Puhkus Portugalis vol.14 - Kolmas päev ja päike!

Takkajärgi retooriline küsimus – kui jalg poleks haigeks läinud, kas siis oleks eelmine öö nii kole olnud?

Praeguseks pole täielikku paranemist toimunud. Vahepeal tundus et kohe-kohe on paistetus täielikult läinud ning päkasirutus ja varba sääre poole tõmbamine tuleb sama hästi kui parema jalaga, kuid teisipäeval joostes tuli jälle jama kallale – poole sääre peal oleks nagu tropp ees mis ei lase mingeid aineid vajalikus suunas liikuda. Paha lugu. Tegeleme asjaga, soovitused on teretulnud.

Aga Portugalis oli kolmanda päeva hommik tegelikult ilus! Päike tõusis pilvitusse taevasse, etteruttavalt võin öelda et selle päeva temperatuur kippus 20 kraadi kanti.

Stage 2 – Section 5
TZ7-s oli Eldar bussiga olemas, mina kui vigastatu sain selles „haavu lakkuda“: kevadel Madeiralt ostetud aloega möksi jalale määrida, valuvaigistit sisse võtta, ja maha rahuneda. Kohale kutsutud arstionu leidis mu jalga nähes ja muret kuulates - „jaaa, see on valus jah“ - kiitis senised ravimeetodid heaks ning ei soovitanud rohkem kui 4 valuvaigistit ööpäevas tarbida.

Poisid parandasid ratast. Mäletatavasti juhtus meil Hugo rattaga esimesel ööl õnnetus ning kuna nüüd oli ees ootamas 80km rattaetapp (ja hiljem veel vähemalt 2x samapalju), siis oli hea see likvideerida. Hugo sõitis Jorge rattaga mööda linna ja otsis vajalikku vidinat, Lino parandas Hugo ratast. Mina vaatasin, et ei saa kuidagi kasulik olla ning keerasin külili. Linn ärkas, koolilapsed läksid kooli (tegemist vist teisipäevaga?) ja vanamemmed kirikusse. Seal vahel oli ju paras magada (kokku vast 30-40 min), jalad pargipingile kõrgemale pandud. Kelle laiguline kuft mul peal on, seda ma küll ei tea.

Veetsime selles TZ-s kolm tundi, teiste poole tunni asemel. Jällegi sai korralikult kohvikus käia, WC-d kasutada ja nägu pesta. Inimesed ikkagi!

Rattaetapil sõitsime mööda ilusat maanteed alustuseks 10km, seejärel jagunesime gruppideks – Jorge ja Lino läksid Jorge juhtimisel kahte punkti võtma ja meie Hugoga ka kahte. Ülesanne oli siis selline, et rattaorienteerumise kaardil (1:20000) oli 4 punkti ja igas pidi erinev inimene märke tegema ning viiendas tuli uuesti kokku saada. Olid seal alles mäed! Ma olen Eestis harjunud, et kui kaardil on 4 kõrgusjoont, siis ... no on selline mäekene kust saab kergesti üle joosta. Siin aga oli 5m joonega küllalt konservatiivselt ümber käidud. Üks joon alla ja kaks ülesse – no need olid sellised nõlvad et ... ratas käekõrvale ja läks ronimiseks!

Kuna olime rattaparandusega hulga aega kaotanud, jätsime vahval kajakkidest parvel ratastega üle jõe parvetamise (ja ühe CPO ning ühe CPF-i) ära ning suundusime pikale kenale ja täiesti suurepärasele rattaretkele üle laiade korgipuuväljade, mille käigus möödusime korduvalt imeilusatest valgetest punaste katuste ja siniste servadega majakestest, mille ümber kasvasid tumerohelised ereoranzide mandariinidega kaetud puud. See oli ... võrratu!!! Kas kunagi oli midagi halvasti või?? No ma küll ei mäleta!

Siin etapil sattusime kaks korda paparatzode piiramisrõngasse, Jorge sai kaamerasse intervjuud anda, ja fotograafidele poseerisime kõik nii kuis jõudsime. Avalikkuse ette pole neist piltidest jõudnud aga rohkem kui see üks.

AA2-e Vendas Novas'e linnas saabusime umbes kell 16, päevaks 2.detsember 2008, stardist möödunud 54 tundi. Tunne on suurepärane!