Section6, ratas, 63km, tõusu 1852m, langust 1147m, parim aeg 5h. Me Geoffi ja Emilyga (Chrisi girlfriend, kellega nad on juba 1,5 aastat Trondheimis elanud ja sealse ülikooli juures mingeid uuringuid teinud. Seepärast Chris orienteerumise MM-il nii hästi jooksiski - kohalik ju!) läbime autoga rattaetapi teise poole ja kohtume rulluisu alguses esiseitsmikuga. See etapi teine pool on korralikel teedel ja allamäge, ju see osa, mille ma vaatasin autoga läbimiseks ebasobiva, on midagi muud, sest MEOM nimetab rattaetappi väga raskeks, just laskumisi. Keerulisel järsul laskumisel rattaga koos mäest alla astumine on märksa aeglasem kui surmapõlglikult kihutamine.
Täna ei saja, aga jahe on ikka. Järgemööda jõuavad T7sse Buff, 19min hiljem Silva, siis veel 20min ja Blackwater. Kellaaeg peaks kusagil 12-kandis olema. (Paari päeva pärast on hoopis raske teada, mis päeva ja kellaajaga tegemist on. Hea veel, et siin öösel pime on - minul oleks Raini asemel Explore Swedeni ajal polaarpäevas ajaarvamine täitsa segi vist läinud.) Esimesed kaks saabunud tiimi teevad kiire riietevahetuse ja liiguvad edasi rulluisku. Blackwater keerab keset päeva! 1:20ks tualettidesse magama. Konkreetselt - Mike ja Chris sulgevad end kahekesi ema-lapse ruumi, Monica on suure tualeti viimases boxis ja Nathan ei mahtunud mujale kui üldisesse vahekäiku.
Veidi hiljem jõuavad ka Outdry ja Dare Devil ning lahkuvad enne Blackwaterit. Isegi Thule saab rullile enne Blackwaterit. Vaadates hilisemaid lõplikke tulemusi - kui ikka liigud kiiresti, aga magada on vaja, siis on vaja magada.
Mingil hetkel otsustame, et teeme oma trekkingu köite juurde alles homme, muidu jääme pimeda peale. Saadan enne uinumist Vennale sõnumi, et andku mulle märku, kui MEOM kohal on. Hommikul telefoni sisse lülitades saan teada, et alles kella 1 ajal öösel olid jõudnud ja kibedas külmas magama läinud. Nende T7st edasi liikumise sõnumit ma ei saa, nii et hommikusöögilauas on kerge mure.
No comments:
Post a Comment