18.aprill, Arula 42,3km kajakki

Umbes kuu tagasi tekkis mul tungiv huvi minna kajakiga sõitma, enne maikuist suurt seiklemist. Võhandu maraton oma 100 kilomeetriga tundus jube. Kuna Pilvi ja Minn olid eelmisel aastal Väiksel-Emajõel sõitnud ja kiitsid selle OK olevaks, siis nii korraldatigi kenaks laupäevaseks päevaks üks tore kajakisõit.

Ruusal hommikusöögilauas istudes ja akna taga sadavat lumelörtsi vaadates tundsime korduvalt kaasa Võhandul liiklejatele ja rõõmustasime, et meie seal ei ole!

Kajakisõit Väike-Emajõel algas logistiliste võtetega: 4 autot liikus Laatre-Tagula teele, seal laadisime kajakid ja enamuse sõitjatest maha, samad 4 autot sõitsid Jõgeveste lähedale Greete motelli juurde (kusjuures ühel Maretil õnnestus teisele Maretile lausa 2 korda orienteerumises ära teha), ja üks auto tagasi. Autos oli hea soe, ootajad olid kasutanud erinevaid nõkse eneses sooja hoidmiseks - alates külmarohust ja lõpetades soojendusjooksuga.

"Stardijoonele" asusid paatkonnad Minn-Urmo, Pilvi-Randy, Marge-Maret ja Andres-Maret, ning lisaks mina ja Heiti üheste kajakkidega. Eks ma olen ennegi ühesega sõitnud (eelmisel suvel 2,5 päeva Ahvenamaal ja pool päeva Hiiumaa laiude juures), kuid veidi tundus asi hirmutav.

Algus oli tore - päike tuli välja ja ilm läks soojaks ja jõgi voolas õiges suunas paraja vooluga ja hetkel veel jaksu oli. Umbes paari kilomeetri pärast tuli võserik keset jõge, kus paar kajakki hädas olid. Heiti läks nõu ja jõuga neile appi ja lõpuks saadi liikuma. Kuidagi osavalt olin mina jäänud viimaseks-hapupiimaseks, ... no ja nii ma sinna võssa kinni jäingi. Ei saanud edasi ega tagasi, vool lükkas kajaki risti jõega ja mitte kuidagi ei õnnestunud mul nina õiges suunas keerata. Vongerdasin küll igat pidi, aga tulemusteta. Täitsa nukker tunne tuli, ilm kiskus pimedaks, teised kõik ammu kadunud, sadam veel 40km kaugusel ... Nuuks! Lõpuks otsustasin end kaldale ukerdada ja sedakaudu võsasemast kohast mööda minna. Natuke läks aega, ja saingi kuiva jalaga maale. Ja sealt tuli kohe ka Urmo! Ja Minn samuti! Olid teised pika maa maha jooksnud minu päästmiseks, ja jõudsid täpselt selleks hetkeks kui ma olin end juba ise ära päästnud. Suured tänud sellegipoolest, oli kergendav tunda et mind pole üksi jäetud võitlema! Pilvist ja Randyst sain ka hooga mööda tuhiseda, olid nemadki mind otsima tulnud ja natuke maad vastuvoolu sõitnud. Nii ma nad tugevaks treeningi!

Järgmised 10km kulgesid enam-vähem normaalselt. Enam-vähem tuleb sellest, et suutsin pea kõigi okste alt läbi sõita (jões annab ühese kajaki pikkus ja ainult üks aer veidi kehva manööverdusega asjanduse kokku, minus ei saa ju viga olla!) ja korra veerand eskimopööret teha. See viimane käib nii, et sõidad jões risti ees olevatele puudele külje alla, lased voolul kajaki samuti risti lükata, kaldud selle tulemusena külili, nii et põske ja veepinda lahutab paarkümmend sentimeetrit, ja klammerdud kümne küünega puuokste külge. Siis esimesel hetkel kangestud, teisel hetkel üritad taibata, mida tuleks teha, et ümber minnes kajakist välja saada, ja kolmandal hetkel oled lihtsalt õudust täis silmadega oma saavutatud positsioonis ja jääd ootama, mida elul ja jõel sulle pakkuda on. Huh, mul läks õnneks, saabusid Minn-Urmo ja päästsid mu ära. Heiti küll hõikas tagant, et "oot, ma teen pilti ka!", aga Urmo halastas mulle ja ei jäänud Heiti kohmitsemist ootama. Nii et see suplus jäi tegemata. Pärast proovisin järele - vesi oli külm!

Kuni lõunapausini kusagil 20-nda kilomeetri peal üritasin enam mitte viimaseks jääda, sest hirm igasugu täna minuga juhtuvate äparduste ees oli suur! Oli raske. Üheses kajakis on see rumal lugu, et kui puhkama jääd, siis loksudki ainult vooluga kaasa, pole paarimeest kes veidi hoogu annaks. Nii siis pidingi ise üksi pingutama. Ma tean küll, et see on trenni mõttes kasulik, aga sellegipoolest ... ;)

Pärast kosutavat lõunat (viimased kilomeetrid selleni venisid metsikult) vahetasime Minniga kohad. Küll oli siis hea lasta Urmol aerutada ja ise lihtsalt loodust nautida! Väga-väga hea! Eks ma mingi hetk hakkasin ise ka end liigutama, ja mulle tundus et me liikusime siis päris hea tempoga. Tõdesin, et on ikka ütlemata mõnus tunne, kui saab paadikaaslast usaldada ja ise ainult enda eest olla. Polegi sellist asja ammu tundud.

Mida rohkem "finiśi" poole, seda laiemaks jõgi läks. Ja seda (vastu)tuulisemaks sõit. Ühesesse kajakki poleks ma raha eest ka istunud! Lisaks hoogsale intervalltreeningule (teistel eest ära ja siis puhkus koos päevitamisega, kuni nad on mööda läinud) vaatasime ka uppunud metssea üle.

Jõgeveste sild saabus minu jaoks täpselt õigel ajal, ei pidanud end väga piitsutama hakkama. Kaldal tuli kinnastele härmatis peale. Kas tõesti miinuskraadid? Kuna Andres halastas iseendale ja Maretile ning poolel distantsil eskimopööret ei teinud, siis käis ta lihtsalt niisama kaldalt ujumas. Hull inime, ma ütlen!

Greete motelli parkla sai kajakke ja Porchesid täis. Need viimased olid seal küll enne meid ja meist nad ka maha jäid, aga kooslus iseenesest oli vahva.

Kokku sõitsime Heiti mõõtmiste kohaselt 42,3 km ja sõiduaega tuli 6h ja 29 minutit. Kui sellest minu võsapeatusest ootamine maha võtta, siis mingid 5h 45min vast. Heiti jutt koos piltidega ettevõtmisest on siin. Õhtul Võhandult tulijate spordijuttu kuulates ... küll on ikka hea, et ma sinna ennast ei organiseerinud!

Külmast veel. Mingil imelikul moel mul selle ettevõtmise käigus otseselt külm ei hakanud. Seljas oli suht palju riideid, mütsi ja kinnastega veidi "mängisin" temperatuuri reguleerimiseks - ja no ei hakanud külm. Kummaline, kunagi olin ju mina see külmavares.

Pühapäevased 2h ja 45km rattaga Pilvi tempos Otepää kõrgustikul olid tervistavad! Turi ja selg said asendatud säärte ja reitega.