20.juuni - XXV Laulupeo tule toomine

Ma ei ole kunagi käinud laulupeol ega tantsupeol. Ei osalejana, ja minu mäletamist mööda ka mitte pealtvaatajana. Toredad üritused jne, aga minust kuidagi mööda läinud. Sel aastal aga õnnestus osaleda laulapeo tule tulemisel. Kogu asi jättis väga sügava mulje. See, et mul täna (21.juuni) on turi ja selg haabja juhtimisest mõnusalt pakitsev, on üks asi. Teine ja võimsam on laulupeo hindamine - kui palju inimesi on selle ettevalmistusse kaasunud ja kui paljud elavad nö raja kõrvalt sellele kaasa! Fotod ettevõtmisest on Nagis.

Veidi ajalugu ja tausta 2009.aasta laulu- ja tantsupeo tuletulemise ajalehest.
Laulupeo tuld on Tartust Tallinnasse toodud alates 1969.aastast. Liikumisviisid ja teekonnad erinevad. Seekord mööda veeteed. 13.juunil süüdati laulupeotuli Tartu laulupeol, tantsupeotuli süüdatakse 23.juunil Kihnu jaanitulel. Kokku saavad nad 27.juunil Pärnus ja liiguvad mööda merd edasi Tallinnasse, kuhu jõuavad 2.juuli õhtul. Tartu-Pärnu veetee, ajaloolise hansatee, kasutamise idee tuli Tartu meeskoori Akadeemiline Emajõgi meestel ("peasüüdlane" Mati Raamat). Nemad ja naiskoor Emajõe laulikud on põhiline korraldusmeeskond.

Tartust Pärnusse liigub tuli päris huvitavaid veesõidukeid kasutades: viikingipaat Turm (ehitas Lodjakoda Soome Laipuri laevaleiu järgi, vette lasti 6.juunil 2009, on 12m pikk ja 2,5m lai, liigutajaks 10 sõudjat või raapuri), kalepurjekas Paula (Võrtsjärvele iseloomulik kalapüügipaat), haabjad (soome-ugri päritolu pikk ja kitsas ühepuupaat).

Mina osalesin 7.ndal etapil, Võrtsjärve äärsest Valmast Tänassilma. Võrtsu peal kalepurjekaga, Tänassilma jõel haabjatega. Kokku 23km, sellest jõel kas 17 või 15km. Jõel vastuvoolu, muuseas! Aega kulus kokku 10h, sellest puhas sõiduaeg haabjates 7h. Vihma saime vist ainult 10min jagu, sedagi peamiselt kaldal olles.

Meie punt oli kokku 18 nägu. Kuna sõidukites oli kohti kokku 14, siis osa seltskonnast vahetas end vahepeatustes. Sõidukiteks oli 5 haabjat ja 1 kanuu. Haabjas on ka nagu kanuu, aga puust :)Haabja mõla on samuti puust, pikk ja kitsas, harjumatu, kuid toimib haabjaga koos suurepäraselt.

Esmane paatkondade mehitamine Oiu sillal läks valutult - mis sa ikka kraakled kui mitte kedagi või ainult mõnda inimest tunned! Mina ja Serle moodustasime Lennutaadi naishaabjaskonna. Lennutaat oli meie haabja nimi (nii haabjatekunn Jaan ütles), ühtlasi oli ta ka ainuke kahene, kõige väiksem ja kergem. Väga me ei vingerdanudki, ja enne esimest peatust Kärma sillal keerasime end suure voolu kaasabil risti jõega ainult ühe korra.

Kärma sild on selline tore koht, mille Viiratsi vald tegi paar aastat tagasi korda, ja nüüd teispool jõge kodutalusid omavad inimesed saavad sinna autodega ligi. Pererahvas oli tulnud meid tervitama mitme põlvkonnaga (ja tõid meile söögilauad-toolid ka) ning olid kogu laulupeoteekonna esimesed, kes süütasid laulupeotulest omale kojuviimiseks tule.

Järgmine teelõik Rebaste sillani oli kõige kirjum. Kõigepealt tuli inimesi haabjate vahel mitu korda ringi vahetada, selleks et kõigi suht vähese kanuusõidukogemuse pealt haabjad ikka õiges suunas liiguksid. On ikka meeles, et tegemist on vastuvooliga?! Vahetusi tehti veel, sest kallast, kuhu minna, eriti polnud. Siis sai, (ma pakun, et koha nimi on Kanavari) vana veskitammi juures, meetrikese jagu haabjaga mäkke üles sõidetud. :) no olgu, vast oli veidi vähem, igatahes tõus oli silmaga nähtav ja vool tugev, nagu ikka kitsa koha peal. Huh, hakkama saime Serlega! Neli paatkonda olid juba teisel pool, ega meil muud pähe tulnudki, kui et: "kui tuleb minna, siis tuleb minna". Tammist 15 min edasi, paremat kätt punase katusega maja - Jaan ütles, et sinna tuleb sisse keerata, puhkama. Pererahvas oli juba veel ja kaldal ootamas, grillis meile liha ja pakkus muffineid ning veini. Tekkis juba mõte, et kas ongi niiväga vaja sinna Tänassilma täna minna... :) Ahjaa, välikäimlaga meil vedas, saime õigel ajal ära käidud - laupäeviti see vaid 16-ni avatud!

Enne Rebaste silda koondasime vägesid ja randusime enam-vähem koos. Olevat olnud vaimustav vaatepilt! Pannkoogid maitsesid ka head! Kuigi, pisitasa hakkas tunduma, et söögikordi on liiga tihedalt :)

Viimane ots Rebastelt Tänassilma sai kuidagi kiiresti otsa. Oleks tahtnud veel! Lennutaadi naiskond sai segakonnaks, Tiit asus esindama segajat poolt. Serlega võrreldes kaalu rohkem ja jõudu veel rohkem ja puusanõksu seda rohkem vähem. Haabja juhtimine läks raskemaks, aga sõit see-eest kiiremaks :) Kui Rebastel olime graafikust maas, siis Tänassilma jõudsime lõpuks viisaka veerandtunnise hilinemisega.

Tänassilma külas elab ~160 inimest, neil on külavanem ja küllalt uus rahvamaja. Lausa piinlik omal, kuid jätkuvalt imestan - täiesti täisväärtuslik elu on ka väljaspool Tallinnat ja Tartut!

Hilisõhtune ärasõidueelne Steni ässitamisel toimunud ühislaulmine rahvamajas oli super! Kõvasti ja valesti osalesin minagi, loodan et väga välja ei kostnud. :)

Ahjaa, eelmisel õhtul Valmas, Järveveere Puhkekeskuses, Tule Tulemise 6.etapi lõpp-punktis toimunud teatrietendus ... see oli super. Algul ma arvasin et tegemist on külateatriga, järgmisel päeval sain teada, et tegemist oli Viljandi maakonna vallavanemate ja volikogude juhtidega ning -liikmetega. Etendus rääkis kurjast ja pahast vallavanemast, kes lõpuks oma karistuse sai. :) Tasuta etendus, korjanduskarp käis ringi liikumispuudega lastele liikumisroboti hankimiseks. Tundub, et Viljandi kandi rahvas on oma juhtidega rahul ja majanduskriis pole päris nii hull nagu meediale tuginedes võiks arvata!

18.juuni, viimane eksam seljataga

Huh, läks aega ja energiat mis läks, aga täna sai tehtud mu selle sessi viimane eksam. Oli portugali keel ja õnnestus saada tugev nõrk D. Hinne pole just suurem asi, aga arvestades minu teadmisi ja oskusi, pigistasin neist viimase välja. Läbi linna kodu poole matkates oli tunne niii kerge! :)

Kooli osas on teha veel 2 kirjalikku tööd, aga noh, pikk suvi ees, küll jõuab! (no näis-näis...)

Verd käisin ka täna andmas, 450 milliliitrit. Hemoglobiin 137 (detsembis oli 148), vererõhk 127/71, pulss 67. Hüvituseks küsisin mitu śokolaadi. Sealt see energia tulebki!

Nojah, kuna nüüd pingelisem periood seljataga, siis vast lähipäevil jõuan niikaugele, et kirjutan sellest ka kuidas ma Hispaanias "täie hooga lati alt läbi jooksin", nagu ütles üks hea inimene.

Vahepeal, või enne seda, käin aga ära XXV Laulupeo tuld Tallinna poole aitamas. http://laulupidu.postimees.ee/ Õnnestub laupäeval osaleda tuletoomise 7.ndal etapil, mis kulgeb Võrtsjärve äärsest Valmast Tänassilma. Liikumisvahendiks on haabjad. Loodetavasti tuleb ilm ilus!

Seniks mõni pilt Hispaaniast. Ütleme nii, et ... asjad olid hoopis teistmoodi kui ma algselt arvasin. Edaspidi väldin igasugu arvamisi!

Minul algas täna 4-päevane treeninglaager:). Poisid sõitsid koju, mina jälgin võistlust liigun ringi ja puhkan. Veidi kehv tunne on, et nii vara lõpetasime, aga ega me seda lõpuni poleks teinud. Mäed olid nii suured, et vaim poleks vastu pidanud. Tervitused kõigile kaasaelajatele!

Täitsa viimased.:) Sest 2 Hispaania tiimi tegid sobi. Kena pealelõuna veetsime Valporguero koobastes. Vist mu kõige hullem tegu senini. Oli jube! Nüüd ratas 51km.


Rattasõit pole ajavõit! Tänane öö möödus ratast mööda mägesid ja orge vedades. Tulemuseks on Hugo rebestatud reielihas. Katkestame. Raftingusse tahame ikka minna!

Esimesed uudised

Kell 7 hommikul mägede vahel 5 kraadi sooja. 2h pärast minek. Huh, jube! Meie eesmärk on finishisse jõuda. :) Tänane peaatraktsioon on 5km koobastes turnimist.


1800 meetri kõrgusel sööme võileiba. Aega meil on:). Asi algas rullidel ja seda Hugo hästi ei oska. Nüüd juba 3 h jalutame mägedes, need on suured ja järsud, aga ilusad!

15.mai - homme lennukile, ja Hispaaniasse

Nüüd on lugu selline, et 18.mai hommikul kell 9:00 antakse start üritusele The Bimbache Extrem Castilla y León 2009. Stardikohaks Vegacervera, León'i piirkonna küla, Hispaania.

Mu Portugali tiim sai sellel ettevõtmisel seiklemise vabapääsme tänu Portugal XPD Race'l parim Portugali võistkond olemise eest, ja segastel asjaoludel olen minagi jälle kambas.

Seikluse esimesena lõpetajaid oodatakse finiśisse kohas Aguilar de Campoo (Palencia) 21.mail ehk neljapäeval kella 9-st. Viimaseid reedel kella 17-ks (peab jõudma veel pesta ja kammida, sest kell 20 on juba bankett).

Rada on nö suundorienteerumine, midagi niisama vahele vist ei tohi jätta, kusagil on ajapiirid ja sellega seonduvad rajalühendused, et kõik ikka banketile jõuaksid. Hetkel teadaolev info on minu jaoks veidi segane, aga võib juhtuda et kusagil on sunduslik 4h peatust. Rada pidavat olema väga tehniline ja uskumatult ilus. Käime ära ka selliste mägede otsas, nagu Pico de Europa ja Sierra de Manpodre. Liikumisviisideks on omad jalad (ehk kena laensõna trekking), ratas, kajakk, rulluisud. Saab hulgaliselt ronida mäest ülesse (nii kaljuseinal kui tõusuvahenditega) ja alla. Veidi kärestikulisemal jõel toimub rafting - pidi olema lihtne ja turvaline. Koobastes ringi turnimine on midagi erilist ja märga, sest seal peab olema 5mm-ne pikkade varrukate ja säärtega kalipso ning veekindel ja hea valgustusega lamp.

Asi tõotab tulla kuum, ilmateate väitel on sealkandis päevane keskmine temperatuur tuleval nädalal 23 kraadi ja päike lõõmab. Öösel madalaim temp. 9 kraadi.

Kardan enamusi asju, aga nende täpsustamine läheks liiga pikaks... No ütleme nii, et selliseks seikluseks ei saagi minuarust valmis olla...

Kes mu käekäigu vastu rohkem huvi tunneb, siis korraldajate lehel võiks mingi live-ülekanne hakata tulema, ja Kaia paneb siia ülesse need sõnumid, mis mul õnnestub talle rajalt saata.

Tänan kõiki edusoovijaid jne. Olge ise ka mõnusad :-)

26.aprill, Xdream Ardus

Olen sellel aastal segavõistkonnas, kuna tahtsin trenni teha ja "tänu" minu suurele laiskusele mul naistevõistkonnaga pingutamine välja ei tule. Talvel Reigo ja Riho leidmine oli puhas õigel-hetkel-suu-lahtitegemise juhtum, kuid pärast seda esimest etappi tundub, et meist võib asja saada. Tiimi nimi igatahes Team Vaude Adventure (seos praeguse tööandjaga polnud taotluslik :) ) ja võistlusvorm oranź(!)-valge-must.

Ausalt öeldes ma veidi pelgasin seda ettevõtmist, sest sportlik vorm ja enesetunne on viimased paar nädalat ütlemata imelikud. Ühest küljest nagu jaksaks, aga lihased on tuimad, tahtmist jooksma minna pole üldse (viimane jooks enne Xdreami oli võistkonna ühistreening 13.aprillil), ja valdab üleüldine väsimus. Pealegi, minu arusaamiste kohaselt pidi Viivi võistkond (Kadarbiku Kanged) meist pool päeva varem lõpetama ja me oleksime pidanud Tiidu, Sirly, Paavo võistkonnaga (LeTour Saku Suusaklubi) rind-rinnas rabelema ja lõpuks minu mittejaksamise pärast ära saama :) Päris nii siiski ei läinud...

Ilm ilus, +20 kraadi sooja, suvi! Seljas lühikeste varrukatega võistluspluus, selle all samasugune soe pesu - algul tundus vähe (fliisi võtsin ikka kotiga kaasa :) ), rajal oli palav.

Stardinumber 59. andis võimaluse startida massi keskelt, ja positsioon stardiala servas jälle võimaluse osava manööverdamisega siiski hea positsioon saada. Nii läkski, endalegi üllatuslikult pääsesin edukalt tulema. Esimene rattaetapp algas meeldivalt mööda asfalti, sellel ma jaksan kiiresti sõita. Edasi tuli metsatee, kus aina raskemaks läks ja poisid aina eest ära vajusid. Päästev esimene KP laekus õnneks 11 minuti pärast (koht 11.)

Eraldi orienteerumisel valisin omale keskmise variandi, aga edaspidi pean ikka mehi pikematele otstele saatma, sest Riho oli liiga kiiresti ja puhanud moega oma lihtsamalt ringilt tagasi. Reigo saabudes ajasime ta jälle sohu, sest tegin meie ühise ringi valikuks 33-36-35-37-38. Kõik läks kenasti kuni viimaseni, selle võtmisel kaldusime raiesmikult tulles liiga paremale, viga 1.30. Jooksuetappidega sain rattasõidust kinni jooksnud kopsu enam-vähem normaalsesse töökorda tagasi.

Uuesti ratta selga istudes oli stardist möödunud 50 minutit (koht 10.). Alustuseks oleksin 180-kraadi valesti sõitnud, Reigo sai mul natist napilt kinni. Esimesse rattapunkti valisime teed mööda ringi variandi, lootes, et kui rajameister on kahtlase sihi ja järvekalda rattarajale sisse planeerinud, ju sealt siis kuidagi läbi saab. Nojah, kuidagi saigi, aga ega see väga lihtne polnud. Tükk mässamist võsa vahel ja sügav kraav ka. Õnneks oli Mudajärve seepoolne külg veel jääs(!). Seal sihil mütates kohtusime Viiviga, nemad olid rattad järgmisse punkti jätnud ning võtsid esimest rattapunkti jalgsi. Takkajärgi tulemusi vaadates oli meie valik nende omast 40 sekundit kiirem. Kui ma oleksin ennast veidi kiiremini liigutanud, mis siis veel oleksi olnud! :)

Lisaülesandes Riho korraks raputas neid metallist vidinaid, ja lahti nad üksteise küljest olidki. Paberite järgi 5.etapiaeg.

Järgnev rattasõit oli kole! Mehed tahtsid ära tappa, võiks selle kohta öelda. Ütlesin ka, pidevalt meie sabas jõlkuvale Minnile. Iseenesest, ma poleks uskunud et üldse suudan sellise tempoga sõita, ja lausa üle 15 minuti. Nii anaeroobses ei tohiks ju nii kaua suuta?! Puhta üllatusena olime ükshetk Viivi ja Co selja taga. Mis toimub?

Valgest laigust punkti nr.15 võtmine polnud kõige edukam. Mina ei jõudnud välja lugeda, mis toimub, Reigo hoidis Oti rivvi, ja nii me vale valiku tegime. Saime järske oose ületada, sedakorda küll ilma ratasteta. Üllatus-üllatus, Randy tiim möödus meist siin. Sain tõdeda, et jooksus on Viivi ja co meist märksa tugevamad!

Sõjaväe laskeharjutuste ala kõrvale karjääri punkti jõudes jätan kiivri, seljakoti ja kaardi ratta juurde, looduslik takistusriba on mõnus vahepala, üksteise järel käpuli torusid läbides on ettevaated erinevad.

Järgnes orienteerumine, ja selgus tõsiasi, et kaarti tuleks ikka kogu aeg kaasas kanda! Õnneks Reigol oli, nii et tagasi rataste juurde ei pidanud minema. Üle hirmjärskude ooside ja läbi võsa rammimine läks meil enam-vähem, oleks saanud ka paremini. Kahel korral sain öelda: "Kui hästi läheb, on punkt seal, ja kui ei lähe, oleme eksinud". Mõlemal korral läks hästi, kõhutunne ei petnud. Kahe viimase punktiga tegin rumalad vead (mööda valet oosi jooksime) ja Kadarbiku omad jõudsid järele. Tea' kus nad vahepeal käisid. Jätkuvalt jooksevad nad meist kiiremini! Kruusateel rataste poole üritas Viivi Reigo pantvangi võtta, kuid Otil hakkas kade meel ja rikkus meie potentsiaalse rahuliku pühapäevaveetmise.

Rattas järgnes "leia KP-d ralli või kaardi abil". Toimus hirmus sahmimine, ning mina küll ei suutnud süveneda, et kaardilt välja lugeda õige valik. Lootsime et Ott ometi ei hakka mingit nalja tegema. Aga tegi! Auringi sealsamas karjääris, meie loomulikult sabas. Enne järgmist tiiru sain korraks legendist aru ja pöörasime oma ja Minni tiimiga metsarajale. Viivi oma meestega läks oma asja ajama. Paarisaja meetri järel sai selgeks, et seekord teevad korraldajad mingit nalja, ja oleks olnud tore mitte sinna rajale tulla. Enam polnud aga midagi teha, rammisime kruusateeni välja.

Rattasõit jätkus täie hooga, ühes teeristis kohtusime segaduses nägudega Seiklusporri omadega. Kuna meil oli nii kiire, et kaarti polnud aega lugeda (napilt saime rattaralli legendiga hakkama), tegime ühe auringi ka. Mina küll ainult pool, sest taipasin suht alguses, et varsti oleme samas kohas tagasi, kus ära pöörasime, kuid poisid olid juba eest läinud ja neid tagasi kutsuda enam ei jõudnud. Kohas, kus legend väitis, et tuleks raiesmikuteele pöörata, ütlesin lõpuks konkreetse "ei". Sinna ma küll ei kavatsenud sõita, ja ei paistnud et keegi oleks sealt enne läinud. Minutike pusimist ning punkti asukoht oligi leitud. Oleks selle minuti siis varem võtnud! Aga kui jõudu on, milleks siis mõistust vaja :) Kadarbiku omad tulid ei-tea-kust ning ühinesid meie meeldiva rattaseltskonnaga.

Järgmisse "leia KP-d ralli või kaardi abil" punkti leidmiseks kaardil ei jätkunud jälle kannatust (ses suhtes tuleb järgmiseks korraks midagi ette võtta!). Hakkasime legendi järgi sõitma, lootuses keerulises kohas targemad olla. Kadarbiku omad jäid meist kusagile maha (no ja varsti olid nad ikka meiega samas kohas ja sama targad). Keeruline koht tuligi, õigemini metsaväljaveotee, mis ei tundunud rattasõiduks sobiv koht olevat. Jällegi "ei" ja minut kaardivaatamist, ning saigi selgeks, et KP 25 numbriga 43 on vana tuttav valge-kasti-punkt. Kuna me ei olnud seda ennist kõige loogilisemalt läbinud, siis ei teadnud ka, et paremalt, keeluala servast, oleks väga kenasti sõites kohale jõudnud. Läksime vasakult, sealt kust esimest korda sinna minnes oleks pidanud sõitma. Teel punkti kohtasime vastutulevaid ISC, Areali ja Nike võistkonda. Tohhoo-tonti!

Nende kahe punkti läbimisega kaotasime LeTour Saku Suusaklubile ehk Tiidu võistkonnale ikka haledalt palju. 11:06 pluss 7:44 teeb kokku 18:50 mingi 4-kilomeetrisel distantsil. Vanarahva tarkus - Kaotad minuti, võidad veerand tundi!

Järgnes "vali 4-st KP-st 2" ülesanne. Meie valik 52-55 osutus samaks Viivi-Oti-Heitiga. Vastutuule-etapi alguses rebisime neist ette, kuid kuna mu mehed olid mõlemad nii tugevad, et tahtsid kumbki omaette tuulega võidelda, siis varsti jõudsid Kadarbiku omad meile järgi. Võtsime Riho juhtimisel kenasse rivi ja liikusime punkti suunas. Mingi hetk keeras Ott ära, ma sain aru küll, et veidi vara (metsateele, mitte kruusateele), kuid kuna Riho oli ka juba sinna pööranud, läksime Reigoga järgi. Sedakaudu sai ka. Punkti võtmisel olime Otist osavamad, ei pidanud koos ratastega kraave ületama.

Siin, punktis number 52, juhtus selline lugu, et ma ei hoidnud oma SI-pulka piisavalt kaua jaamas. Riho veel aitas seda sinna panna, ja küsis, et kas piiksus. No piiksus-piiksus, senimaani kajab kõrvus. Aga pulgal märget pole, ning siit meie 15min trahvi. Ääretult nõme lugu. Nüüdseks olen päheraputatud tuhast puhtaks klopitud ja tänan õnne, et see asi ainult ühe koha üldarvestuses ja mitte ühtegi omas arvestuses ei maksnud. Nüüd valus kogemus järgmisteks etappideks omast käest võtta ja usutavasti sarnast asja enam ei juhtu, mitte kellegagi meist.

Võistluskeskuses lisaülesandeks oli redeli otsast toru külge hüppamine. Paar nädalat tagasi olin poistele väitnud, et mina tahan ronimisi teha. See tänane aga ... ee, jätan vahele. Riho läks ja tegi ära. Stiilinäide Torus. Hetkel, paar nädalat hiljem seda vaadates on tunne, et tahaks ikka ära proovida selle hullu asja.

Sel ajal kui Riho hüppas, näitas Tõnis tormise Paunküla veehoidla kaardil tuulesuundi ja hoiatas suure laine eest. Ja nüüd ma küll ei tea, miks mulle meelde jäi, et tuul on kagust. Tegelikult ütles ju, et edelast. Igatahes, kanuusõiduplaan tuli natuke vale. No täpselt nii palju vale, et Kadarbiku omad meist vaatamata oma 6-7-minutilisele veale möödusid (kanuusse läksime paar minutit enne neid).

Põhimõtteliselt kulges kanuusõit selliselt, et Reigo ja Riho aerutasid, Reigo jooksis punkte võtma ja Riho või mõlemad koos vedasid vajalikes kohades kanuud. Mina pritsisin veidi vett, jalutasin niisama, ja üldse nautisin kena kevadilma. Väga romantiline oli väike tiik kahe järve vahel, midakaudu kanuud ühest järvest teise aitasime. Meestega kanuusõit mulle meeldib! :)

Suuri laineid ei kohanud. Pärast eelmise aasta Ahvenamaa laineid, mida üheses kajakis sain pikalt "nautida", on kõigil teistel lainetel raske end suureks kvalifitseerida.

Kuna poisid pidid kanuu punktis number 71 poolde mäkke vedama, sain sealse lisaülesande omale kahmata. Täitsa naljakas, kuidas mulle sellised turnimised meeldivad. Nagu oleks lapsena vähe saanud?

Mäluorienteerumine saarel läks enam vähem. Sai ära nähtud, et Viivi on ikka pikalt meil eest ära. Number 74 juures sai igaks juhuks üle vaadatud ka punkt numbriga "See ei ole õige punkt, otsi edasi", või midagi taolist. :) Korraldajatel huumorimeelt jagub!

Kas kanuulaenutajad ikka teavad või ette kujutavad, mida nende kanuudega kõike ette võetakse? Seda kanuu üle saare vedamist viimase punkti poole minnes oli päris valus vaadata.

Vibulaskmine läks meil kiirelt. Reigo haaras vibu, ütles et käis just eelmisel nädalavahetusel laskmas, ning tegi neli kiiret lasku. Esimene oli sihiku kalibreerimiseks, edasi läks juba ludinal.

Lõpetasime ajaga 6:51.03, koha poolest 7.ndad, segadest 2. Kui minu 15.min trahvi otsa saime, langesime 8.ndaks. Enam nii ei tee!

Mis ma oskan kosta. Üle pika aja olin pärast Xdremi väsinud, ja jalad olid veel paar päeva valusad. Rattasõidust. Alguse intensiivsusest. Peale 4,5 tundi seiklemist, kui Viivi küsis, et kas ma nüüd üks hetk ära ka hakkan väsima, hakkas just tulema tunne, et varsti võiks ennast liigutama hakata. Ja finiśis oli juba päris hea. Üleüldse aga andis seekordne meestega koos võistlemine enesekindlust, et mai keskel toimuva Bimbache võin üle elada küll.