22.-23.august - Südametuksed Baltikumile

Sirdspuksti Baltijai

Śirdis Plaka Baltijai

Asja kerge eellugu on siin.

Laupäeva öö hakul tuli Allar Padari mulle koju järgi ning sõitsime Viljandisse. Allarit nähes sain aru, et ennegi nähtud - Hiiumaa mees, kes praegu Ilmatsalus elab, oleme temaga samal ajal Käina koolis käinud. Maailm on ikka väike!

Viljandis kiiruga autost välja ja Marjele, Jaanile ning Tõnisele joonele seltsiks. Ja paari minuti pärast juba tulidki veidi väsinud, kuid rõõmsate nägudega Lauri, kaks Alarit, Erkki ja Urmo. Neil joostud Türilt Viljandisse 3.16-4min/km, meil ees ootamas Viljandi-Lilli keskmise tempoga 6min/km. Aga kes siis ikka rahva ees ja suure seltskonnaga joostes sellist tempot suudab hoida ... kilomeeter Viljandi piirist väljas olime 10min graafikust eest ja seda sai ikka jupp aega tagasi antud.

Rahvast oli palju! Kogu meie trassi pikkuses, mitte ainult Viljandis. Päris ausalt öeldes - ma tegelikult ei uskunud, et inimesed selle ettevõtmisega eriti kaasa tulevad. Ise laisa linnainimesena poleks vist viitsinud end mugavast diivanist teleka eest õhtul (öösel!) välja ajada ja mingit jooksmist vaatama, ammugi veel niisama kaasa jooksma. Olgugi Balti kett jne, aga ikkagi ... Seekord need pea viis tundi läbi Viljandimaa kulgedes, pidin (järjekordselt!) tõdema, et Eesti EI ole Tallinn ja Tartu ja vahepealne Mäo ringtee ehitus. Jooksjaid oli vanuses 4-70 vist. Kogu meie 51-st kilomeetrist oli ainult kaks sellist, kus jooksis keegi meie tiimist üksinda. Ülejäänud trassil oli kaks kuni sadakond kaasajooksjat! Ametlikul kodulehel üleval olev 1130 osalejat/registreerijat pole kindlasti õige osalejate arv, kindlasti oli rahvast juba ainuüksi meie lõigul kokku üle 2000-nde!

Aga niisiis, teekonnast. Viljandis jooksime nelja-viiekesi koos (Allari sai ka auto pargitud ning liitus meiega paari kilomeetri jooksul), üks entusiastide punt jooksis veidi kiiremini ja Tiit käis neid ja lätlastest kaameramehi aeg-ajalt korrale kutsumas ja nö õiget punti järgi ootama käskimas. Kauaks see just ei mõjunud, Viljandis on lihtsalt niivõrd kõvad mehed! Veidi Viljandist väljas jätkasime jooksu ühekaupa, 2km korraga.
Erinevaid seiku oli palju:
* Tõnis kohaliku mehena sai varsti seltsiliseks oma klassivenna, kes śaślõkipeolt tulnuna jooksis lõpuks Karksi-Nuiani välja.
* Minul õnnestus ühel etapil käsi asfaldile maha panna, sest kõrvaljooksjatel ei läinud õllepurgi omavahel käest-kätte andmine nii edukalt kui vaja ja üks neist takerdus minu jalgadesse. Langes muidugi nõrgem :)
* Eessõitva kaameraauto prozektor oli nii tugev, et ümbritsevat loodust/maastikku oli väga raske näha. Vähemalt Loodi kauplus oli väga kena!
* Peaaegu igalt kilomeetrilt tuli keegi jooksma ja ainult ühega tavaliselt ei piirdutud.
* Meie kolonni (politsei, kaameraauto, jooksjad, kaks saateautot, politsei) sabas liikus veel suur rivi autosid, kes kannatlikult ootasid oma sõprade-sugulaste jooksuhuvi lõppu.
* Lauril õnnestus ühe pundi noorte tüdrukute auto paar kilomeetrit ettepoole sõita, nii et nad ei pidanud pärast alguspunkti tagasi jalutama.
* Kaks kilomeetrit jooksid meiega koos abipolitseinik ning Valga Punase Risti vabatahtlikud neiu ja noormees, kõik kolm kenasti vormis (punase risti vorm on tagantvaates nagu kiirabivorm).
* Karksi-Nuia oli Toivo Kotov Valgamaalt bussitäie rahvast kohale aidanud.
* Karksi-Nuia kohalik populaarne baar vajus paarikümneks minutiks tühjaks, sest rahvas tuli ettevõtmist vaatama ja paljud jooksid peokingades oma kilomeetri.
* Jürgenil ei lastud väljateenitud öist puhkust nautida, vaid aeti ka Nuias uuesti välja.
* Väga palju osalejaid jooksis korduvalt - vahepeal käisid isiklikus saateautos puhkamas ning siis tulid jooksid jälle.
* Lilli (?) Balti keti mälestuskivi juures leidsime paar minutit aega ühispildi tegemiseks. Pärast tuli lihtsalt veidi kiiremini joosta.
* Mitmed osalejad olid Balti keti ühtsuse meeldetuletuseks lausa Tartustki ekstra kohale sõitnud.
* Vahel tundus, et rahvas tuli lihtsalt suvalisest kohast metsast välja - maju läheduses ei paistnud. Osad aga ootasid oma talutee otsas ja liitusid meiega sealt.
* Üks 6-7 aastane poiss jooksis minu vahetuse 2km väga ilusa jooksusammuga ja ei jäänud üldse maha.
* Uni peale ei tikkunud, sest põnevus säilis lõpuni :)
* Kusagil 10km enne piiri hakkas iga kilomeetri pealt ka lätlasi kampa tulema.

Viimase kilomeetri enne piiri jooksime jälle kõik viiekesi koos, lisaks veel Sixten ja Lauri ja Jüri. Kaasajooksjaid oli vast sadakond, suured Eesti ja Läti lipud lehvisid ... Nagu laulupidu! Rahvamass, mis meid piiril ees ootas ... oli võrratu! Kell 4:58 (17 sekundit enne graafikujärgset aega) andsime president Ilvese tervitusplaksu läti noortele poistele edasi (nad olid küll veidi ehmunud nägudega - et "mis me nüüd teeme") ja jooksime pool kilomeetrit koos lätlastega Lätimaal. Poiste tempo oli aga meie jaoks ootamatult kõrge - kahtlustan 4min/km, alguse asi ju - nii et kauaks meil võhma ei jagunud ning pöörasime Eesti poole tagasi. See-eest jooksid meist käsikäes mööda Läti rahvarõivais neiu ja laigulises kostüümis sõdurpoiss.

Piiril:
* Eesti-Läti piiril pühapäeval avatud monument polnud veel kohal.
* Lätlastel oli iga kilomeetri tagant süüdatud lõke, see pidavat nende traditsioon olema.
* Kohalik külamees (või lausa vallavanem?) rääkis lugusid Balti keti ajast ja praegusest elust-olust. Optimism on kõige olulisem!
* Sixteni autos olev korgitser päästis kohalikud noored kindlast janusurmast.
* Jagunesime laiali – kes kuhu kodu poole tagasi, Tiit, Tõnis, Lauri ja mina Tiidu autoga Läti poole.

Pesime ja ööbisime, või õigemini hommikustasime (kell 7-11) mingis Valmiera hostelis, edasi viis tee Cesise poole, jooksjatele järele. Tiidul oli Vikerraadioga kokku lepitud kella 12-ks otseintervjuu rajalt, ning oli vaja jõuda õigeks ajaks rajale ning üks lätlane intervjuu tarvis ära rääkida.

Jooksjate hulk trassil oli hämmastav! Mida rohkem Riia poole, seda „hullemaks“ läks.
Lätlastel oli iga kilomeeter ja sinna jõudmise aeg asfaldile kantud, nii sai hästi jälgida ettevõtmise kulgu, samuti oli rahval selge, kuhu koguneda.
* Turvamas oli 6 politseiautot ja 2 tsiklipolitseid.
* Aeg-ajalt Läti politsei ikkagi lasi autosid jooksjaterivist mööda.
* Jagasime autoaknast hulga ürituse kleepse laiali, vastutasuks saime palju õunu, kimbu lilli, ning tohutult positiivse emotsiooni! Minus süvenes veendumus, et sugulusrahvastega lätlaste ja eestlaste puhul tegemist pole, oleme kõigest naaberrahvad. Minuarust.
* Intervjuu Vikerraadiole toimus õigeaegselt, Tiidu valik oli väga kena ja neiu jutt oli ka väga sorav. Algul tundus see mingi luuletusena, tegelikult aga: raadioviide (algab 6minutit pärast algust ning kestab 40sek) ja Sixteni tõlge: Tervitus Lätist!
Täna on meil niisiis, nagu kõigile juba teada, Balti keti jooks ja tervitus Lätist ja me siin mõtlesime mida on vaja korralikule jooksjale ja Lätit ja Eestit ühendab teatavasti šokolaad, sest nii Lätis kui Eestis toodetakse šokolaadi. Lätis toodetakse Laima ja Eestis Kalevi šokolaadi. Ja just sellepärast on igale korralikule jooksjale vaja energiat ja seepärast ühinedes selleks jooksuks tervitused Lätist, Cesisest ja Go Estonia and Latvia! Bye!
* Cesises kohtusime tsiklimeeste ürituselt tulnud Tartu IŹ-i-meestega, EMCA Siguldas toimunud üritus olevat korda läinud.

Siguldas kella 15-ajal sõime, kuni Riiani mina magasin :) Kogunesime koos Riias jooksvate Läti noorte orienteerujatega Riia haigla mingis korpuses, saime üldised juhtnöörid, ning kella 19-st olime juba ootel. Nüüdseks juba koosseisus Sixten, Tiit, Lauri, Tõnis, Jüri ja mina. Ootasime 6km enne Riia vabaduse sammast ehk lõppu, et koos Brivibase tänavat pidi meile liginejatega ühineda ning kõik koos läbi Riia joosta. Graafikujärgne aeg selleks 19:24.

Jooksjaterivi tuligi, täiesti õigeaegselt. See oli ikka võimas! Kogu Brivibase laius rahvast täis. Ja aina võimsamaks läks! Meie punktis liitus riviga nö ametlikke (erisärkides) jooksjaid lisaks meie 6-le veel vast 10, igal järgmisel kilomeetril veel 2. Korraldajate poolt öelduna oleksime vähemusrahvuse esindajana pidanud me kõik esireas jooksma, kuid seal läks nii tihedaks, et tagasihoidlikumad taandusid. Niisama jooksjaid oli nii palju, et mõne kõrgema koha pealt silm rivi lõppu ei tabanud!

Mida lähemale vabaduse sambale, seda aktiivsemaks ja valjemaks läksid erinevad hüüded ja plaksutamised. Üks „eeshüüdjatest“ oli kindlasti Sixten :) Oli väga ülev tunne suures rahvamassiga koos hüüda: Latvia, Lietuva, Igaunija!

Vabaduse platsile oli püstitatud suur lava, ja mõlemalt poolt tulnud jooksjaterivid jõudsid sinna pea üheaegselt. Meie rivi jäi paar sekundit hiljaks, kuna tegime orienteerujatele kohaselt väikese teevalikuvea veel enne lõppu :) Lava keskele jäi Läti President Valdis Zalters, kahele poole Läti jooksjad, paar eestlast suutis end suruda ühte serva ja paar leedukat teise serva. Peeti kõnesid (videolindid laupäevastelt jooksjate teele saatmistelt Eesti Presidendilt Toomass Hendriks Ilvess'ilt (nii oligi ekraani alla kirjutatud!) ja Leedu Presidendilt Dalia Grybauskaitelt) ja lauldi. Oli täitsa ülbelt uhke tunne seal laval seista ja Eestit esindada. Hea, et jooksusärgi all soe pesu oli, muidu oleks jooksust märja nahaga päris külm hakanud. Hetk, kui ma vargsi lavalt pilti tegin, suudeti kenasti suurele ekraanile lasta :)

Ametliku osa lõppedes olime kutsutud kogu Baltic Way 20 jooksu vaimse isa, Läti o-liidu endise presidendi ja praeguse Läti arstide liidu presidendi Pēteris Apinis'e poolt Arstide Liitu õhtusöögile. Varsti liitus seltskonnaga ka Läti Vabariigi President Valdis Zalters, kes on
Pēterise hea sõber ja tegelikult kogu jooksu idee autor. Oli omapärane õhtu, mille lõpetuseks said kõik Balti keti jooksule kaasaaitajad Valdis Zaltersilt tänukirja!

Riiast kojusõit kulges minul jälle unerütmis, ja nagu sipsti, olingi 3-st öösel kodus tagasi. Veidi üle ööpäeva sisse mahtus elamusi rohkem, kui mõnel teisel nädalasse... Tore oli!

Hulk pilte on veel http://nagi.ee/photos/elosaue/sets/222269/