Laupäeva hommikul viis Jorge mind väga vanade traditsioonidega kohvikusse. Otsin selle nime kunagi välja, igatahes asub Belém'i linnaosas ning peaks ka paremates turismibroźüürides kirjeldatud olema. Sealseid traditsioonilisi koogikesi käiakse söömas lähemalt ja kaugemalt (kuigi täpselt samasuguseid nii väljanägemiselt kui maitselt saab kõigist teistest kohvikutest ka), kõik lauad olid kogu aeg täis. Kohviku ruume on ajapikku vastavalt suurenenud klientide hulgale juurde ehitatud, ja mitte nii nagu meil maju ehitatakse, vaid olemasolevaid kõrvalasuvaid hooneid/maju kohvikuks kohandades ning majadevahelisele alale katust peale pannes. Siseviimistlus meenutas korraga nõukaaegseid sööklaid ja Portagali tüüpilisi maju välisvaates. Kõik teenindav personal koosnes meesterahvastest. Korra keegi põllega naisterahvas üritas laudadelt nõusid ära viia, kuid ta saadeti suht kähku tagaruumidesse tagasi. Ja kokkuvõttes oli kohviku õhkkond võrratu!
Enne koogikest nö põhitoiduseks oli kaks ~2cm jämedust röstsaia, mis oli määritud magusa võiga ja lõigatud vast nii 2cm laiusteks viilakateks. Hea rammus suutäis, aga maitsev! Jututeemad keerlesid portugallaste ja eestlaste erinevuste ümber. Näiteks nende pruunid silmad ja juuksed - väidetavalt pidi neil olema ka piirkondi, kus inimesed on siniste silmade ja heledate juustega. Ja see nimede paljusus: neil on kaks eesnime, millest teine on kiriklik, ja kaks perekonnanime – üks ema poolt ja teine isa poolt. Ametlikes dokumentides kasutavad nad kõiki nimesid, tavaoludes esimest eesnime ja viimast (reeglina isapoolset) perekonnanime. Mina oma Elo Saue'ga mõjun äärmiselt mitteametlikult!
Pärast toitumist otsisime mööda linna slinge taga, kohustuslikust varustusest puudus kaks 120cm-st. Viimasest ehk neljandast poest saimegi!
Cascais'i (Lissabonist ~30km, sealses kindluses on võistluskeskus) sõitsime rongiga, kogu kraam kaasas, sest mingite juttude kohaselt pidi saama võistluskeskuse juures ööbida. Noh, kohapeal küll selgus et päris nii just pole ja pärast koosolekut vedasime oma asjad (nüüd juba tiimi bussiga) Lissaboni tagasi, aga ärritumist või pahandamist või turtsumist või vingumist või hädaldamist mul selle loo juures ei õnnestunud kohata.
Rongis leidsin huvitava reklaami. Muidu nagu reklaam ikka, tegemist mingi pangaga kes kutsus raha enda juurde tooma, aga keel oli – ukraina keel. Lissabonis ja ümbruskonnas pidi olema väga palju ukrainlasi (lisaks neegritele), kes peavad ikka oma sugulasi sünnimaal meeles ja see pank andis teada et nende kaudu saavad ukrainlased Ukrainas Portugalist saadetud raha kätte. Ära tuleb märkida ka, et suurem osa neis ukrainlastest pidi portugali keelt oskama. Ja neegrid on tegelikult täiesti portugallased, lihtsalt veidi teist karva ja tegu. Ajaloost mäletate, et Portugal oli ammustel aegadel suur vallutaja ja Aafrika asumaade omanik? No sealt nad on tulnudki, juba ammu-ammu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment