Jüriöö jooks seekord sedapidi

Hmm, seekordsest Jüriööst Tõrvas puuduvad mul sügavad emotsioonid, kuigi juhtus nii mõndagi:
* võistkonna koostamisel käis Hannula-Katrini ja Kaia vahel esindusvõistkonda pääsemise konkurss, taandasin end otsustusprotsessist;
* huvitav, kaua mina ja Mati veel noorte eest rasket tööd teeme? :);
* tegelikult... oleks vist õigem olnud panna Mati esimest ja Kristo kolmandat vahetust jooksma - oleks esimesel naisel lihtsam metsa minna;
* teist korda ajaloos sain/võtsin 4.vahetuse, kuigi eelmisest korrast (Jänedal vist) on väga ebameeldivad mälestused;
* Kristo 1.sena metsast väljumine oli veidi oodatud, käib treeneri jälgedes ning harjumus (kogemus) ka juba mõningane :);
* Hannulal ei läinud päris nii nagu oleks võinud ... pimedas metsas närvi minek ei ole kunagi kiire tegevus;
* Kaial tuli täitsa kena jooks välja, ise tubli ja tundub, et selletalvine treening on õigesse kohta läinud;
* Mati oli stabiilselt hea;
* oleme Kennyga ennegi ühes võistkonnas jooksnud, kuid otsene vahetuse üleandmine pojale oli natsa naljakas;
* Kenny vead, SI-pulga kaotus-otsimine-leidmine ja sellega Laurist ning Kristjanist maha jäämine ja veel paar kohmitsemist metsa vahel ei olnud head;
* neljas koht pole kellegi koht.

Asi, mis pani kulmud kõrgele kerkima - TÄIESTI HÄMMASTAV - kuidas inimesed saavad vale numbriga punkti võtta?! Seda eriti teatevõistlusel, kus sinu jooksust sõltub teiste "saatus"?! Kiire? Pole harjunud numbrit kontrollima? Hoolimatu? Igatahes, mina ise tunneksin ennast ebakindlalt samas võistkonnas kellegagi, kes on teates vale punkti võtnud. Ja teatevõistkondade moodustamisel on paratamatult see ebakindlus samuti meeles.

Minu enda jooks oli selline - mittemidagiütlev. Alustuseks tegin pika soojenduse, vast 30min tuli ära, sest mootor ei taha enne kuidagi tööle minna.
Juba esimesele KP-le lähenedes sahmis 20sek varem startinud võrukate lätlane ringi, punkti võtsime järjestikku. Rajal joostes kippus eest ära venima.
Teine KP oli hajutus, mulle jõudis hirmsa hooga järgi ning läks mööda 30sek hiljem startinud Adele.
Kolmandasse jooksin veidi pikemalt teed mööda ja punkt laekus kenasti, rohkem Adelet ei näinudki. Neljandasse liikusin nõlva servast, siis tekkis jalge alla rajake, mis õigel kaugusel (kõhutunne seekord) hargnes vasakule sihiks - nii see punkt kätte saadigi. Raiesmiku kauges servas paistis lätlase tuli.
Viies KP, numbriga 51, oli ~15m vales kohas, soo vales nurgas. Jõudsin mina sookesse, aga mida pole, on punkt. Tekkis kerge segadus. Kaart ka midagi targemat ei näidanud, sest sellist märga kohta mujal polnud ning kusagil kaugemal ma kuidagi olla ei saanud. Õnneks ei jõudnud väga koledad mõtted pähe tekkida, peaga vehkides õnnestus tulega tabada helkurit ning punkt üles leida.
Kuuendasse (minul nr 62 ehk mitte kurikuulus 31) liikudes lätlase tuli paistis lähemal kui enne, ju tegi 5ndaga viga. Minuga samasse punkti ta ei läinud, kaheksandasse (56) ukerdades jõudis järgi ning möödus.
Järgmised kaks etappi sirutasin lätlase järgi püsimiseks veidi jalga ning selgus positiivse üllatusena, et enesetundes ei muutunud midagi, kuid kiiremini sai edasi. Mis nii viga!
Kümnes (42) paistis kenasti metsast kätte, nii et kerge kõrgemale kaldumine ei saanud karistatud.
Uhteoru ehk eel-eelviimase poole suundudes kontrollisin mitu korda suunda ja olin veidi kõhklev, sest lätlane (otsisin nime välja, Vieda) jooksis kindlal sammul pea 90 kraadi teisele poole. Einoh, ju siis nii. Mina sain enda punkti siiski enam-vähem talutavalt kätte, temal oma hajutusega vist nii hästi ei läinud.
Viimasesse punkti joostes sain jalad märjaks ja poriseks! See ei olnud ilus!

Ei, mulle meeldib, kui kogemus ja mõningane treenitus noorusuljustest ja kiiretest jalgadest (veel) jagu saab! :)
Ja, päris lahe oleks lapse või lastega koos poodiumile ronida (varsti vast).