13.juuli - Xdream 2.etapp Tamsalus

Pühapäevast Xdreami iseloomustavaks märksõnaks on minu jaoks - udu :) Mitmes kohas olin ise udu, peenikesest vihmast oli silme ees udu ja raja teises pooles oli kaart ka udu!

Hakkas kõik pihta sellest, et hommikul oli Tartus ilus ilm, mis loomulikult tähendab ju suvist varustust. Lisaks veel hulk jooki ja sööki ka kaasa, sest eelmisel korral Sakus kippus väheks jääma. Ahjaa, veel enne seda pole ma kuu aega rattaga sõitnud, eelmine oligi vist esimene Xdream.

Tamsalus oli sügis, aga otsustasin siiski lühikese vormi kasuks, mis kuni ujumisetapini (kas teil polnudki??) õigustas ennast täielikult. Ka oli Tamsalus palju sportlasi, tõsiste ja võitlusablaste nägudega - tekkis veidi kõhe tunne. Aga Kiirrongi ja ISC vahelt startida oli lahe. Hea, et Maku omale platsilt ikka rattakiivri leidis, tänud siinkohal Männikumäe naistele!

Kogemustena eelmisest korrast oli plaan "Esimesel võimalusel (ja see tuleb väga varakult leida!) tuleb kogu legend läbi töötada, ja vähemalt silmadega kaart üle käia." No natuke see töötas, aga mitte nii palju, et ma ei oleks omale stardiärevuses kõige pikemat tulipit rabanud :) Seega minul variant B, Makul A ja Leivol seikluslik C.

Start ja suht kohe ka seisak tee hargnemises, kus kaart ütleb "Paremale. Metsatee" ja joonis seal kõrval näitab vasakule. Rahvast jookseb nii paremale kui vasakule, kõik enesekindlad. Vaatasin siis teisi legende - A versioonil tõesti vaja paremale minna, nii teksti kui joonise järgi. Valisin veidi ebaledes "selle teise parema" ehk vasaku. Õnneks järgmised kohad klappisid. Hulk huvitavaid mehi jooksis mööda ja ühte-ja-teispidi, Randy neist huvitavaim (C variant?). Punkti puhul nägin kõigepealt läbi metsa suurt lippu ja ehmatasin, et olen mingisse vahetusalasse jõudnud. Õnneks mitte, aga imestasin suuresti, miks küll Nike Running lipp metsa vahele on pistetud. Kui kusagil rulluisu peal legendi õppiv Leivo küsis, kas ma lippu nägin, oli asi selge :)

Jooksutulipi lõpus saime Makuga veidi Leivot oodata, nii nagu paljud teised enda kaaslasi. Kadarbiku Kangete selgi nägime siinkohal viimast korda, jääb loota et nad siis järgmisel etapil teevad omale raja/võistluse ise huvitavamaks!

Rulluisk möödus vahejuhtumiteta, üllatuslikult - tänavate ja tiheda liiklemise kohta. Huvitav oli see, et joostes oli etapi läbimine pea sama kiire kui uiskudega. Meie liikumine aga oli veidi (rohkem) aeglane ...

Järve äärde sõidu osas olime nii mina kui Maku parajad udud, üritasime alustuseks rattaralli skeemi järgi 180 kraadi muust rahvast teisele poole minna. Õnneks Leivo sai meil sabast kinni :) Selle koha kaardil, mille järgi me oleksime pidanud järve äärde jõudma, leidsin mina alles kodus ülesse. Sõit maanteel oli veidi vaevaline, lisaks viimase aja vähesele rattasõidule tegi asja raskeks ka poole etapi peal taha alla vajunud rattasadul. Hetk enne starti tehtavad viimased timmimised pole kunagi midagi head tähendanud! :) Rasket sõitu aitas veidi toetada MD-tiimi moraalne toetus ja meile seltskonna pakkumine.

Kanuuetapi alguses Maku joonistas omale kaarti, Leivo kruvis mu sadulat õigesse asendisse tagasi, mina tegelesin ... ei teagi millega. Isegi vilksamisi ei vaadanud seinal olevat kaarti. Õnneks aga tabasin ära, et hüppetorni punkt tuleb kõigil kolmel võtta. Maku, kes kaardistamise ajal punktil sisuliselt otsas oli kõõlunud, ei märganudki seda.

Kanuu algas meie eelmise kanuutamisega võrreldes väga hea hooga, mehed olid hästi õppust võtnud :) Ja noh, ega minugi praegune haige kael, selg ja käed väga veepritsimist ei tähenda. Kanuutamise 13ndas punktis hakkas Maku rääkima midagi joostes punkti võtmisest, andis isegi kaardi, kus saarele KP14 juures läheb joon. Läheb ikka, mu kodusel kaardil ka - see joon, mis näitab et saar on keeluala! Igatahes, usaldav (et ma eelmise etapi ujumisest ka midagi ei õppinud!!!) nagu ma olen, hüppasin KP 16 juurest rõõmsalt kaldale ja panin 14nda poole jooksu. Vastu tuli nii kavalate kui rõõmsate (õnnelike?) nägudega mehi. Eks nad teadsid, kuhu mind on mässitud...

Jõuan mina siis 14nda juures kaldale, näen saart ja punkti ja tihedat kanuuliiklust, kuid lubatud silda - pole kusagil! OHHHH - nii raske ohe tuli selle peale. Katsusin sõrmega vett - täitsa soe. Egas' midagi, tuleb siis ujuda... ... Ütleme nii, et ujumine pole just mu kõige tugeva külg (paljude teiste mitmetes varasemates juttudes välja toodud külgede kõrval :). Ma võin ju supelda poolikus konnastiilis ja lainetes hullata, aga kiiresti vees liikumine pole minu ala. Seega sain kurbusega vaadata kõiki neid (meist ennegi ees olnud) kanuusid endast möödumas ja arvutasin aega, mis meil siin kaduma läheb. Punkti läheduses kiskus lisaks kergeks paanikaks ka, sest veetaimed takerdusid nii kätesse kui jalgadesse ja hambus oleva kaardi kõrvalt tuli vett suhu.

Punkt ise asus veidi kõrgel, siin saan tänada Annikit ja teisi Suusahulle naisi, kelle abil sain selle võetud. Tagasiteeks haakisin aga ennast sappa tiimile nr.29, lahketele poistele 21.CC Triatloniklubist. Kanuu päramootoriks ja ühtlasi ka pommiks olek käib nii - ühe käega hoida kanuu tagaosas olevast nöörijupist, teisega hoida kaarti ning jalgadega hoolega vette peksta. Ära ei tohi unustada kaldal jooksvatele fotograafidele naeratamist!

Pärast ujumist oli punktidesse 15 ja 16 joosta väga hea, sest õhk oli märksa jahedam kui vesi. Märkasin ka, et vihka oli tibama hakanud ja tuul tõusnud. Jõudes kanuust lahkumise punkti, oli Makul-Leivol kastitorn praktiliselt valmis, mul kästi otsa ronima hakata. No egas'midagi, ronisin. Korra veel kuulsin, kus Maku ütles Leivole, et "kuule, siin on üks viltu" ja Leivo väitis "ei ole midagi" (siin lauses isikud takkajärgi õigeks vahetutud). Ülalt alla vaadates nägin "kerget" 3-4cm kastide nihet 3.-4.kasti vahel. Õnneks oli vastikult jahe, nii et mõtlesin ainult sellele kuivale jakile, mis mul kotis oli, ja ronisin käbedalt alla.

Kanuuosa teine pool läks väga edukalt, Maku navigeeris hästi ja 20ndasse sõitsime kanuuga juurde. 22.-st hüppetorni jooksin mina mööda kallast - see oli päris kiire variant.

Rattasõidu alguses tegime kerge paariminutise vea, edasi oli antud olusid silmas pidades kõik väga ok, kui minu pidev kerge mahajäämus omadest välja jätta.

Valikorienteerumises jooksime alustuseks 60.sse, seal Maku joonistas kaarti, mina manustasin esimese martsipanbatooni ja asusin loha mööda 57-me poole jalutama. Leivo ühines minuga. Varsti jõudis ka Maku järele, koos Team Prefontaine meestega. 57-ga tegime kerve vea, sest loha viis liiga paremale valedesse lohkudesse, kuid Maku korrigeeris selle kiirelt. Edasi sujus kõik väga hästi, kohtasime endale vastu liikumas lõbusat Le Tour Saku Suusaklubi rahvast ja veidi vähem lõbusaid Vaude Adventure omi. Team Prefontaine püsis kenasti meiega kaasas, kui Maku kossipaela pidi oksa külge jäi ja ninuli kukkus ja ennast veidi kohendama jäi, hakkasid nemad pliiatsit otsima :)

Rattarallit lahendasime rattaralli kaardiga, koos Le Touri ja Prefontaine'ga. Mina kippusin pidevalt maha jääma - süüdistan siinkohal jällegi äravajunud rattasadulat (no olgu, veidi olen ise ka nõrga). Mingil hetkel Leivo siis kruttis seda veel veidi, tänu millele Le Tour kadus me silmist. Söödasõime (KP 36) poole liikudes sõitis meie vastu paar meist eespool olevat tiimi.

Söödasõimest väljudes tundus kahtlane, et rattaralli kaart näitab paremale, aga osad tiimid olid meile vasakul vastu tulnud. Veidi lappamist kaardiga ning leidsin 37nda rattakaardilt. Prefontaine mehed osutusid kohalikeks ning kui üks nägi, et vaja Naisteväljale sõita, oli neil tee teada ja kutsusid meidki kaasa. Väga kena neist - meeldiv vastuteene. Asfalti mööda on märksa parem sõita kui pehmetel sihtidel!

Puuliikide määramise jätsin spetsialistide hooleks, ja saime 5x250m=1,25km lisajooksu :) Kui tormama ei pea, võin ma joosta küll.

Joonorienteerumise esimesse punkti mineku 16 minutit ehk 12min viga tuleb puhtalt minu kapsaaeda, sest pärast okastraati pöörasin suurt loha pidi mäkke ülesse stiilis "küll esimesed on head suured rajad teinud". B-rajale ja võimalikule veidi teistsugusele joonele ei mõelnud üldse. Ega ka sellele, et lõppkokkuvõttes oleksid nende punktid ju ikkagi samas kohas! Igatahes, täitsa õigest kohast paremale ära pöörates (ja esimest jälge ajades) lõin põnnama, asusime sihitult ekslema, otsustasime okastraadi juurde naasta ja sealt uuesti liikuma asudes jõudsime miskit moodi nr.71-ga punkti. Raja viimasesse. Tuvastasin legendiks kivi ning siit polnud polnud raske õigele trajektoorile naasta ja seda pidi jätkata. Juba järje peal olles (ja õige loha peal) oli rada päris lihtne :) 71-sse minnes oli juba teada, kuhu minek, seepärast ka kolmas etapiaeg.

Sõit lisaülesandesse läks aega vaadates päris kiiresti, aga kuna ma tundsin end natuke (rohkem) süüdi aeglaste rattasõitude pärast, ei hakanud üldse konkureerimagi laskumise peale (mida muul juhul kindlasti teinud oleksid) ja seega sai Leivo kõige lahedama atraktsiooni omale. No vaatame veel, mis järgmisel korral saab! Ronimisaegset vaba aega kasutasin sihtotstarbeliselt ning vaatasin ära, kuskohas kaardil asub viimane ehk lipuga punkt.

Sillaalusesse punkti minekul kobistasime veidi, sest otselõiget maanteele tegime valelt teelt ning rattad tõstsime üle piirde ja üleüldse läksime alustuseks trepist alla päris silla alla. Punkt ise aga oli ju kohe sillakonstruktsiooni all.

Lipupunkti saime lennult :) ja finiśisse veidi "koperdasime", aga viisakad noormehed AT Nobe-st ei hakanud meiega võidu peale kihutama (me ju näitasime neile sillapunkti ära).

Niisiis finiśis, veidi ootamatu II koht segavõistkondade arvestuses. Ootamatu seetõttu, et meie algus oli ebaõnnestunud ja mõndadest tiimidest möödumisi ei näinud.

Udust - kaart oli raja lõpuosas udu nii värvi mahakulumise kui pori tõttu, nii et sellelt millegi välja lugemine oli uduga võitlemine. Rattasõidul kasutasin Liinaga sarnast ühe silma sulgemise võtet (järgmisel korral võtan kasutusele ka põse ettekeeramise) - ka siin oli kerge udu.

Ja ma nägin rattasõidust nii hea välja, et pidin korduvalt poseerima oma kena näolapiga :)
Pildid Fotoluks ja Aivar Jõgiaas