26.aprill, Xdream Ardus

Olen sellel aastal segavõistkonnas, kuna tahtsin trenni teha ja "tänu" minu suurele laiskusele mul naistevõistkonnaga pingutamine välja ei tule. Talvel Reigo ja Riho leidmine oli puhas õigel-hetkel-suu-lahtitegemise juhtum, kuid pärast seda esimest etappi tundub, et meist võib asja saada. Tiimi nimi igatahes Team Vaude Adventure (seos praeguse tööandjaga polnud taotluslik :) ) ja võistlusvorm oranź(!)-valge-must.

Ausalt öeldes ma veidi pelgasin seda ettevõtmist, sest sportlik vorm ja enesetunne on viimased paar nädalat ütlemata imelikud. Ühest küljest nagu jaksaks, aga lihased on tuimad, tahtmist jooksma minna pole üldse (viimane jooks enne Xdreami oli võistkonna ühistreening 13.aprillil), ja valdab üleüldine väsimus. Pealegi, minu arusaamiste kohaselt pidi Viivi võistkond (Kadarbiku Kanged) meist pool päeva varem lõpetama ja me oleksime pidanud Tiidu, Sirly, Paavo võistkonnaga (LeTour Saku Suusaklubi) rind-rinnas rabelema ja lõpuks minu mittejaksamise pärast ära saama :) Päris nii siiski ei läinud...

Ilm ilus, +20 kraadi sooja, suvi! Seljas lühikeste varrukatega võistluspluus, selle all samasugune soe pesu - algul tundus vähe (fliisi võtsin ikka kotiga kaasa :) ), rajal oli palav.

Stardinumber 59. andis võimaluse startida massi keskelt, ja positsioon stardiala servas jälle võimaluse osava manööverdamisega siiski hea positsioon saada. Nii läkski, endalegi üllatuslikult pääsesin edukalt tulema. Esimene rattaetapp algas meeldivalt mööda asfalti, sellel ma jaksan kiiresti sõita. Edasi tuli metsatee, kus aina raskemaks läks ja poisid aina eest ära vajusid. Päästev esimene KP laekus õnneks 11 minuti pärast (koht 11.)

Eraldi orienteerumisel valisin omale keskmise variandi, aga edaspidi pean ikka mehi pikematele otstele saatma, sest Riho oli liiga kiiresti ja puhanud moega oma lihtsamalt ringilt tagasi. Reigo saabudes ajasime ta jälle sohu, sest tegin meie ühise ringi valikuks 33-36-35-37-38. Kõik läks kenasti kuni viimaseni, selle võtmisel kaldusime raiesmikult tulles liiga paremale, viga 1.30. Jooksuetappidega sain rattasõidust kinni jooksnud kopsu enam-vähem normaalsesse töökorda tagasi.

Uuesti ratta selga istudes oli stardist möödunud 50 minutit (koht 10.). Alustuseks oleksin 180-kraadi valesti sõitnud, Reigo sai mul natist napilt kinni. Esimesse rattapunkti valisime teed mööda ringi variandi, lootes, et kui rajameister on kahtlase sihi ja järvekalda rattarajale sisse planeerinud, ju sealt siis kuidagi läbi saab. Nojah, kuidagi saigi, aga ega see väga lihtne polnud. Tükk mässamist võsa vahel ja sügav kraav ka. Õnneks oli Mudajärve seepoolne külg veel jääs(!). Seal sihil mütates kohtusime Viiviga, nemad olid rattad järgmisse punkti jätnud ning võtsid esimest rattapunkti jalgsi. Takkajärgi tulemusi vaadates oli meie valik nende omast 40 sekundit kiirem. Kui ma oleksin ennast veidi kiiremini liigutanud, mis siis veel oleksi olnud! :)

Lisaülesandes Riho korraks raputas neid metallist vidinaid, ja lahti nad üksteise küljest olidki. Paberite järgi 5.etapiaeg.

Järgnev rattasõit oli kole! Mehed tahtsid ära tappa, võiks selle kohta öelda. Ütlesin ka, pidevalt meie sabas jõlkuvale Minnile. Iseenesest, ma poleks uskunud et üldse suudan sellise tempoga sõita, ja lausa üle 15 minuti. Nii anaeroobses ei tohiks ju nii kaua suuta?! Puhta üllatusena olime ükshetk Viivi ja Co selja taga. Mis toimub?

Valgest laigust punkti nr.15 võtmine polnud kõige edukam. Mina ei jõudnud välja lugeda, mis toimub, Reigo hoidis Oti rivvi, ja nii me vale valiku tegime. Saime järske oose ületada, sedakorda küll ilma ratasteta. Üllatus-üllatus, Randy tiim möödus meist siin. Sain tõdeda, et jooksus on Viivi ja co meist märksa tugevamad!

Sõjaväe laskeharjutuste ala kõrvale karjääri punkti jõudes jätan kiivri, seljakoti ja kaardi ratta juurde, looduslik takistusriba on mõnus vahepala, üksteise järel käpuli torusid läbides on ettevaated erinevad.

Järgnes orienteerumine, ja selgus tõsiasi, et kaarti tuleks ikka kogu aeg kaasas kanda! Õnneks Reigol oli, nii et tagasi rataste juurde ei pidanud minema. Üle hirmjärskude ooside ja läbi võsa rammimine läks meil enam-vähem, oleks saanud ka paremini. Kahel korral sain öelda: "Kui hästi läheb, on punkt seal, ja kui ei lähe, oleme eksinud". Mõlemal korral läks hästi, kõhutunne ei petnud. Kahe viimase punktiga tegin rumalad vead (mööda valet oosi jooksime) ja Kadarbiku omad jõudsid järele. Tea' kus nad vahepeal käisid. Jätkuvalt jooksevad nad meist kiiremini! Kruusateel rataste poole üritas Viivi Reigo pantvangi võtta, kuid Otil hakkas kade meel ja rikkus meie potentsiaalse rahuliku pühapäevaveetmise.

Rattas järgnes "leia KP-d ralli või kaardi abil". Toimus hirmus sahmimine, ning mina küll ei suutnud süveneda, et kaardilt välja lugeda õige valik. Lootsime et Ott ometi ei hakka mingit nalja tegema. Aga tegi! Auringi sealsamas karjääris, meie loomulikult sabas. Enne järgmist tiiru sain korraks legendist aru ja pöörasime oma ja Minni tiimiga metsarajale. Viivi oma meestega läks oma asja ajama. Paarisaja meetri järel sai selgeks, et seekord teevad korraldajad mingit nalja, ja oleks olnud tore mitte sinna rajale tulla. Enam polnud aga midagi teha, rammisime kruusateeni välja.

Rattasõit jätkus täie hooga, ühes teeristis kohtusime segaduses nägudega Seiklusporri omadega. Kuna meil oli nii kiire, et kaarti polnud aega lugeda (napilt saime rattaralli legendiga hakkama), tegime ühe auringi ka. Mina küll ainult pool, sest taipasin suht alguses, et varsti oleme samas kohas tagasi, kus ära pöörasime, kuid poisid olid juba eest läinud ja neid tagasi kutsuda enam ei jõudnud. Kohas, kus legend väitis, et tuleks raiesmikuteele pöörata, ütlesin lõpuks konkreetse "ei". Sinna ma küll ei kavatsenud sõita, ja ei paistnud et keegi oleks sealt enne läinud. Minutike pusimist ning punkti asukoht oligi leitud. Oleks selle minuti siis varem võtnud! Aga kui jõudu on, milleks siis mõistust vaja :) Kadarbiku omad tulid ei-tea-kust ning ühinesid meie meeldiva rattaseltskonnaga.

Järgmisse "leia KP-d ralli või kaardi abil" punkti leidmiseks kaardil ei jätkunud jälle kannatust (ses suhtes tuleb järgmiseks korraks midagi ette võtta!). Hakkasime legendi järgi sõitma, lootuses keerulises kohas targemad olla. Kadarbiku omad jäid meist kusagile maha (no ja varsti olid nad ikka meiega samas kohas ja sama targad). Keeruline koht tuligi, õigemini metsaväljaveotee, mis ei tundunud rattasõiduks sobiv koht olevat. Jällegi "ei" ja minut kaardivaatamist, ning saigi selgeks, et KP 25 numbriga 43 on vana tuttav valge-kasti-punkt. Kuna me ei olnud seda ennist kõige loogilisemalt läbinud, siis ei teadnud ka, et paremalt, keeluala servast, oleks väga kenasti sõites kohale jõudnud. Läksime vasakult, sealt kust esimest korda sinna minnes oleks pidanud sõitma. Teel punkti kohtasime vastutulevaid ISC, Areali ja Nike võistkonda. Tohhoo-tonti!

Nende kahe punkti läbimisega kaotasime LeTour Saku Suusaklubile ehk Tiidu võistkonnale ikka haledalt palju. 11:06 pluss 7:44 teeb kokku 18:50 mingi 4-kilomeetrisel distantsil. Vanarahva tarkus - Kaotad minuti, võidad veerand tundi!

Järgnes "vali 4-st KP-st 2" ülesanne. Meie valik 52-55 osutus samaks Viivi-Oti-Heitiga. Vastutuule-etapi alguses rebisime neist ette, kuid kuna mu mehed olid mõlemad nii tugevad, et tahtsid kumbki omaette tuulega võidelda, siis varsti jõudsid Kadarbiku omad meile järgi. Võtsime Riho juhtimisel kenasse rivi ja liikusime punkti suunas. Mingi hetk keeras Ott ära, ma sain aru küll, et veidi vara (metsateele, mitte kruusateele), kuid kuna Riho oli ka juba sinna pööranud, läksime Reigoga järgi. Sedakaudu sai ka. Punkti võtmisel olime Otist osavamad, ei pidanud koos ratastega kraave ületama.

Siin, punktis number 52, juhtus selline lugu, et ma ei hoidnud oma SI-pulka piisavalt kaua jaamas. Riho veel aitas seda sinna panna, ja küsis, et kas piiksus. No piiksus-piiksus, senimaani kajab kõrvus. Aga pulgal märget pole, ning siit meie 15min trahvi. Ääretult nõme lugu. Nüüdseks olen päheraputatud tuhast puhtaks klopitud ja tänan õnne, et see asi ainult ühe koha üldarvestuses ja mitte ühtegi omas arvestuses ei maksnud. Nüüd valus kogemus järgmisteks etappideks omast käest võtta ja usutavasti sarnast asja enam ei juhtu, mitte kellegagi meist.

Võistluskeskuses lisaülesandeks oli redeli otsast toru külge hüppamine. Paar nädalat tagasi olin poistele väitnud, et mina tahan ronimisi teha. See tänane aga ... ee, jätan vahele. Riho läks ja tegi ära. Stiilinäide Torus. Hetkel, paar nädalat hiljem seda vaadates on tunne, et tahaks ikka ära proovida selle hullu asja.

Sel ajal kui Riho hüppas, näitas Tõnis tormise Paunküla veehoidla kaardil tuulesuundi ja hoiatas suure laine eest. Ja nüüd ma küll ei tea, miks mulle meelde jäi, et tuul on kagust. Tegelikult ütles ju, et edelast. Igatahes, kanuusõiduplaan tuli natuke vale. No täpselt nii palju vale, et Kadarbiku omad meist vaatamata oma 6-7-minutilisele veale möödusid (kanuusse läksime paar minutit enne neid).

Põhimõtteliselt kulges kanuusõit selliselt, et Reigo ja Riho aerutasid, Reigo jooksis punkte võtma ja Riho või mõlemad koos vedasid vajalikes kohades kanuud. Mina pritsisin veidi vett, jalutasin niisama, ja üldse nautisin kena kevadilma. Väga romantiline oli väike tiik kahe järve vahel, midakaudu kanuud ühest järvest teise aitasime. Meestega kanuusõit mulle meeldib! :)

Suuri laineid ei kohanud. Pärast eelmise aasta Ahvenamaa laineid, mida üheses kajakis sain pikalt "nautida", on kõigil teistel lainetel raske end suureks kvalifitseerida.

Kuna poisid pidid kanuu punktis number 71 poolde mäkke vedama, sain sealse lisaülesande omale kahmata. Täitsa naljakas, kuidas mulle sellised turnimised meeldivad. Nagu oleks lapsena vähe saanud?

Mäluorienteerumine saarel läks enam vähem. Sai ära nähtud, et Viivi on ikka pikalt meil eest ära. Number 74 juures sai igaks juhuks üle vaadatud ka punkt numbriga "See ei ole õige punkt, otsi edasi", või midagi taolist. :) Korraldajatel huumorimeelt jagub!

Kas kanuulaenutajad ikka teavad või ette kujutavad, mida nende kanuudega kõike ette võetakse? Seda kanuu üle saare vedamist viimase punkti poole minnes oli päris valus vaadata.

Vibulaskmine läks meil kiirelt. Reigo haaras vibu, ütles et käis just eelmisel nädalavahetusel laskmas, ning tegi neli kiiret lasku. Esimene oli sihiku kalibreerimiseks, edasi läks juba ludinal.

Lõpetasime ajaga 6:51.03, koha poolest 7.ndad, segadest 2. Kui minu 15.min trahvi otsa saime, langesime 8.ndaks. Enam nii ei tee!

Mis ma oskan kosta. Üle pika aja olin pärast Xdremi väsinud, ja jalad olid veel paar päeva valusad. Rattasõidust. Alguse intensiivsusest. Peale 4,5 tundi seiklemist, kui Viivi küsis, et kas ma nüüd üks hetk ära ka hakkan väsima, hakkas just tulema tunne, et varsti võiks ennast liigutama hakata. Ja finiśis oli juba päris hea. Üleüldse aga andis seekordne meestega koos võistlemine enesekindlust, et mai keskel toimuva Bimbache võin üle elada küll.