ARWC 2010 predictions

Before the ARWC2010 there was 16 persons from all over the world, who tried to predict first five and the winner. Right winner gave 2points, right team in top 5 gave 1point.

Here are the predictions - team, how many times in top 5, how many times winner:
Silva Gerber 10/6
Blackwater 16/5
Buff Thermocool 15/2
Orion 11/2
Thule 6/1
Merrell 6/-
Outdry 5/-
Adidas Terrex 4/-
Quechua 4/-
Omjakon 1/-
Sweco 1/-
Falke 1/-

I remember that the best prediction was made by girl fom NZ (sorry, can't remember the name), she got 5points. Second place was shared by Pyro, someone's sister and man from Sweden :)

8.oktoober - Nii lihtne see oligi

Hommikul kell 8 on olukord akna taga sompus ja kergelt vihmane. Eileõhtust emotsiooni arvestades ei tundu olukord just kuigi julgustav. 10.30 ajal, kui Silva, puhanult ja selge pilguga, randub, hakkab mõnusalt soojaks minema. Silva tegi kokkuvõttes (eilne ja tänahommikune) kiirema kajaki kui esimesed kaks. Sõitsid nad ilma kajakipõlleta (vähemalt lõpetasid ilma), olid märksa kuivemad kui eelmised ning linnatuuri tegid kõndides. Normaalsed inimesed ka, ma mõtlen.

Silva finiśeerib ~11.20. Veidi enne neid ületab olulise joone aga Omjakon, ratastega. Wäinämöise (Pekka Sorjonen) käest kuulen, et nad olid öösel T23e jõudnud, maganud seal 4h, ennast kella 5ks kenasti kajakisõiduvalmis sättinud ja siis korraldaja käest kuulnud, et kajakid otsas ... Siia peab nüüd veel punkte panema ... ... Lisaks neile veel mingid paarkümmend tiimi ilma kajakkideta. Ja tulevad ratastega lõpuni. See ei ole üldseb mõnus! Eelmisel aastal Portugalis sõitsime viimased 2,5 päeva ainult ratastega ning tagumiku arvamus asjast muutus korduvalt väljakannatamatuks.

Omjakonil läks üldse jamasti - pikal trekil (Section 8-10) olid nad öösel ronimise poole laskunud õigest kohast, kuid arvasid et on valesti ja kallutasid end kuhugipoole, jõudsid liiga alla välja ja ei saanud vajalikust kohast ülesse ning kokkuvõttes lõppes üritus 36h pärast. Pekka sõnul pole sellist moodi tal veel ükski võistlus metsa läinud. Olid nad kõik üsna nõutu moega ja olemisega.

Kella 12st alustan osalemist huvitaval koosolekul. ARWSeries race director'ite iga-aastane koosolek. Kohal Prantsusmaalt (Raid in France) Pascal ja Nancy, Austraaliast (XPD) Louise ja Craig, Costa Ricast Joanna, Ecuadorist (HuairaSinchi) Rodolfo, USA-st (Untamed New England) James, Portugalist Alexandre, Hispaaniast (Bimbache) Antonio koos tõlgiga. Eee... tegelikult ma ei saa sellest vist kirjutada. Igatahes ma loodan, et mu selleaastased mööda ilma ringi reisimised ja neil kordadel tehtud asjad ja räägitud jutud, võistlejate arvamuste mõju, võistluste korraldajate rahulolematus jmt hakkab lähikuudel mingeid(ki) vilju kandma.

13.20 lahkun koosolekult kajaki lõpu suunas, sest mu arvepidamise järgi peaksid MEOM kohe-kohe lõpetama. Venna näeb kusagilt SPOT-i jälge kohe-kohe lõppu jõudmas ja kihutab samuti kohale. Ootame. Tunnikese vähemalt :) Vahepeal jõuab 2,75 tiimi kohale. Ühed, tśehhid, loodame kaugelt juba enda omadeks, kuid detaile eristades arvame Vennaga mõlemad, et niiviisi lippadi-loppadi MEOM ikka ei sõida. (Jama, kui oleks ikkagi MOLOC olnud!)

Ja siis, ühtäkki, nad tulevadki! Ühestega Urmo ees ja Randy täpselt taga, nii et tundub nagu Randy oleks köies. Tegelikult pidi aga selliselt "lainessõit" käima analoogselt ratta "tuulessõidule". Pilvi ja Minn tulevad mõõduka vahega meespaari taga. Väljuvad kajakkidest puhanud, reibaste ja üsna kuivadena. Kajaki lõpuosas olevat igasugu kloaakide ületamisi olnud, mis võtsid jupikese aega.

Öisele peatusele jäädi veidi varem kui graafikus ette nähtud, sest kaldaäärsesse võsasse tekkis kena lagendik. Olevat lõket tehtud, kogemata kaasa juhtunud 4 õlut ära lahendatud ja pikalt maailma asju arutatud. Külm ei olnud, aga krooniline unetus neid vist vaevab, sest Randy olla 3-st üleval olnud, ja Minn ~5ajal ning Pilvile kohvi "voodisse" toonud. Tundub et ainult Urmo on normaalne... 7.15 oldi kajakkides stardivalmis ja lubatud 7.30 liikuma hakatud.

Linnaorienteerumise alguses mingis meeltesegaduses teevad nad veidi jooksusamme, kuid õnneks ~100m pärast saavad oma imelikkusest aru ja edasi jalutavad mõnusas tempos. Meiega samal ajal asub samale orienteerumisele mingi tiim ratastega. Me lõpetame ~15min varem :), veidi peale kella 15-t.

Lõpp on uhke, śampust voolab ojadena ja tagasihoidlike eestlaste kallistused ei taha lõppeda. Igaüks saab näppu kohase meene: Pilvi vorstijupi, Urmo apelsinimahla, Randy tomatimahla, Minn śampuse. Aeg-ajalt õnnestub viimaselt ta meenet laenata.

Ütleme nii, et... mul on üsna sama tunne kui 2008.aastal Portugalis oma esimest pikka võistlust lõpetades. Ekstaas, eufooria ... Soovitan soojalt seda kogeda!

Vaatame finiśis ära veel paljud tiimid, mingil hetkel näeb plats välja peaaegu selline kui eelmisel MM-il Portigalis. Ainult selle vahega, et siin oli paremusjärjestuse ebaselge olemine väga ootamatu ja lõpuks õigete tulemuste kättesaamine kahtlane.

Tatum Merrelist kommenteerib võistlust, et ühel trekkingul jätsid nad Candelarios (see oli see ilus linnake!) punkti märkimata, läksid tagasi, kulutades 3h - aga see on sellel võistlusel lubamatu. Muidu nautisid võistlust, nägid ilusaid kohti. Ei pääsenud kajakki ja nüüd tagumikud väga valusad.

Hmm, õhtu- ja ööhämaruses toimus veel igasugu asju, nagu näiteks õhtusöök, autasustamiskoha otsimine linna pealt, autasustamine. See viimane pidi algama kell 22. Algas 23. Kohas, mida isegi peasekretär Vanessa taga otsis. Põhiosani jõuti kell 24. Mina lahkusin, kui kõik oli läbi ja see oli kella 2-st.

Randy küsimus autasustamisel: "Huvitav, kas kunagi adekvaatset tulemuste tabelit ka näeb, või vaatavad kõik, et ligikaudu sellise tiimide vahel nad olidki ja kõik jääbki esialgsete tulemuste peale?" Esialgsete tulemuste järgi Mountain Loghome ISC tiimi koht 17., täpsustunud andmetel 20. Team number 26, Issy Aventure, kus ma peaaegu võistelnud oleksin, hakkas kohe alguses etappe vahele jätma, sõitis hästi palju rattaga, lõpetas võistluse täisti määrustepäraselt ja sai kõrge 28.nda koha.

Pärast 2-tunnist und mahtus järgmisse hommikusse 5:30 äratus, 6-st valmisolek ja bussi ootamine, 7-st taksosõit teise kohta ja veelkord bussi ootamine, 10-st Madridi poole liikuma hakkamine. Hommikusöögilauas nähtud MOLOC oli päris kabe. Takkajärgi tundub, et nad leidsid Vennagi enne Hispaaniast lahkumist ülesse.

............................................

Nüüd on igatsused. Pika seikluse järele. Soojemas ilmas kui tänane (23.oktoober) +1 kraadi. Ja igatsus Portugali järele. Kusjuures, igatsused on täiesti eraldiseisvad :-)

7.oktoober - Lõpetamiste esimene päev

Section 21, kajakk, 78km, tõusu 30m, langust 329m, parim aeg 11h. 2 korda tuleb kajakke kanda. Kasutada üks kahene ja kaks ühest kajakki. Igasugune vedamine keelatud. Kajaki algus järvel (~2h), edasi jõel. Jõel on "dark zone", seal ei tohi liikuda ajavahemikus 20:30 kuni 7:30. Kell 20:30 peatud seal kus oled, 11h, ja sõidad edasi alles kella 7:30-st. Kõigil jõel või enne jõge oleval tammil peatujatel võetakse selle peatumise aeg koguajast maha.

Hommikul 6-st äratus, 7ks kajaki esimeses pooles olevale tammile. Buff magab seal veel õndsat und, olid 6st jõudnud ja 7:30st saavad hakata jõele minema. Peavad kajaki üle kõrge aia tõstma, kuna miskipärast pole see veel lahti tehtud. Antonia (peakorraldaja, de la Rosa) sõnul on kajakitassimist 200-300m, ma pakuks tegelikkuseks küll üle 500m. Kohustuslikus korras tuleb alustuseks tassida kahest kajakki, kõik koos, ja seejärel tuua ühesed. Lahe on, et korraldajad on veele/jõele pääsemist vist ainult kõrgelt tammilt vaadanud, sest võsasse augu tegemist alustatakse alles Buffi sinna saabumisel.

Nii Buffil kui 2,5h hiljem Blackwateril võtab tammilt alla tulek ja lõplikult veele pääsemine aega 50min.

Buffi ja Blackwateri vahelisel ajal istume Geoffiga lähedalasuva bensuga söögikohas (huvitav, miks seda kompleksi inglise keeles garaaźiks kutsutakse?) ja üritame ARWC reegleid korrastada. Millalgi suvel nägin paar pikka päeva vaeva, et olemasolevad läbi töötada ja korrektsemaks/paremaks sättida ja lühemaks/arusaadavamaks teha. Siingi olen praegu olulisel määral just nende reeglite pärast... aga (väga) kahju, et paari kuuga pole teiselt poolt midagi muutunud...

Igatahes, pärast Blackwateri jõele minekut kell 10:37 sõidame paljude tiimide jaoks käimas olevale rattaetapile vastu. Suures osas on need teed autoga sõidetavad. Ma kergelt loodan, et kohtan MOLOC-it, tean et kusagil lähikonnas nad võiksid olla, kuid ajagraafikust pole suurt ülevaadet. Ühe kurvi tagant aga ... ohhoo! "Ei ole ju normaalne see!" Urmo vastus "Aga on, sest ta on minu hobune" näitab, et ollakse elus. Kuigi Pilvi arvab, et: "Meil on kolm hobust ja üks laip!" Ise sõidab (reipalt?) edasi.

Mingi 10min neist tagapool tuleb tiim nr.28 ja 30min hiljem tiim nr.15. See viimane on Cyanosis, LAV-i tiim koos Canada tüdrukust täiendusega (teda kohtasin Equadoris, oli Huaira Sinchil Canada seiklusajakirjanikuks). Nad olla vahele jätnud ainult viimase trekkingukaare, nii et pärast finiśit toimuva exceli tabeli järgselt on MOLOC-ist ees. Üleüldse siinkandis praegu - esikolmik on üsna selge ja veidi MEOMst varem kajakki minev Outdry peaks neljas olema, kuid edasine kohtade jaotus on ääretult ebaselge! Ei oleks hullu, kui seda oleks enne võistlust teadnud, kuid siis räägiti midagi "klassikalisest" jne.

MEOM lähevad kajakki 10ndana, suht suur punt muid võistkondi ligiduses. Asi toimub kusagil 15-ajal. Pilvi tundub suht kurnatud olevat, aga kamba peale ja kokkuvõtlikult toimetatakse suht asjalikult. Nende algne mõte on, et Randy läheb ühesega, Urmo ja Minn kahesega ning Pilvi ka ühesega, olles kahesele sappa seotud. Järvel aga on sellised olud, et süsteem ei saa toimida ja kusagil korraldatakse end ümber. Minn ja Pilvi paari nagu ikka.

Salamanca linnas aga hakatakse kella 16st alates võitjaid ootama - iga 20min tagant öeldakse, et 30min pärast jõuavad. Kell 18 see lõpuks juhtubki, Buff randub kajakkidega, kohendab oma läbimärgi riideid (kajakipõllede õigest kasutamisest ei tundu nad midagi teadvat), joonistab linnakaardilt oma samasugusele kaardile ümber 6 KP-d, saab fotode ja küsimustega lisalehe ning asub linnatuurile. Kajakid pole tõesti veel lõpp.

Section 22, linnaorienteerumine, 4km, tõusu 92m, langust 62m, parim aeg 1h. Alustuseks ~100m 180-kraadi valele poole. Emmal on nii külm, et paneb omale kilepüksid jalga ning sunnib mehi jooksma. Benjamin kurdab, et kajakis pidi tema egutama "liigume-liigume nüüd!" - ja nüüd peab siin jooksma... ilmne ebaõiglus!

Teen Buffiga linnatiiru kaasa - need Salamanca kesklinna suured vanad ehitised on ikka äraütlemata ilusad! Tegemist on ülikoolilinnaga ja enamuse majade ajalooliste kestade taga on modernsed ülikooliruumid.

Buff lõpetab ~18.50. Hispaanlaste rõõmuhõiskeid on äraütlemata palju, omad ju võitsid! Väikese prantuse lisandiga (Benjamin). A nomaeitea... Midagi nende, või õigemini Emma, võidujanus häirib mind.

Blackwaterit oodates käivad spekulatsioonid, et kui nad sõidavad sama ajaga kui Buff, on neil probleeme 20:30 "dark zone" limiidiga ja oht ööbida "paar meetrit enne lõppu" kohustuslikus 11h peatuses. Keegi ütleb, et Nathan on ennegi taolises ajakriitilises sõidus uskumatut tööd teinud. Emily on aga üsna kindel, et nad jõuavad, ja nii rahulikku tüdruksõpra ma polegi vist enne näinud.

Nii ongi, Blackwater randub ~19:40, olles alates tammist teinud kajaki 40min kiiremini (Buff 8:20-18:00, BW 10:40-19:40). Mona esimene repliik kaldale astudes on: "Kas sellel linnaorienteerumisel mõni õlut müüv baar ka teele jääb?" Vaatamata rõõmsale meelele on tal hirmus külm ikkagi, nii et BW ka jookseb ja lõpetab ~20:20. Nii nagu Venna blogis kirjutas - vastuvõtt on soe. Mis seal salata, BW tundub kuidagi soojem ja inimlikum kui võitjad, kuigi "hullud loomad" on nemadki :-)

Õhtu kisub jahedaks. Venna kommentaar, et tammi ületusel oli Pilvil külm, veidi hirmutab. Enne oma soojas pehmes voodis uinumist vean pöidlad pihku, et mehed talle ikka piisavalt sooja teevad.

6.oktoober - Sportlased on metsas

Minu hommik algab rullietapiga tutvumisega (Section 15, trekking+rullid, 6+8km, tõusu 1081m, langust 78m, parim aeg 2:30). Tegemist Bejar'i linna lähistel oleva mäesuusanõlvale tõusmisega. Need nõlvad olevat Hispaania kõigem kauem avatud olevad nõlvad, alles 1.juunil ei lasta enam suusatama. Näeme tiim nr 1.'e, Adidas Terrex, eelmise aasta võitjaid. Astuvad, mitte ei uisuta mäest üles. Kõik eelmised kaheksa tiimi olid ikka rullidel liikunud, ja veidi kiiremini ülesse saanud.

Candelario - imeilus linnake KP 53 ümber, Bejarist max 10min autosõitu ülespoole. Tundub olevat populaarne turismikoht, sest oma suurepärasel jalutuskäigul (Rob ja Anne-Marie ka) kohtame kolme bussitäit pisikesi sädistavaid kuldses keskeas hispaanlasi. Kitsad tänavad, lillekastid akendel ja rõdudel, pooluksed päris uste ees...

Linnake, mille kohta Venna saatis mulle hiljem õhtul sõnumi: "Tulingi Candelariosse - müstiline aura siin - siin võiksin oma lillelise rõduga peatuspaigas hea raamatu kirjutada."

Ühtlasi kohtame seal neljandal kohal püsivat Outdry'd, śoppavad parajasti kenas traditsioonilises poekeses, ja üle tänava asuval pingil manustavad oma saaki. 10cm vorstikäntsakas ühes ja poolik sai teises käes, kaaslase käes olevast moosipurgist saiaga moosi noolides - ma isegi tean, kui hea see kõik maitseb!

Bejar'i linnas on T16/T19. Kusagil kella 13 paiku Venna muretseb, et kas MEOM jõuavad 24h piiriks siia või mitte. Hiljem jõudes ei tohi nad siinsele trekking-rull-trekking ringile minna, vaid peavad ratastega jätkama.

Jõuavad rattalt T16sse 24:19 liidritest hiljem (kell 17:22), korraldaja küll isegi lubaks neid ringile, kuid mõistlikum on mitte minna. (Ja see rullitõus oli päris suur!) Siinse vahele jääva "optional loop"-i eest saavad trahvi 2xkõige pikem aeg, aga peaksid jõudma järgmisele, T20-st algavale "optional loop"-ile.

Mis siis aga eile õhtust kuni täna 17:22ni MOLOC-i jaoks toimus... Mina neid ei näinudki, räägivad roadbook ja Venna:

* Eileõhtuse Section 11 rattasõiduga jõudsid Barco de Àvila linna ja peatusid seal 4 tundi, teemaks "mandatory stop". Olla maganud ja söönud. Kui mäletate, siis ma muretsesin (jah, Tiit, tõesti!), et kas nad ikka jätkavad, aga Venna sõnul pärast magamist enam mingeid kõhklusi polnud ja pandi täiega edasi!

* Section 12, ratas, 34km, tõusu 538m, langust 675m, parim aeg 2:30. Tegemist nn ülesõiduga magamisest kajakki.

* Section 13, kajakk+trekking, 20+8km, tõusu 273m, langust 260m, parim aeg 5:30. Sõitsid kajakiga järve ühele kaldale, võtsid kaldal valikorienteerumise põhimõttel mõned orienteerumispunktid. Sõitsid teisele kaldale ja võtsid veel punkte. Siis sõitsid tagasi. Kusagil Venna ka kirjutas juba, et soomlaste Garmin olla ennast MEOM-le "järgi tõmmates" ennast "rihmaks tõmmanud". Kajakki teevad MEOM üleüldse hirmus hästi ja tundub, et tegemist on nende lemmikspordialaga. Kahju, et ujumist kajaki vahele ei pikitud, sedagi ju Männiku karjääris korduvalt harrastatud.

* Section 14, ratas, 38km, tõusu 1053km, langust 991m, parim aeg 3:30. MOLOC teadis, et 24h piiriga on kitsas käes ja tegi väga hea rattaaja! Mida ma siinkohal täpselt ei tea, aga aeg oli hea :) Etapi enda puhul tegemist järgmise nn ülesõiduga.

* "Optional loop"-id Section 15 (hommikul kirjeldatud trekk+rull) ja Section 16, trekking, 27km, tõusu 1000m, langust 2010m, parim aeg 6:00. Sinna MOLOC ei läinud, vaid jätkas ikka rattasadulas...

Section 17, ratas, 59km, tõusu 1977m, langust 1818m, parim aeg 5:00. MOLOC läheb sellele siis õhtul peale 18-t, mina tunnike varem. Alustuseks on karm tõus, kus üks prantsuse tiim lükkab ratast käekõrval. Tõusule järgneb ilus ja hoopis teistsuguse loodusega platoo, millel on Hispaaniale omaselt tõuse ja laskumisi ikkagi rohkem kui rahulikud eestlased normaalselt taluvad.

Poolel teel T20/T22 avastame, et me ei jõua seal ära käia, kui tahame T23 ehk viimase kajaki alguses olla eeldatavaks liidri saabumise ajaks. Seega jääb meil vaatamata:

* T20/T22 La Alberca linnakeses. MOLOC olla sinna jõudnud keset pilkast ööd.

* Section 18, trekking+köied, 23km, tõusu 1009m, langust 1485m, parim aeg 4h. Tegemist osaga siinsest "optional loop"ist ja MEOM ei teinud seda.

* Section 19, rullid, 11km, tõusu 721m, langust 249m, parim aeg 1:30. See on teine osa siinsest "optional loop"ist.

* Section 20, ratas, 71km, tõusu 1352m, langust 1527m, parim aeg 4:30. MOLOC olla sellele asunud öösel 3-e ajal (kuupäev siis juba 7.okt) ja etteruttavalt - jõudis etapi lõppu päeval 14-ajal. Ma ei mäleta enam, mis Minn siinseks tegelikuks tõusunumbriks ütles, kuid see oli märksa suurem number kui Roadbookis.

Nüüd tagasi 6.nda oktoobri õhtupoolikus. Liigume Section 20 viimaste punktide kaudu T23-e. See on sama koht mis T14/T15, kust eelmine (tänahommikune) kajakk toimus. Saame teada, et Buffi ei oodata siia enne 23 öösel ja Blackwater on neist ~2,5tundi maas. Ega's midagi, hotelli tagasi ja teen seal 25m basseinis 20min ujumise sarnaseid liigutusi.

Õhtusöögilauas kuulen uudist, et Blackwater olevat kusagil oma tossud valesse tünni pannud ja viimasele trekkingule läksid Mona, Chris ja Mike vabatahtlikelt laenatud tossudega. Nathani jalg on aga ~48suurus ja talle midagi ei leitud, nii et läbis 23km trekkingut, rattakinga sisetald soki see. Rulluisku jõudes olid jalad nii paksud, et ei mahtunud uisu sisse, nii et ka selle kõndis (11km). Vot on mees!

ARWC 2010 fotod

asuvad aadressil http://picasaweb.google.com/108223533845113312712/ARWC2010Spain#

5.oktoober - Pikk trekkingupäev

T7sse tagasi jõudes saan härmas bussist väljuvalt Vennalt teada, et MOLOC oli lahkunud öösel 3e ajal. Otseloomulikult oli Venna rahul, et ta sai mullegi veidi enda praeguse igapäevaelu tunnet ja põnevust ellu tekitada :) Ega see pidev ootamine ja muretsemine kerge pole, nii et au Vennale!

Öö oli külm olnud! Kell 10 on rattaplanśettidel paks jää- ja härmatisekirme.

Section 7, rulluisud, 5km, tõusu 209m, langust 44m, parim aeg 30min. Rajal algul minu arvates päris kobe laskumine, kust mõistlikumad ei sõida kohe alla. Edasi sujuv tõus. Etapil tuleb kaasa vedada ka rulluiskude kotti, kuhu enne trekkingut oma uisuvarustus sisse panna. Kiivrite osas on siis kerge mõttekoht: rulluisus peab olema kiiver, trekkingul peab olema ronimiskiiver, pärast trekkingut oleval rattal peab olema rattakiiver, aga rattatünnile sealses vahetusalas ligi ei pääse. Oli erinevaid lähenemisi: paljud kasutasid kõigiks kolmeks kiivriks Petzli ronimis-rattakiivrit, mis omab mõlema ala turvakinnitust; mitmed tegid kolm ala ronimiskiivriga; mõnedel olid vist mõlemad kiivrid kaasas; vähemalt üks (Mike) kinnitas rattakiivri ratta külge ja tegi rulluisu ronimiskiivriga.

Section 8, trekking, 9km, tõusu 785m, langust 340m, parim aeg 2h. Etteruttavalt - see laskumine oli hullem kui tõus, ja me tegime lühendatud versiooni 2tunniga, ei usu et keegi tiimidest kogu etapi 2-ga sai. Igatahes, meil plaan trekkida Section8, vaadata köieülesanne ja trekkida Secton10 34km (veidi lühemalt), ning jõuda ~19 ajal T11sse. Lambid võtame igaks juhuks siiski kaasa. Sööki ja jooki on ka hulgem, korra Austraalias jäime 5-tunnisel retkel väga nälga.

Ilm on ilus, kaart 25000. Ühes kohas tundub kaardi järgi mägi palju suurem kui tegelikult, mistõttu veidi hiljem vallutame harja järsemat orgu mööda, aga pole halba ilma heata - hakkame nägema tiime kes käisid KP27-s. Laskumine köieülesandesse (T9/T10) on karm! Ja sealt peab veel ülesse tulema! Suvel Norras-Rootsis pool ööpäeva kivirahkudel ukerdades omaarust korra lubasin omale - ei enam :)

Alla jõudes saame teada, et MOLOC olid köieülesande sooritanud ühe parima ajaga! Vahva! Meiega ~samal ajal jõuab alla ka tiim nr.17, sloveenlased. Jäävad veidi kahtleva moega mõtlema, kas teevad ronimise või mitte. Kuna olen sellel etapil kogemata ka Sleepmonstersi mittekoosseisuline fotograaf, soovitan neil siiski minna: Fotode nimel lähevadki, vaatamata rajainstruktorite soovitusele võtta ~2:20 ajatrahv (aeglaseim aeg x2). Ronimisülesanne on tegelikult lihtne: 1 jumari abil, pidevalt julgestuses olles kerge via ferrata ja rullikul laskumin oma kaheksaga reguleerides. Kamba peale üks kös. MOLOC aeg oli ~40min, slovakid teevad ilmselgelt aeglasemalt.

Algselt oli see ülesanne mõeldud märksa raskem olema, tõusu kokku 350m, sellest ~pool vabal köiel kahe jumariga tõus. Parimaks ajaks oleks pidanud olema 1:30. Üle-eelmisel ööl olevat aga selline tuul olnud, mis lükkas jaamad paigast ja lõhkus köisi kivide vastas, nii et rada lühendati. Mis hea pärast nad nii vara need köied üldse ülesse pand, esimesed tiimid käisid siin alles eile pealelõunal?! Randy ütles pärast, et tal pole veel kusagil õnnestunud teha sellist ronimist, mida korraldaja algul lubab. Veidi tunduvat, et tahetakse äge välja paista, kuid teatakse juba ette, et tehakse lihtsam ja lühem versioon.

Craig ja Louise, Austraalia XPD korraldajad, saabuvad alla. Uurin neilt, milline on Tasmaania olukord mägedega. Olevat ~sellised kui täna näeme, aga kõrgeim ainult 1900 kanti. Huh, kus selliste asjade jaoks treenida?

Naudime veel mõnusas päikesepaistes Milka śokolaad ja slovakkidelt laenatud raha eest hangitud 2eur kohvi. Kaks tundi T9/T10-s aega viidetud nagu niuhti. Saadan Vennale sõnumi, et tal pole enne pimedat MEOMi mõtet oodata. Neil on me ees edu 4tundi - püüame kinni!

Section 10, trekking, 34km, tõusu 2561m, langust 3307m, parim aeg 14h. Turnime järsust nõlvast jälle ülesse. Teeme oma trekkingu veidi teise kui võistlejatel tuleb, sest tiimidel jäeti 2 punkti rajalt ära ja suunati nad ühe kohustusliku "viewpoint"i kaudu korraks mäest alla. Punktide ärajätmise üks võimalik põhjus - esimene tiim on planeeritud võitjaajast maas. Vastavat infot pidi T7-s olev kohtunik kõigile tiimidele jagama ning mingid lisakaardid ka andma. MOLOC olevat aga keset ööd suht napilt mingi Soome tiimi jutust kuulnud, et KP 31 ja 32 tuleb võtmata jätta ning mingist kohustuslikust läbiminemiskohast ei teadnud midagi. Nii juhtuski, et mu tehtud pildid sobivad ka MEOM tee demonstreerimiseks, ainult et nad ronisid veidi kõrgemale mägede otsa ka (ilusam vaade või nii...).

Jätame ajapuuduses (pimedus ligineb) KP33 ja sealse pastasöömispunkti vahele (Pilvi hiljem väitis, et tema olla seal esimese portsu nii alla hinganud, et ei saanud arugi, teisel olla juba mingi maitse ka olnud) ning liigume järve otsast kohe 34 poole. Teele jääb min 400m tõusu kurule. Rada viib mäest ülesse sinka-vonka, me lõikame kurve otseks. Mingil hetkel hakkab Geoff liiga paremale kalduma ja lõpuks kaob mul hoopis silmist. Korra jõuan talle lehvitada, et vaja hoopis vasakule hoida. Igatahes, kui mina olen ilma kaaslaseta kurul ja telefonilevi pole, on mul tõsine mõttekoht - mida edasi? Jätta ta "metsa"? Minul on kaart, kompass ja lamp, temal ainult viimane. 10min saan kurul mõtiskleda ja seal puhkavate tiimidega elu üle arutleda, kui Geoff tormab mäenuka tagant kui noor kits. Huh, seekord läks õnneks!

T11 poole (pikalt!) laskudes näen kaugel-kaugel ees tiimi, kus ühel on (ilus!) helesinine dressikas. Tundub kahtlane. Veidi aja pärast vähem kaugemal on veelgi kahtlasem. Ja veel veidi aja pärast on arusaadav, et helesinine on Minn ja et Urmol on neoonroosa helkurvest koti küljes tilbendamas. Nüüd läheb kiireks! Kilomeetri jagu spurtimist ja ongi MOLOC kinni püütud. Etapi lõpuni, mida on veel 1,5tundi, liigume koos ning mind süüdistatakse (alusetult!) tavapäratult kiires tempos. Tegelikkuses on ees Urmo ja Randy ja mul on raskusi nende sammus püsimisega!

Pimeduse varjus liitub meiega veel 4-liikmeline fotograafide punt ning mu kokku 11:16 tunnine trekking saabki kella 22 paiku läbi.

T11s palun Vennal igal võimalikul viisil takistada tiimisisest loobumismõtete levikut. Käis mingi jutt lõpetavatest korvpalluritest, kes ka ju kunagi viimast mängu tervenisti kaasa ei mängi jne...

Käimise ajal ma ei julenud piiksatadagi, aga kas nüüd võin öelda, et mu jalad viimase tunni jooksul hirmsasti valutasid?! Ja hetkel, oodates võitjaid finiśisse (7.okt kell 17.40) on reiepealsed jätkuvalt valusad! 8-tunnine uni voodis, padjaga, jalad kõrgemale tõstetud, on magus. Aga uskuge, hinges elan kaasa kohustuslikus 4-tunnises peatuses viibijatele!

Section 11, ratas, 22km, tõusu 308m, langust 506m, parim aeg 1:30. See oli MOLOCil enne uinumist.

4.oktoober - Palju rattaid

Section6, ratas, 63km, tõusu 1852m, langust 1147m, parim aeg 5h. Me Geoffi ja Emilyga (Chrisi girlfriend, kellega nad on juba 1,5 aastat Trondheimis elanud ja sealse ülikooli juures mingeid uuringuid teinud. Seepärast Chris orienteerumise MM-il nii hästi jooksiski - kohalik ju!) läbime autoga rattaetapi teise poole ja kohtume rulluisu alguses esiseitsmikuga. See etapi teine pool on korralikel teedel ja allamäge, ju see osa, mille ma vaatasin autoga läbimiseks ebasobiva, on midagi muud, sest MEOM nimetab rattaetappi väga raskeks, just laskumisi. Keerulisel järsul laskumisel rattaga koos mäest alla astumine on märksa aeglasem kui surmapõlglikult kihutamine.

Täna ei saja, aga jahe on ikka. Järgemööda jõuavad T7sse Buff, 19min hiljem Silva, siis veel 20min ja Blackwater. Kellaaeg peaks kusagil 12-kandis olema. (Paari päeva pärast on hoopis raske teada, mis päeva ja kellaajaga tegemist on. Hea veel, et siin öösel pime on - minul oleks Raini asemel Explore Swedeni ajal polaarpäevas ajaarvamine täitsa segi vist läinud.) Esimesed kaks saabunud tiimi teevad kiire riietevahetuse ja liiguvad edasi rulluisku. Blackwater keerab keset päeva! 1:20ks tualettidesse magama. Konkreetselt - Mike ja Chris sulgevad end kahekesi ema-lapse ruumi, Monica on suure tualeti viimases boxis ja Nathan ei mahtunud mujale kui üldisesse vahekäiku.

Veidi hiljem jõuavad ka Outdry ja Dare Devil ning lahkuvad enne Blackwaterit. Isegi Thule saab rullile enne Blackwaterit. Vaadates hilisemaid lõplikke tulemusi - kui ikka liigud kiiresti, aga magada on vaja, siis on vaja magada.

Mingil hetkel otsustame, et teeme oma trekkingu köite juurde alles homme, muidu jääme pimeda peale. Saadan enne uinumist Vennale sõnumi, et andku mulle märku, kui MEOM kohal on. Hommikul telefoni sisse lülitades saan teada, et alles kella 1 ajal öösel olid jõudnud ja kibedas külmas magama läinud. Nende T7st edasi liikumise sõnumit ma ei saa, nii et hommikusöögilauas on kerge mure.

3.oktoober - ARWC2010 Start! põhimõtteliselt

Minul äratus 7.00. MEOM on söönud ja lahkunud, enne kui mina alla jõuan. Kiire varemkirjeldatud hommikusöök, mitte kõigil tiimidel pole oma asju lisaks.

Varustusetünnid pidid tiimid ära andma hommikul kella 5 ja 7 vahel, nii et praegu on ümberringi kerge sagimine, kuid mingit rapsimist ja närveldamist (enam?) ei paista. Veidi pärast 8t hakkame MOLOCiga koos stardikoha poole liikuma. See koht on Àvila linnamüüri servas. Taevas on imeline!

Teen Anne-Marie ja teiste "meie pundi" Sleepmonstersi ajakirjanike jaoks ennustuse 5-e parima tiimi kohta. Minupoolne võitja: Silva Gerber (SWE). Teised neli: Buff Thermocool (FRA), Blackwater (USA/NZ), Thule (FIN/SWE), Merrell Adventure Addicts (SA). Tegin sellest ennustusest, kus osales üle 10-ne inimese, põhjaliku kokkuvõtte ka, kui üles leian, avalikustan. Aga minu valikust on Merrell, varasematel aegadel McCain Adventure Addicts, mu personaalne lemmik (muus elus alles MOLOC-i järel otseloomulikult), olen neid kahel korral võistlusrajal jälginud, esimest korda eelmise aasta Bimbachel, kui ise katkestasime, ja sel aastal Austraalias. Väga toredad, sümpaatsed, veidi eestlaslikult (noh, kaugelt vaadates sünged :) lõuna-aafriklased.

Loen MOLOC-ile sõnad peale ja jagan viimased kallistused, ning start! täpselt kell 9. Mis on Hispaania jaoks suht kohatu :) Esimeseks "lisaülesandeks" on läbida müüriava ja haarata omale nöörilt kaart. Mõned tiimid jäävad vist ilma, kuna osad võtsid 2. MEOM õnneks saab oma - kaardi ja lisalehe. Lisalehel on fotod ja küsimused, kaardil punktid, mida võib läbida enda poolt valitud järjekorras (mõned tiimid alustasid ka tagantpoolt). Ülesandeks on igas KP-s leida lisalehelt selle koha kohta käiv foto koos küsimusega ning leida üles ka vastus. Osad vastused on infotahvlitel, a´la millal see kirik ehitati (6ndal sajandil), või mis suuna värav see on (põhja), või kas see on kiriku peasissekäik. Viimase vastusega on segane lugu, sest fotol on kinnimüüritud suur uks, mis tegelikkuses on kiriku otsaseinas, kus alati ju sissepääs on, kuid praegusel ajal kasutatakse kiriku küljel olevat hiljem juurde ehitatud suurt ust - tean'd sa, kas kinnimüüritut pidada peaukseks või mitte... Huvitav, kas keegi hiljem kontrollis ka neid vastuseid? Aaa, õigus, see ülesanne algas ju ka sellega, et pidid avastama, et lehe ühel küljel on hispaaniakeelsed ja teisel küljel inglisekeelsed küsimused! Osad inglisekeelsed tiimid panevad lõpuni hispaaniakeelsete küsimustega ... oh, nagunii on paljud vastused samakeelse teksti sisse peidetud.

See esimene, 7km etapp võtab liidertiimidel aega ~30min, MOLOC lahkub ratastega 75km rattasõidule kell 9:36. Ennustatud võitjaajaks oli 1h :)

Section 2, ratas, 75km, tõusu 1995m, langust 1620m, parim aeg 4h. Rattaetappidel on paljudel teedel punased ristid peal ning märgitud lubatud teeületuskohad. See teeb orienteerumise ja teevalikud märksa keerulisemaks kui algul paistab. Takkajärgi - MEOM olid näinud paari võistkonda ületamas teed vales kohas, kuid kuna ise protesti ei esitanud, siis nii jäigi.

Section 3, orienteerumine, 18km, tõusu ja laskumist 720m, parim aeg 3h. Kaardid 1:15000, h5m. Alustuseks ~12km valikorienteerumist, iga võtmata punkt 15min trahvi. Sellelt tiirult tagasi tulles uued kaardid ja kaheks jagunemine. Kummalgi paaril vaja võtta 10 KP-d 13st, iga võtmata punkti eest 10min trahvi. Osad punktid samad, osad suht lähestikku, nii et isegi ainult ühe navigeerijaga oleks ülesanne suht lihtne olnud.

Geoff suudab korraldajatelt meile kaardid välja rääkida, nii et võtame Mika (see Thule support) ka kampa ja läheme tiirule. Üks mägi on päris vahva, mingid vanad kaitserajatised, saab veidi orienteerudagi. Poolel oma lühendatud ringil kohtame Chris'i juhtimisel liikuvat "rongi" - Blackwater, Buff, Outdry - eriti kummalises kohas, nii et igasuguse loogika järgi tundub nagu nad jätaksid min 4 punkti vahele. Pärast selgub, et võtsid ikka kõik, aga muutsid oma mingi paariminutise edu Silva ees ~20minutiliseks kaotuseks. Taani tiim Dare Devil tõuseb teiseks. Üldiselt aga, nelja kõrgemal mäe otsas asuva punkti ära jätmine on suht mõistlik, ja ega sinna viiendassegi, kuhu MEOM ei läinud, midagi head kaotatud polnud.

Ennist jäi ütlemata, et päeva peale on ilm külmaks ja vihmaseks läinud, mina otsisin peaaegu kõik oma soojad riided ning isegi kindad välja!

Section 4, ratas, 76km, tõusu 1582m, langust 2313m, parim aeg 6:30. Vaata, see on 2:30 kauem kui 1km lühem olnud section 2. Siin on mitu kavalat teevalikut, KP 13-sse otsustas Randy eile kindla peale ringivariandi kasuks - takkajärgi on see vale valik, tegid viga ka veel otsa, kaardi järgi märksa keerulisemat otsevarianti tuldi edukalt.

Me Geoffiga sõidame osa rattarada autoga läbi. Üks ~6km laskumine meie mõistes normaalset pinnaseteed mööda lõppeb ~100m enne maanteele saamist kõrge valliga. Egas' midagi, ots ümber ja tagasi ülesse. Vahepealse 15 minutiga on vihm teele kõvasti liiga teinud, MOLOCi ajaks on see kindlasti "mõnus pehme liivamülgas".

KP 10-s, Cebreros'e linnakeses, kohtame kohvikus läbimärgi (ilma porilaudadeta sõitvat) Buffi. Neil olevat toit ja energia otsa saanud. Emmal tundub päris jahe olevat, kuid see ei suuda kuidagi vähendada tema edasipürgimist ja otsustavust.

On juba pime vihmane öööö. Kuna keeldun voodis magamise nimel 1,5 tunnisest käänuliste teede "nautimisest" (mulle karusellid ei meeldi!), siis jääme kajaki algusess, T4, autosse ööbima. Vennalt (või rohkem ikka Pilvilt) saame laenuks tekid-padjad. 22.30 autoistmele kerra, mul 3-st äratus. Arvestuste kohaselt peaks MOLOC kohe-kohe jõudma. Ootame-ja-ootame, üritame Vennaga aega kuluma saada. Näeme esiotsa tiime liiklemas.

Section 5, 1) 2 inimest trekk + kajakk 8+15km, tõusu ja langust 345m, 2) 2 inimest kajakk+trekk 13+10km, tõusu ja langust 800m. Parim aeg 4h. Silva läks etapile esimesena, kuid tuli välja neljandana. Süsteem selline, et alustuseks 2in kajakki ja teised 2 trekkima, siis T5-s vahetus. Mõistlik on naisega poolel algul trekkida ja pärast kajakkida, sest tagasituleku trekkil on kaks kena mäge vaja vallutada. Sellel tagasitulekul teeb Silva (Aaron) ~30min vea - Blackwateri ja Silva kajakid tulevad tagasi üsna üheaegselt, kuid Chris ja Mike saabuvad pimedusest kerge jooksuga uhkes üksinduses. Veidi hiljem Buff ja Outdry suht koos. Ja Silva saab metsast välja alles siis, kui Blackwater on ratastega teel järgmisse punkti.

Kella 6-st otsustame uuesti magama minna ja 7-st uuesti olukorda hinnata - kui MEOM on vahepeal kohale jõudnud, siis kindlasti kohmitsevad veel (näevad ju oma söögitünni üle 20h!) ja saame neile sõnad peale lugeda.

Kella 7st hommikul pole me omi ikka. 15min passimist ja mõtlen uuesti magama asutada, äratusega kell 8. Üks tiim veel tuleb, keerab kaardi järgi õigest ja tegelikult valest kohast ära. Väga MEOM moodi - ... näe, ongi! Rõõmu kui palju! Ajan Venna ka üles. Urmo on väga murelik ja ülejäänud samuti suht mossis. Veidi ebakindlalt, kuid siiski, MOLOC jätkab. Pealelõunal järgmises kohas Vennaga kohtudes kuulen, et nad olla selle etapi hiiglama hästi teinud. Ülejärgmisel päeva õhtul arvavad Pilvi ja Minn, et seal kajakil kogetud tuul ja püstijäämisvõitlus olid senise võistluse parim osa.

2.oktoober - ARWC2010 Viimane eelpäev

On tünnide pakkimise päev. Karges (öösiti on siin olnud nulli-lähedased temperatuurid) ilusas päikesepaistelises veidi tuulises hommikus kella 10 ajal jagatud nelja tünni peavad tiimid paigutama oma kogu rajal vaja mineva varustuse (va ratas, rulluisud ja suusakepid). Iga ala jaoks on oma tünn. Koos tünnidega antud etappide loetelust selgub, et õhtune Mika "arvamus" vastab täies ulatuses tõele. Huvitavalt käivad siin ikka need asjad...

Etappide loetelu juures on ka kirjas, millise tünniga kuskohas kohtutakse. Selgub, et ronimisvarustust tuleb 34km väga raskel trekkingul kaasas tarida. Ja tundub, et rattakingi tuleb ka selsamal etapil tassida, kui ei taha just 22km tossude ja klippidega sõita. Ja veel nipet-näpet. Õnneks õhtusel briifingul selgub, et siinnimetatud rattakingad saab ratta külge kinnitatult ära saata, ronimisvarustusega kahjuks sama hästi ei lähe.

Söögitünne nähakse suht harva ja teistesse tünnidesse sööki panna ei tohi. ...
Igatahes, kuni pealelõuna alguseni saame aja kenasti kuluma: MEOM oma asju ritta sättides, minna veelkord linnatiirul käies.

Kella 16.30st algab ettevõtmine, mida Pilvi nimetab "Küll hispaanlased oskavad ikka hästi aega kuluma saada!" Ehk siis kõigepealt ühe hotellilähedase postamendi taustal tiimifotod, riigilipuga. Ilus. Siis rivis kesklinna poole jalutamine, mis vahepeal ~10minutiks peatus, et helikopter kohale jõuaks. Suur osa jalutamisest toimus linnamüüril - vaated olid väga head, need suur hulk eri riikide lippe müüril oli väga lahe.

Jalutamine lõppes briifingu e koosoleku kohas. Rääkisid med.ülem, spets.orienteerumise ülem, SPOT-i ehk GPS jälgimissüsteemi ülem, peakorraldaja ja vist veel keegi. Mul kiskus vägisi silm kinni vajuma. Siis küsiti veel paar küsimust, ka sellesama söögi kohta. Enamus küsimuste vastustest oli, et "lugege roadbookist, seal on kõik kirjas" - ja nii põhimõtteliselt oligi. Seejärel jagati roadbook´id ja kaardid välja. Kes veel ei saanud aru - Roadbook on kõige tähtsam andmeallikas sellel ettevõtmisel. Ka õhtusöögilauas oli lubatud veel Antoniolt küsida, kuid midagi eriti olulist seal enam ei ilmnenud, lihtsalt said seni ebakindladolevad arvamused kindla kinnituse.

Õhtul üritan kõigest hingest me tiimi aidata, kuid nad on nii hästi organiseerunud, et see on väga raske. Paar kaarti saan kiletada ja paar teevalikut aitan selgemaks saada, kuid üldjoontes saavad nad väga hästi ka ise hakkama! :)

Kaardid - põhitoon on roheline ja rattasõidu teevalikuid on raske teha, sest teid on kaardi pealt päris raske välja lugeda. Nagu koridoris kaarte kiletav Wainamöinen aka Pekka Sorjonen ütles - "veteraanisuunnistus". Mis tähendas korduvat luubi kasutamist.

Kaardi ja teevalikute järgi vaadates tundub tulevat üsna keeruline ettevõtmine ja navigatsioonivigu tuleb kindlasti kõigil. Kusagil 3nda päeva lõpu kaartide juures arvab Randy, et selle kohal peal (rajal) tema juba loobub orienteerumisest.

Aaa, söögist veel - päeval tegid mingid tiimid tõeliselt suurte virnade kaupa omale saiu kaasa. Nad vist ei vaadanud, millal nad neile ligi pääsevad. 12, 24 ja 48h pärast on saiad omandanud juba loodusliku rohelise koostisosa, nagu Outi Thule-st arvas.

Mina (ja MOLOC ka) saan magama 00:30 paiku.

1.oktoober - ARWC2010 Esimene eelpäev

Hommik algab kella 8-se hommikusöögiga, mis koosneb croissandist, väikesest topsimoosist, kahest 5x7cm krõbedast saiaviilust, väikesest pakivõist (vt nagu lennukites on), mõningasel hulgal vorsti- ja juustuviiludest. Tõeline sportlaste hommikusöök! Etteruttavalt - nii on ka kahel järgneval hommikul siin.

Hotellis ja ümbruses liigub kõiksugu karvaseid ja sulelisi, saan hulga viisakus- ja sõbrajuttu ajada. Lahe. Järgmise aasta MM-i korraldajad Craig ja Louise on ka kohal ja koguvad parema korralduse jaoks tarvilikke teadmisi.

Ennelõunal toimub ajakirjanikele Àvila vanalinnas pressikonverents. Kolme omavalitsuse juhid (Àvila ja Salamanca linnad, Castilla y Leon maakond) ja võistluse juht Antonio de la Rosa istuvad laua taga ja saab kuulda palju ja kiiret hispaaniakeelset juttu. Välisajakirjanikke on märksa vähem kui kohalikke (nt telekanaleid on vähemalt 3 kohalikku) ja ega hispaanlastel inglise keelega kõige paremad suhted pole, seega asi arusaadav. Pressikonverentsile on kohale kutsutud ka osad nimekamad mehed-naised tipptiimidest: Emma Roca (Buff Thermocool), Mike Kloser ja Nathan Faàvae (Blackwater, meie keeli ka Nike, eelmise aasta mälestuseks), Petri Forsman (Thule Adventure Team), Warren Bates (Team Adidas Terrex), Brent Edwards (Orion Adventure). Põhiküsimus neile on (Emma tõlgib hispaania-inglise liinil ja räägib pool juttu veel ise juurde), et mis mõtetega ja taktikaga rajale minnakse. Põhivastus on, et alguses minnakse omas tempos kuid esimestega koos, ja eks siis hakkab kujunema.

2001.aastal Śveitsis toimunud esimesel MM-il osalenutest on tänasel päeval siin kohal: Emma, Mike, Petri, Nathan, ning Karine Baillet, kes küll ei võistle enam. Kogusin kokku ka info, et kus MM-id üldse on toimunud:
1. 2001.a. Śveits
2. 2004.a. Kanada
3. 2005.a. Uus-Meremaa
4. 2006.a. Rootsi
5. 2007.a. Śotimaa
6. 2008.a. Brasiilia
7. 2009.a. Portugal
8. 2010.a. Hispaania
tulemas veel
9. 2011.a. Austraalia (Tasmaania)
10. 2012.a. kas Ecuador või Prantsusmaa

Pärast pressikonverentsi teeme linnamüüril jalutuskäigu. Einoh, soojus on ikka mõnus! :) Ja 14-16 vahel olev siesta on siinses kliimas ka oktoobri alguses täiesti asjakohane. Isegi tiimide tänases kohustusliku varustuse kontrollile tehakse selleks ajaks vahe vahele. MOLOC käib varustuse kontrollis veidi enne siestat, avaldavad oma hoopis erilise tõusutehnikaga muljet, mille peale unustatakse nende kohustuslik ronimisvarustus kontrollimata ja peavad selle järgmisel hommikul ette näitama (kerge ehmatuse saatel, et - kas oli midagi viga või?).

Õhtujaheduses teeme Geoffiga tunnise jooksuotsa paisjärve kaldal. Õhtusöök kella 21-st (ma kodus räägin ka kogu aeg, et see on täiesti normaalne kellaaeg söömiseks!). Hilisem MOLOC-iga 15-40 krooniste punaste veinide degusteerimine möödub edukalt - parim on kõige odavamad!

Thule support Mika tuleb ~kesköö paiku me uksele ja arvab, et võistlus algab ~7,5km linnaorienteerumisega, jätkub 75km rattasõiduga ja seejärel tuleb 18km orienteerumist!

30.september - ARWC2010 Minek pealtvaatamisele

Panen siin päevade kaupa kirja, mida ja kuidas ma selleaastast seiklusspordi MM-i vaatasin. Olingi lihtsalt pealtvaataja! Kutsuti, ja mu'st oleks üsna rumal olnud reisist loobuda. Oma muljed panin käsikirjaliselt paberile kohapeal, nüüd siin toksin lihtsalt ümber.

Seega siis 30.september 2010.


Algab minek Hispaaniasse, Àvila linna, seiklusspordi MM-ile (enamasti kasutuses lühend ARWC2010). Päris algus, pakkimine, toimus kella 22-2 vahel öösel. Normaalne. Hommikul viib Kenny mu 7.45ks Tartu lennujaama, kust 8.20 peaks minema lennuk Riiga ning edasi Amsterdam ja 16.10 Madrid. Peaks. Sest Air Baltic on otsustanud koostöös GoBus'ga avada just täna hommikul Tartu-Riia lennujaamade vahelise bussiliini. Mis mulle tähendab lennukite "ümbermängitamist", 8h vahepeatust Frankfurdis (mai lõpus Austraalia-Bulgaaria tripil sain seal üle ööpäeva veeta) ja Madridi jõudmist 23.45. Õnneks suutis Geoff päeval mulle välja rääkida koha umbes samal ajal maandunud tiimi bussis, nii et kell 2 öösel olingi nagu sipsti Àvila 4Postes hotellis. Ilma minuta nii nukrad Mountain Loghome omad olid juba (ammu) magama keeranud.

Edaspidistes juttudes kasutan võistkonna nimetamiseks kas MOLOC või MEOM. Esimene on lühend "Mountain Loghome ISC"-st ja teine tähendab "meie omad" :-)