XPD Australia vol.3 - hulk esimesi ja orienteerumine

Tervitus. Hetkel on alanud tagasitee, õigemini küll tee Bulgaaria poole, täiskasvanute orienteerumise EM-ile koondise tugiisikuks. Kohaks praegu Darwin, ikka veel Austraalia.

Aeg selekteerida emotsioone ja lõpetada kõik pooleliolevad jutukesed ning lennujaamade võimaluste piires neid lugemiseks välja riputada. Lisaks on raske ülesanne läbi sorteerida kahe nädala jooksul "kogunenud" 774 fotot. Haa! nendega seoses - vahepeal osutusin Sleepmonsters'i "ametlikuks" fotograafiks olevat! - osad fotod Sleepmonstersi lugude juures on minu tehtud! :) Elus juhtub ikka kõiksugu kummalisi asju!

Niisiis, siin allpool jupp aega tagasi arvutisse toksitud jutukesed, kuna piltide siia juurde panek on tülikas, siis neid saate hiljem mujalt "peale vaadata":

Rydges Esplanade Resort Hotel, 13.mai 2010, kl 10:42 (kodus 3:42)
Eileõhtune jalutuskäik ookeani ääres, mööda esplanaadi, oli teistsugune. Teistsugune kui kodus :) Alustuseks oli soe, ka tuul (jee-jee, tean küll, et kodus on ka praegu väga-väga soe! Sellegipoolest, siin on teismoodi). Lisaks ei lubata siin ookeanis ujuda, sest väidetavalt on olemas soolase vee krokodillid ning need ujuvad ka ookeanis (küll mitte väga kaugele, kõigest ranniku ääres).

Tully jõel, GR 493 348, raftingu algus, 20.mai 2010, kl 8:45 (kodus 1:46)
Vahepeal on palju juhtunud. Hetkel istume Austraalias (ja vist ka mujal) kuulsa raftingujõe Tully kadal ning ootame oma järjekorda, mis võiks tulla pärast viimaste tiimide lahkumist siit. Tiimid lähevad raftingusse paarikaupa, iga 5 minuti tagant, 12-se satsi järel on 30 min paus ning siis järgmised 12 tiimi samasuguste 5min - 2 paati süsteemiga. Esimesed tiimid läksid 1-1,5 tundi kestvale raftingule kell 6:30 (napilt pärast valgeks minekut). Raftingusse mineku järjekord on sama, millega õhtul/öösel TA5-de jõuti, kuid ajavahet TA-sse jõudmisel ei arvestata, raftinguga hakkaks võistlus nagu uuesti pihta. Jah, varem saabunud tiimid said öösel kauem magada, see eelis neil oli.

Niisiis, vahepealsest ajast ... On olnud palju esimesi:
* esimesed elusad kängurud vabas looduses ringi kalpsamas;
* esimene elus madu-uss 2 meetrit minu ees jõe kaldal peesitamas;
* esimene päris ice-coffee (klaasi kõigepeal hulk jääd, siis piim, jäätisepall, kuum kohvi otsa ning veidi kaunistusi peale);
* esimene valel pool oleva rooliga autoga valel pool teed sõitmine (2007 Śotimaal sõitsin ka valel pool, aga siis oli vähemalt auto õige; praegusel autol aga lisaks roolile ka käigukang ja tulede kang valel pool, ime et nad pedaalid ikka samas järjekorras)
... hmm, kindlasti oli neid esimesi veel. Õigus – esimene rafting võiks ka varsti tulla. (PS. - hirmus närv on sees!!!)

Austraaliasse tulles teadsin, et minu ülesanne on siinse seiklusvõistluse raja orienteerumise osa jälgida-kontrollida. Kohapeal selgus, et saan lausa ise valikorienteerumise (kohapealne nimetus rogain) raja välja mõelda ja maastikule maha panna! Lahe :) Kohaks Stannary Hills, Irvinebank'i külast mingid 20 kilomeetrit edasi veelgi rohkem „outback“ piirkonda. Tegemist 1900-alguse ja esimese poole kaevanduspiirkondadega, kus „paksu metsa vahel“ (tegelikkuses päris hõre teine, aga ääretult vastikute rohuga/kõrtega) on hulk vanu kaevandusšahte, raudteedede ja tammide jäänuseid ning hooneasemeid. Kõrguste vahe 200 m, max kõrgus kuhu mina ronisin, oli 960m, seega mitte midagi väga kõrget. Pärast kahte-kolme päeva seiklemist võivad need künkad siin aga päris rasked tunduda.

Orienteerumine tuleb tiimidel 5nda etapi, milleks on 130km rattasõitu Misty Mountain piirkonnast kohta nimega Dimbulah, keskel. Maastikul on 6KP-d, ise peavad valima millised 5 võtavad. Ise vaatan, et on 4 varianti – 2 ringi, mida kumbagi saab läbida mõlematpidi. Üks ring on lühem, kuid füüsiliselt raskem, teine paar km pikem, kuid rohkem mööda teid ja lihtsamat jõeäärt mööda. Algul maastikku vaadates tundus, et „oh, lahe, saab päris orienteerumise teha“, kuigi 1:50 000-se kaardiga, kuid mu entusiasm haihtus, pigem küll lõhkes pauguga pärast kümmet meetrit siinsete kõrte vahel. Mingid seemned ja kõrrelaadsed asjad jäävad igale poole kinni ning igal võimalikul juhul poevad aga järjest edasi – korraldajate soovitus, mida alles võistluse briifingul kuulsin, oli, et muu hulgas ka tossud ära teipida, sest kõrred tungivad tossude võrgu vahelt läbi sokkide kenasti varbaid torkima. Seega, tuleb orienteerumine peamiselt mööda teid ja jõe/oja servasid. Piisavalt keeruline seegi, sest osad teed on kaardil, kuid pole maastikul, ning vastupidi.

Lisainfo – see igale poole tungiv kõrreline on inglise keeles spear grass, rohkemat lugemist siit: http://www.nativeseeds.com.au/categories.asp?cID=60&c=265128

Kaardid, muuseas, on aastast 1986, midagi meie põhikaartide sarnast (tean ühte tüüpi, kellele need väga meeldiksid, tervitused, siinkohal Tähnasele).

Sobivaid punktikohti otsides tõdesin, et Equador ei olnud nii palju teistmoodi mu seni nähtud kohtadest, kui see praegune Austraalia. Näiteks liblikate mets oli eriline, tuhanded pruunikirjud liblikad puudel „istumas“ varjulistes jõeäärsetes (siinne nimetus - creek) kohtades. Sama jõe kaldal kohtasin madu, pigem küll siiski suuremat sorti ussi, mille kohta veidi hiljem kohatud kohalikud arvasid, et võiks väga mürgine olla :) Peesitas teine vee ääres, minu peatudes tõstis pea, vaatas mind ühe silmaga üle, hindas piisavalt ohutuks ning lesis edasi. Ma seepeale otsustasin see targem olla ning tulnud teed pidi taganeda. Igatahes, pärast selle elukaga kohtumist müdistasin liikudes kõvasti ning külmad judinad jooksid korduvalt üle selja.

Ühes vanas suures kaevandusaugus leidsin suurepärase tiigi (lombi? järvekese?), mis oli nii suurepärane, et kuidagi ei saanud sinna punkti mitte panna, kuigi pidin võistlejate jaoks kaardile parandusi tegema ning paar navigaatorit polnud ikka asjaga päris rahul.

Jätkuvalt ei suuda ma harjuda järvedega, mis asuvad mäe otsas. Et algul ronid (neljakäpukil) mäest üles, ning seal laiub järv nagu õige järv kunagi.

Darwin International Airport, 26.mai 2010, kl 17:58 (kodus 10:58)
Kokkuvõtlikult sai orienteerumisrada täitsa ok. Punkte ära korjates sörkisin selle läbi 2:05-ga (päevasel ajal ja punktikohti teades), kiireim tiim leidis 5 puntki 3:05-ga (võistkond „it's all good“ 2meest ja 2naist, päeval, väitsid et jalutasid ning tegid tiigis kiire supluse ka), kiireim öine raja läbija oli 3:24-ga hilisem võitja Blackhearts.com.au, keskmine aeg veidi üle 4 tunni, aeglaseim 7 tundi. Leidus ka 2 tiimi, kes ei leidnud ei öösel ega päeval ühtegi punkti! Laekus paar kiidusõna, kiruti pimedat ööd, suuri mägesid, palavat päeva ja rasket seljakotti (kogu trekkingu kohustuslik varustus pidi kaasas olema). Ühesõnaga – ise olen rahul. Filosoofiliseks minnes - mis vist ongi kogu selle asjanduse (elu, näiteks) mõte :)