6.august - esimene kukkumine rullidega

Oi, ma olen nii-haige-nii haige! :) Oh, tegelikult päris nii hull pole. Aga jah, õnnestus ennast täna rullidel külili keerata, täiesti olematus kohas ja olukorras. Esimest korda minu ~10-aastase rulluisutaja karjääri juures.

Ma olen korralik rullitaja, alati kiivriga, põlve- ja randmekaitsmetega. Seiklusüritustel sõidan ilma kaitsmeteta, sest seal on enam-vähem turvatud trass ja kaassõitjad ka veidi oskavad asja. Linna vahele minnes, nagu täna, ei või aga iial teada, kes kust suvatseb välja karata ja mida teha, nii et tunnen ennast kaitsmetes turvalisemalt. Samuti ei tunne ma ennast osavust nõudvates asjades rullidel kuigi kindlalt (ikka veel!).

Täna siis, pärast 1.10-t sõitu, tagasiteel koju (Tamme-Ülenurme-tagasi), otsustasin Tamme staadionil veel kaks ringi teha. Ühe ühtepidi, siis väravate juures ümberpöörd, ning teine teistpidi. Vot sinna ümberpööramise juurde ma pidama jäingi. Eelneva sõidu ajal olin proovinud T-pidurit ja tuli täitsa OK-lt välja. Nüüd oli aga kiirust vist liiga suur ja tähelepanu hajevil (just olin ühest tüübist nagu postist mööda vuhisenud), nii et pidurdamise käigus keerasid mõlemad jalad kuidagi osavalt paremale ära, aga keha ei võtnud piisavalt kiiresti vedu ning keeras külje maha. Assaa, kui valus!!! Püksid terved, küünarnukil trips verd. Vasaku reie ja kannika ühinemiskohas nii valus et oi-oi-oi. Vedasin end püsti, seisin värava najal ja üritasin jalgu sirgeks saada, ning komberdasin koju. Jupp aega oli matsust süda paha.

Veidi reienahka on liibukates. Nüüd on mõneks ajaks bikiinivorm tagantvaates väga sportlik. Hea et ise ei näe :)
.