Nädalavahetuseks sättisin end üle kolme kuu orienteerumisvõistlusele. Jep, tõepoolest, eelmine oli Jüriööjooks. Seekord siis Koprakarikas, järjekindlalt jooksen N21E klassi, sest 35-te ei julge minna, sest seal pika puuga ära saada oleks häbiasi :)
Põhimõtteliselt ja kokkuvõtlikult võib öelda sedasi:
* praktika on oluline - nii orienteerumispraktika (mis "päris" orienteerumises mul viimasel ajal puudulik) kui päris metsas jooksmise praktika (trennid radadel pole sama mis metsas võistlemine), lisaks veel ka võistluskogemus;
* jooksujalatsid on olulised - esimese kahe päevaga sain kehvadest jalatsitest kannad nii katki, et viimasel päeval läksin tossudes rajale.
Kolmandaks päevaks tuli juba enam-vähem meelde, mismoodi üks orienteerumisrajal võistlemine võiks välja näha. Esimesel kahel tegin ikka selliseid vigu, et lastele ei tohi liikumisteedega kaarti näidatagi ... Vigade põhjused oli tavapärased: teele asumine ilma korraliku plaanita, kaasvõistlejate liigne jälgimine, punktiobjektile umbes pealeminemine, tegelemine jooksu füüsilise poolega ja mõtete uitama laskmine. Olen mittemõtlemises jõudnud juba sellisele tasemele, et on tõsine tegu end millelegi vajalikule keskenduma saada!
Nüüd on mul siis käsil kandade ja reie ravimine. Seda, missuguse plaaniga eestikate tavarajale vastu lähen, veel ei tea. Kuigi, hammas on verel ja mõnedele noortele tahaks ikka ära teha ;-)
.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment