud korra piduritrossid ning paar korda õlitatud), ei tahtnud ta käike vahetada ega neid peal hoida. Nüüd siis olin ta kolmapäeval viinud parandusse (loe - poolte osade väljavahetamisse) ja täna sain kätte. Järgmised paar kuud tuleb elada õhust, praekartulitest ja makaronidest ketśupiga...
Rattasõit kulges mõnusalt. Olin plaani võtnud teha sissejuhatuseks ja uute osadega tutvumiseks tunnise otsa mööda asfalti. Kui 32 minutit sai täis, pöörasin otsa ringi ja ... saigi selgeks miks nii lihtne oli olnud. Selline vastutuul! Tagasisõit kestis 43 minutit, nii et kokku korralik 1:15-ne trenn. Seda, et päris kevad siiski veel käes pole, andsid sõidu alguses teada külmetavad näpud ja lõpus veel hullemini külmetavad varbad. Aga sellegipoolest - oli väga mõnus!!
Kevade alguse põhjalikumaks tähistamiseks käisime õhtul veel Monikaga teatris. Väikeses Vanemuises, etendus "Lärmab ja veiderdab", autor Ingmar Bergman, lavastaja Roman Baskin, peaosas Aivar Tommingas. Mulle meeldis, lausa väga. Paljudele teistele vist mitte, sest pärast vaheaega olid nii mõnedki kohad tühjad. Teksti pidi pidevalt jälgima, sest ühest lausest tuli teine ja mõte muudkui keris, nii et kui kusagil poole peal mõttelõnga käest lasin, oli raske uuesti reele saada. Lisaks veel veidike paljast naisekeha ja väheke suguelundite meelespidamist. Elu, kus piir hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel on õhkõrn... Kõik kokku oli paras absurd (noh, "normaalse" inimese seisukohast vaadates) ja mu praegusesse elu-ollu väga hästi sobiv.
Õhtu lõpetas meeldiv istumine elava muusika saatel Shakespeare teatrikohvikus. Nii palju kultuuri ühes õhtus! :)
Kui nüüd unustada ära kõik see mis võiks olla ja mida ei tahaks, et tuleks, ja tuletada meelde kõik olemasolev hea, siis ... Ehh, elu on ikka ilus!
Tähistasin kevade saabumist aasta esimese rattasõiduga. Viimane rattasadulas istumine oli 4.detsembril Estorili kandis. Oma rattaga viimane sõit oli novembri alguses Lätis Bike Adventure'l. Mälestused sealsest seiklemisest minu ratta terviskliku seisukorra valguses pole üldsegi kiita. Ehk siis - kuna ratas oli väsinud (3 aastat kasutamist ja vahetatud korra piduritrossid ning paar korda õlitatud), ei tahtnud ta käike vahetada ega neid peal hoida. Nüüd siis olin ta kolmapäeval viinud parandusse (loe - poolte osade väljavahetamisse) ja täna sain kätte. Järgmised paar kuud tuleb elada õhust, praekartulitest ja makaronidest ketśupiga...
Rattasõit kulges mõnusalt. Olin plaani võtnud teha sissejuhatuseks ja uute osadega tutvumiseks tunnise otsa mööda asfalti. Kui 32 minutit sai täis, pöörasin otsa ringi ja ... saigi selgeks miks nii lihtne oli olnud. Selline vastutuul! Tagasisõit kestis 43 minutit, nii et kokku korralik 1:15-ne trenn. Seda, et päris kevad siiski veel käes pole, andsid sõidu alguses teada külmetavad näpud ja lõpus veel hullemini külmetavad varbad. Aga sellegipoolest - oli väga mõnus!!
Kevade alguse põhjalikumaks tähistamiseks käisime õhtul veel Monikaga teatris. Väikeses Vanemuises, etendus "Lärmab ja veiderdab", autor Ingmar Bergman, lavastaja Roman Baskin, peaosas Aivar Tommingas. Mulle meeldis, lausa väga. Paljudele teistele vist mitte, sest pärast vaheaega olid nii mõnedki kohad tühjad. Teksti pidi pidevalt jälgima, sest ühest lausest tuli teine ja mõte muudkui keris, nii et kui kusagil poole peal mõttelõnga käest lasin, oli raske uuesti reele saada. Lisaks veel veidike paljast naisekeha ja väheke suguelundite meelespidamist. Elu, kus piir hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel on õhkõrn... Kõik kokku oli paras absurd (noh, "normaalse" inimese seisukohast vaadates) ja mu praegusesse elu-ollu väga hästi sobiv.
Õhtu lõpetas meeldiv istumine elava muusika saatel Shakespeare teatrikohvikus. Nii palju kultuuri ühes õhtus! :)
Kui nüüd unustada ära kõik see mis võiks olla ja mida ei tahaks, et tuleks, ja tuletada meelde kõik olemasolev hea, siis ... Ehh, elu on ikka ilus!
Mar 16, 2009
Arula 100 suuska
Laupäeval, 14.märstil 2009, toimus lõpuks ometi, pärast mitmete takistuste ületamist ja pikki läbirääkimisi ilmavana ning TM-i rajamasinaga, ajalooline sündmus - Arula 100 suuska.
Heiti ja Maret kirjutavad sellest ilusamalt ja pikemalt ning vast Heiti lisab pildidki juurde, ma oskan siin ainult enda moodi jätkata:
Start Otepäält, finiś Arulas väikese Tartu Maratoni stardipaigas, vahepeal väike sissepõige Kekkose rajale ja vahefiniś Elva jahilasketiirus. Kokku piisavalt täpselt 100km. Täitsa hullud, ütlen ma selle kohta!
Rahvast kogunes kella 8-ks Otepääle lausa 10+1 tükki: Pilvi, Maret, Minn, Maku, Kaido, Sven, Tanel, Heiti, Randy, mina + hooldetiimi- ja toitlustuspunkti Andres. Minni läbirääkimised olid olnud äärmiselt viljakad - ilm suurepärane ja rada super (või oli see vastupidi?).
Mina, kui tuntud suusahunt ja Eesti tõelise suusakuurordi esindaja, olin ka võtnud nõuks võimalikult kaua vastu pidada. Algsetel andmetel oleks see vastu pidamine pidanud lõppema esimest korda Arula kanti jõudes. Järgmine tärmin oli Elva, ja sealt edasi esimene koht kus Andres oma autoga vastas on. Lõppeks lõppes mu sõit teist korda Palule jõudes (6,5 tundi ja 82km). Kui poleks "halva eeskuju" andjaid olnud, oleksin end vist isegi lõpuni välja venitanud. Aga kuna olin võtnud nõuks mitte olla esimene allaandja, ja seda ma Palul polnud, siis - ega polnud ka vaja kellelegi midagi tõestada.
Sõidu esimesed ~20km Harimäele 1:23-ga olid päris kiired, naatukene liiga kiired minu jaoks. Harimäe tõusu saime võtta kaks korda, sest kogu distantsi sobivamaks pikkuseks sättimiseks tegime 2-kilomeetrise pauna mööda Kekkose rada ka sisse. Harimäelt laskumisel saadi mõõtmistulemustega kirja 6 minutiga 3 km. Olid lahedad jäärennid!
Kuni Meegastemäeni sain oma määrdemeistrit ainult kiita - olin omale päris head suusad teinud. Edasi oli kõiges süüdi kena palav kevadpäike, kes lume sulama pani ja hea libisemise veidi kehvemaks tegi. Peebu toitlustpunktis tegin kiirsöögi, sättisin kõrvaklapid kõrva (oli hakanud päris igav) ja "tuiskasin rajale" niipalju enne teisi, et esimesed said mu kätte napilt enne Palut.
Need 16,5km Palu-Elva vahel on päris nürid. Ma olen ühe korra Tartu Maratoni läbi sõitnud, ja tõenäoliselt see lõpp põhjustaski rohkem mitte minemise. Muudkui sõida-ja-sõida-ja-otsa-see-ei-saa. Lõpuks siiski sai. Oleks keegi kohalviibijatest poole (või veerandi) sõnakesega või muu olekuga vihjanud et ma võiksin nüüd lõpetada, oleksin vist isegi teinud seda. Aga ei, keegi ei halastanud! Isegi veidi ära hõõrutud jalg ei teinud nende kalki südant pehmeks! :) Tänud Maretile plaastri eest sellegipoolest.
Viimased 15,6km tagasi olid ... omapärased. Ei Teekonna kommid, mida olin hooga reisimoonaks taskusse pistnud, ei joogilonksud - miski ei andnud energiat. Kahtlustan, et töö käis nende varude pealt mida inimesed ainult śokiseisundis pidid suutma tööle rakendada. Hirm paari sõbraliku kommentaari ees oli ikka suur! ;) Huvitav on aga see, et suusatehnika ei lagunenud ja tasakaal aina paranes. Et muidu olin tugev tüdruk, ainult käed-jalad olid nõrgad.
6 tüüpi sõitsid kogu raja läbi, aeg ligikaudu 8,5 tundi.
Järgmisel hommikul ükski lihas oluliselt tunda ei andnud. See mure sai aga lahendatud 17 kilomeetrise ja veidi üle 2 tunni kestnud kepikõnniretkega (koos Pilvi ja Minniga), mille käigus selgusid üksteise järel mitmete tagumiku-, selja-, sääre- ja kätelihaste olemasolud. Viimased 8 kilomeetrit olid raskemad kui eilse sõidu viimased 10. No ikka rasked olid!
Kuulge, aga nii võib ju tugevaks saada! :)
Heiti ja Maret kirjutavad sellest ilusamalt ja pikemalt ning vast Heiti lisab pildidki juurde, ma oskan siin ainult enda moodi jätkata:
Start Otepäält, finiś Arulas väikese Tartu Maratoni stardipaigas, vahepeal väike sissepõige Kekkose rajale ja vahefiniś Elva jahilasketiirus. Kokku piisavalt täpselt 100km. Täitsa hullud, ütlen ma selle kohta!
Rahvast kogunes kella 8-ks Otepääle lausa 10+1 tükki: Pilvi, Maret, Minn, Maku, Kaido, Sven, Tanel, Heiti, Randy, mina + hooldetiimi- ja toitlustuspunkti Andres. Minni läbirääkimised olid olnud äärmiselt viljakad - ilm suurepärane ja rada super (või oli see vastupidi?).
Mina, kui tuntud suusahunt ja Eesti tõelise suusakuurordi esindaja, olin ka võtnud nõuks võimalikult kaua vastu pidada. Algsetel andmetel oleks see vastu pidamine pidanud lõppema esimest korda Arula kanti jõudes. Järgmine tärmin oli Elva, ja sealt edasi esimene koht kus Andres oma autoga vastas on. Lõppeks lõppes mu sõit teist korda Palule jõudes (6,5 tundi ja 82km). Kui poleks "halva eeskuju" andjaid olnud, oleksin end vist isegi lõpuni välja venitanud. Aga kuna olin võtnud nõuks mitte olla esimene allaandja, ja seda ma Palul polnud, siis - ega polnud ka vaja kellelegi midagi tõestada.
Sõidu esimesed ~20km Harimäele 1:23-ga olid päris kiired, naatukene liiga kiired minu jaoks. Harimäe tõusu saime võtta kaks korda, sest kogu distantsi sobivamaks pikkuseks sättimiseks tegime 2-kilomeetrise pauna mööda Kekkose rada ka sisse. Harimäelt laskumisel saadi mõõtmistulemustega kirja 6 minutiga 3 km. Olid lahedad jäärennid!
Kuni Meegastemäeni sain oma määrdemeistrit ainult kiita - olin omale päris head suusad teinud. Edasi oli kõiges süüdi kena palav kevadpäike, kes lume sulama pani ja hea libisemise veidi kehvemaks tegi. Peebu toitlustpunktis tegin kiirsöögi, sättisin kõrvaklapid kõrva (oli hakanud päris igav) ja "tuiskasin rajale" niipalju enne teisi, et esimesed said mu kätte napilt enne Palut.
Need 16,5km Palu-Elva vahel on päris nürid. Ma olen ühe korra Tartu Maratoni läbi sõitnud, ja tõenäoliselt see lõpp põhjustaski rohkem mitte minemise. Muudkui sõida-ja-sõida-ja-otsa-see-ei-saa. Lõpuks siiski sai. Oleks keegi kohalviibijatest poole (või veerandi) sõnakesega või muu olekuga vihjanud et ma võiksin nüüd lõpetada, oleksin vist isegi teinud seda. Aga ei, keegi ei halastanud! Isegi veidi ära hõõrutud jalg ei teinud nende kalki südant pehmeks! :) Tänud Maretile plaastri eest sellegipoolest.
Viimased 15,6km tagasi olid ... omapärased. Ei Teekonna kommid, mida olin hooga reisimoonaks taskusse pistnud, ei joogilonksud - miski ei andnud energiat. Kahtlustan, et töö käis nende varude pealt mida inimesed ainult śokiseisundis pidid suutma tööle rakendada. Hirm paari sõbraliku kommentaari ees oli ikka suur! ;) Huvitav on aga see, et suusatehnika ei lagunenud ja tasakaal aina paranes. Et muidu olin tugev tüdruk, ainult käed-jalad olid nõrgad.
6 tüüpi sõitsid kogu raja läbi, aeg ligikaudu 8,5 tundi.
Järgmisel hommikul ükski lihas oluliselt tunda ei andnud. See mure sai aga lahendatud 17 kilomeetrise ja veidi üle 2 tunni kestnud kepikõnniretkega (koos Pilvi ja Minniga), mille käigus selgusid üksteise järel mitmete tagumiku-, selja-, sääre- ja kätelihaste olemasolud. Viimased 8 kilomeetrit olid raskemad kui eilse sõidu viimased 10. No ikka rasked olid!
Kuulge, aga nii võib ju tugevaks saada! :)
EOL-i juhatuse koosolek 13.03.2009
Reedel oli Mäos EOL-i juhatuse koosolek. Eks neid ole ennegi olnud, aga seekord jõudsin veelgi lähemale tõdemuseni, et mõnes osas "kiire" ei lähegi üle. Teate ju küll seda, et kui mõne asjaga piisavalt kaua venitada, siis tema olulisus läheb üle ja polegi vaja midagi ette võtta. :) No aga mul seoses EOL-i juhatusega orienteerumisjooksu (OJ) toimkond ei lähe kuidagi üle, ei hakka ise toimima, ega midagi.
EOL-i juhatuses on igale liikmele määratud mingi töötoimkond hallata, on olemas näiteks kaardi-, reeglite-, päevakute-, IT-, jne toimkonnad. OJ toimkond on minu "oma", aga peale minu seal ma ei teagi kedagi olevat. Senini pole väga suurt kära tõusnud toimkonna töö tegemise või tegematajätmise osas, äkki on kõik nii hästi korraldatud et polegi vaja midagi muuta? ... :)
OJ toimkonna osadeks eesmärkideks on:
* OJ arengukava koostamine, uuendamine ja elluviimisele kaasaaitamine;
* OJ võistluste korraldajate nõustamine, EMV järelvalve organiseerimine;
* Koostöös IT-toimkonnaga arendab EOLi edetabelit;
* OJ kalendri koostamine, EMV taotlejate hindamine;
+ kõik koondiste ja orienteerumisvõistlustega seonduv.
Üks asi mis oleks vaja kohe-eile ära teha, on EOL-i kodulehele meie praegust tipporienteerumist kirjeldav/tutvustav osa. Keegi võiks teha... Tehtagu...
Ja treenerite nõukogusse oleks vaja kedagi Tarvo asemele, muidu võib sinna jäänud neljases pundis hääletusraskusi tekkida...
Jajah. Peaks ja võiks jne... aga puuduvad head mõtted, kuidas täpselt peaks tegutsema ja kuhu pöörduma, et midagi liikuma hakkaks. Parimad senised on käesolev kirjatükk ja pisike etteaste 22.märtsi EOL-i Üldkogul... Eks näis, kas juhtub midagi head.
EOL-i juhatuses on igale liikmele määratud mingi töötoimkond hallata, on olemas näiteks kaardi-, reeglite-, päevakute-, IT-, jne toimkonnad. OJ toimkond on minu "oma", aga peale minu seal ma ei teagi kedagi olevat. Senini pole väga suurt kära tõusnud toimkonna töö tegemise või tegematajätmise osas, äkki on kõik nii hästi korraldatud et polegi vaja midagi muuta? ... :)
OJ toimkonna osadeks eesmärkideks on:
* OJ arengukava koostamine, uuendamine ja elluviimisele kaasaaitamine;
* OJ võistluste korraldajate nõustamine, EMV järelvalve organiseerimine;
* Koostöös IT-toimkonnaga arendab EOLi edetabelit;
* OJ kalendri koostamine, EMV taotlejate hindamine;
+ kõik koondiste ja orienteerumisvõistlustega seonduv.
Üks asi mis oleks vaja kohe-eile ära teha, on EOL-i kodulehele meie praegust tipporienteerumist kirjeldav/tutvustav osa. Keegi võiks teha... Tehtagu...
Ja treenerite nõukogusse oleks vaja kedagi Tarvo asemele, muidu võib sinna jäänud neljases pundis hääletusraskusi tekkida...
Jajah. Peaks ja võiks jne... aga puuduvad head mõtted, kuidas täpselt peaks tegutsema ja kuhu pöörduma, et midagi liikuma hakkaks. Parimad senised on käesolev kirjatükk ja pisike etteaste 22.märtsi EOL-i Üldkogul... Eks näis, kas juhtub midagi head.
Mar 15, 2009
Grupiteooria
Olen tasapisi "sattunud" erinevatesse gruppidesse ja tuvastanud mõnes neist huvitavaid ... probleeme? käitumismustreid? Igatahes, tuli meelde et olen ühes koolis gruppide kohta nii mõndagi õppinud, ja otsisin materjalid välja.
Teooria, niisiis:
Grupp on inimühendus, mis koosneb inimestest, kes on regulaarses koostegevuses ja vastastikuses sõltuvuses ühe või enama ühise eesmärgi saavutamiseks teatud perioodil.
Inimeste suhted grupis ja grupisuhted (need on erinevad asjad, kusjuures) muutuvad ajas hüppeliselt ja seega on neid hea kirjeldada asmetena. Sisemine areng sõltub grupi küpsusest, ja üldiselt see tegevuse käigus kasvab. Küpseks võib pidada toimivat ja tõhusat gruppi, milles isikutevaheline võitlus asendub koostööga. Üksteist tuntakse hästi, erinevusi aktsepteeritakse ja need ei sega grupi tegevust. Küpses grupis tunnetatakse vastutust kõigi liikmete ja ühiste eesmärkide saavutamise eest.
Igal arenguetapil grupi küpsus ja mõjukus suurenevad, kuid on ka oht ebaõnnestumisteks.
Grupi arenguastmed ja suhetele orienteeritud tegevused neis:
1. Moodustumine, kujunemine (formeerumine). Peamine tähelepanu on tunnetel ja vastastikuse sõltuvuse kujunemisel. Grupi arengu seisukohalt on tähtis, et sellel etapil toimub rollide jaotus, sealhulgas liidri esilekerkimine.
2. Tormamine, ründamine. Tormamise astmel kujunevad domineerivaks võistluslik käitumine ja konfliktid. Arenevad lahkhelid eesmärkide tähtsuse, ülesannete jaotuse, vastutuse ja juhtimise küsimustes. Tõenäoline on vaenulikkuse avaldumine.
3. Normaliseerumine. Aktsepteeritakse arvamuste erinevusi, domineerivaks muutub kompromisside tegemise soov. Arenevad empaatia, positiivsed tunded ja grupi kohesiivsus
(kohesiivsus - näitab, kuivõrd grupp selle liikmeile meeldib ning nende soovi gruppi kuulda; kohesiivsus näitab grupi tähtsust indiviididele). Normide mõju grupi tegevusele suureneb tunduvalt.
4. Toimimine, talitlemine. Siin ilmneb täielikult, kui hästi grupp suudab oma ülesandeid täita. Grupiliikmed tunnetavad hästi üksteise rolle. Mõistetakse, et vastastikune abi on vajalik, ja osatakse seda sobivalt pakkuda. Grupi kui terviku tulemuslikkust võivad negatiivselt mõjutada enesele orienteeritud rolle täitvad grupiliikmed ja ebaefektiivne juhtimine.
5. Edasisiirdumine, küpsemine. Ilmnevad eraldumise märgid, eriti siis kui grupilt oodatakse või nõutakse ülesande lõpetamist, seega ajutistes gruppides.
Praktika:
Teades, mismoodi asjad käivad, olen plaani võtnud kaasa aidata, et mulle olulised grupid püsiksid. Kuigi, raske on isekusest ja oma Mina-st välja tulla! ;-)
Teooria, niisiis:
Grupp on inimühendus, mis koosneb inimestest, kes on regulaarses koostegevuses ja vastastikuses sõltuvuses ühe või enama ühise eesmärgi saavutamiseks teatud perioodil.
Inimeste suhted grupis ja grupisuhted (need on erinevad asjad, kusjuures) muutuvad ajas hüppeliselt ja seega on neid hea kirjeldada asmetena. Sisemine areng sõltub grupi küpsusest, ja üldiselt see tegevuse käigus kasvab. Küpseks võib pidada toimivat ja tõhusat gruppi, milles isikutevaheline võitlus asendub koostööga. Üksteist tuntakse hästi, erinevusi aktsepteeritakse ja need ei sega grupi tegevust. Küpses grupis tunnetatakse vastutust kõigi liikmete ja ühiste eesmärkide saavutamise eest.
Igal arenguetapil grupi küpsus ja mõjukus suurenevad, kuid on ka oht ebaõnnestumisteks.
Grupi arenguastmed ja suhetele orienteeritud tegevused neis:
1. Moodustumine, kujunemine (formeerumine). Peamine tähelepanu on tunnetel ja vastastikuse sõltuvuse kujunemisel. Grupi arengu seisukohalt on tähtis, et sellel etapil toimub rollide jaotus, sealhulgas liidri esilekerkimine.
2. Tormamine, ründamine. Tormamise astmel kujunevad domineerivaks võistluslik käitumine ja konfliktid. Arenevad lahkhelid eesmärkide tähtsuse, ülesannete jaotuse, vastutuse ja juhtimise küsimustes. Tõenäoline on vaenulikkuse avaldumine.
3. Normaliseerumine. Aktsepteeritakse arvamuste erinevusi, domineerivaks muutub kompromisside tegemise soov. Arenevad empaatia, positiivsed tunded ja grupi kohesiivsus
(kohesiivsus - näitab, kuivõrd grupp selle liikmeile meeldib ning nende soovi gruppi kuulda; kohesiivsus näitab grupi tähtsust indiviididele). Normide mõju grupi tegevusele suureneb tunduvalt.
4. Toimimine, talitlemine. Siin ilmneb täielikult, kui hästi grupp suudab oma ülesandeid täita. Grupiliikmed tunnetavad hästi üksteise rolle. Mõistetakse, et vastastikune abi on vajalik, ja osatakse seda sobivalt pakkuda. Grupi kui terviku tulemuslikkust võivad negatiivselt mõjutada enesele orienteeritud rolle täitvad grupiliikmed ja ebaefektiivne juhtimine.
5. Edasisiirdumine, küpsemine. Ilmnevad eraldumise märgid, eriti siis kui grupilt oodatakse või nõutakse ülesande lõpetamist, seega ajutistes gruppides.
Praktika:
Teades, mismoodi asjad käivad, olen plaani võtnud kaasa aidata, et mulle olulised grupid püsiksid. Kuigi, raske on isekusest ja oma Mina-st välja tulla! ;-)
Mar 5, 2009
Puhkus Portugalis vol.21 - Järelmõjud
Veidi seni ütlemata asju ....
Stardieelsel õhtul leidsin - Hirm on asendunud hasardiga, ning suure sooviga see asi lõpuni teha!
Esimesel ööl üritasin õppida Portugali keelt: et kuidas on „paremale“ ja „vasakule“. Esimene neist hakkas nii enam-vähem külge, juba kuuenda-seitsmenda üleküsimise peale ei ununenud kohe ära :) Teise puhul jäi meelde, et algab š-iga ja edasi tuleb naisenimi. Aga mis nimi see küll on? - Vot see ei püsinud meeles. Läks paar ööpäeva ja kolmandal ööl tulid juba vabalt: „direite“ ja „šgerda“ (kirjutatakse esquerda).
Siiani imestan, milline „joppamine“ see oli, et me omavahel sobisime: iseloomud, harjumused, liikumiskiirus jmt.
Senini ei suuda otsustada, kes olid hullumad – kas mina, kes ma võõraste meestega võõrasse kohta nii pikka ja enda jaoks võõrast seiklussporti tegema läksin, või nemad, kes võõra naise oma sissetöötatud võistkonda võtsid, sponsorid, rattad ja muu kraami hankisid, ja kõike seda „ehku peale“.
Koju jõudes olin 3kg raskem kui minnes.
Kohvi joon 4x vähem kui enne. Ja seda mitte kohvi üledoosi, vaid loomuliku energia olemasolu tõttu.
Kohvikuid külastasime kokku 8 korda. Pole paha 5 päeva kohta :) Poole aasta norm sai täis.
Coca-Cola hakkas päevade edenedes aine paremini maitsma. Tavaoludes ma ei joo üldse Coca't, seikluse ajal alates teisest päevast tema maitseomadused aina paranesid, ning neljandal päeval jõin juba kulinal.
Mina magasin rajal kokku umbes-täpselt 6-6,5 tundi. See sisaldab kõiki tukastusi, ka kajakisõidu ajal. Enne detailset kokkulugemist arvasin, et tuleb 8h ära.
Suudan oma und reguleerida täpselt nii nagu just vaja.
Minni seletusi kuulda võttes olin juba enne tõdenud, et külmatunne on vaid emotsioon. Nüüd arvan et mingi staadiumini on ka väsimus emotsioon.
Jätkuvalt on nii, et ettevõtmisele mõeldes või portugallast kohates tuleb täiesti iseenesest naeratus näole.
Asusin portugali keelt õppima. Küll me riik ja tasuta Tartu Ülikool on hea! Tänaseks käidud 5x1,5h ja käsil on "lootusetuse tunde" etapp.
Stardieelsel õhtul leidsin - Hirm on asendunud hasardiga, ning suure sooviga see asi lõpuni teha!
Esimesel ööl üritasin õppida Portugali keelt: et kuidas on „paremale“ ja „vasakule“. Esimene neist hakkas nii enam-vähem külge, juba kuuenda-seitsmenda üleküsimise peale ei ununenud kohe ära :) Teise puhul jäi meelde, et algab š-iga ja edasi tuleb naisenimi. Aga mis nimi see küll on? - Vot see ei püsinud meeles. Läks paar ööpäeva ja kolmandal ööl tulid juba vabalt: „direite“ ja „šgerda“ (kirjutatakse esquerda).
Siiani imestan, milline „joppamine“ see oli, et me omavahel sobisime: iseloomud, harjumused, liikumiskiirus jmt.
Senini ei suuda otsustada, kes olid hullumad – kas mina, kes ma võõraste meestega võõrasse kohta nii pikka ja enda jaoks võõrast seiklussporti tegema läksin, või nemad, kes võõra naise oma sissetöötatud võistkonda võtsid, sponsorid, rattad ja muu kraami hankisid, ja kõike seda „ehku peale“.
Koju jõudes olin 3kg raskem kui minnes.
Kohvi joon 4x vähem kui enne. Ja seda mitte kohvi üledoosi, vaid loomuliku energia olemasolu tõttu.
Kohvikuid külastasime kokku 8 korda. Pole paha 5 päeva kohta :) Poole aasta norm sai täis.
Coca-Cola hakkas päevade edenedes aine paremini maitsma. Tavaoludes ma ei joo üldse Coca't, seikluse ajal alates teisest päevast tema maitseomadused aina paranesid, ning neljandal päeval jõin juba kulinal.
Mina magasin rajal kokku umbes-täpselt 6-6,5 tundi. See sisaldab kõiki tukastusi, ka kajakisõidu ajal. Enne detailset kokkulugemist arvasin, et tuleb 8h ära.
Suudan oma und reguleerida täpselt nii nagu just vaja.
Minni seletusi kuulda võttes olin juba enne tõdenud, et külmatunne on vaid emotsioon. Nüüd arvan et mingi staadiumini on ka väsimus emotsioon.
Jätkuvalt on nii, et ettevõtmisele mõeldes või portugallast kohates tuleb täiesti iseenesest naeratus näole.
Asusin portugali keelt õppima. Küll me riik ja tasuta Tartu Ülikool on hea! Tänaseks käidud 5x1,5h ja käsil on "lootusetuse tunde" etapp.
Subscribe to:
Posts (Atom)