Ilus kolmapäevane hommik, ees 36kilomeertine teekond Benavente linna. Teemaks rulluisud ja Hugol trike. Kuus kilomeetrit sõidetud, tuli kellelgi hirmus koka- ja kohvi isu peale, mispeale muidugi teadagi mis – kohvikukülastus. Osad koogid on siin päris head, aga ühe piruka loovutasin küll teistele, sest see oli liiga ... teistsugune.Rulluisutamine on niikaua tore, kui tee on lauge või õrnalt ülesmäge. Need laskumised, kus poole peal mingi kurv on, nii et lõppu ei näe, pole üldse lahedad! Sellel distantsil oli selliseid kolm korda, eks me siis mässasime veidi neist allatulekuga. Läks aega. Nagu nii mõnegi teise asjaga mis kaasneb rulluisutamisega. Ja ega asfalt väga uisutatav ei olnud, nii et kui me tempo hea tee pealgi oli aeglane, mis siis veel kehvast rääkida. Taga sõitva turvaauto juhil võis ikka tüütu küll olla. Kogu distantsi läbisime üle 4 tunni! See-eest nüüd peaksid Jorge ja Lino paremini teadma mida keppidega rulluisutamise ajal tehakse.
Stage 3 – Section 5
TZ10-s mingi bussipeatuse varjus (vihma hakkas tibama) koorisime end paljaks ja ajasime kalipsod selga. Kuna poistel oli neid kõigile kaks komplekti kaasas (bussis ikka, mitte kotis), siis saime kuivad ja soojad. Eelmised olid lühikesed, nüüdsed pikad, ja lausa sellised et rahumeeles võiks jääkülmas vees vedeleda. No ja Eldar tegi meile sooja süüa ja üldse venisime kui ... seesamunegi.
Siin TZ-s kohtusime ka üle pika aja kaasvõistlejatega, number 23, Bike Point Jena – Team Germany. Neil oli veel segasem võistkond kui meie oma: kaks inglast, üks brasiillane ja üks sakslane ikka ka. Tundusid väga kokku klopsituna, mitte nii nagu meie :)
Kõigepealt 3,5km kalipsodes kajakkide poole astumist. Öösel oli aeglasemail tiimil kulunud selleks samapalju tunde. Põhjuseks „tricky“ teevalik – kaardil peaaegu punkti juurde viivad teed lõppesid tegelikult veidi varem, ja vahepeal laiusid mõnusad mudaväljad. Eelnev pikemat sorti molutamine oli une külge toonud, võtsin sisse ühe turgutaja ja üritasin tuikumist kontrollida. Ka metsapeatuse vajadus tuli peale. Teate kui vahva on end kalipsosse riietada? No-vot, ise mul see ei õnnestunud ja Hugol läks nägu naerule mind aidates.
Järgmisena 14,5km kajakkidega mööda Rio Tejo't. Vaadates suurt Portugali kaarti, oli etapp vastuvoolu. Tunda seda igatahes ei olnud, äkki seepärast et jõgi oli nii lai, 200-400 meetrit. Sõit läks meil, ütleks nii et, ... üle kivide ja kändude. Ja mitte ainult sõit, vaid jutt ka. No ma ei tea – ma küsisin ühte asja, Lino vastas hoopis mingis muus teemas. Samas ma kahtlustan et ma ise tegin samamoodi vastu. Kui oleks paadis olnud mõni eesti keelt rääkiv meesolend, oleks kindlasti sõimlemiseks läinud. Esimese punkti juures oli kajakk vaja üle tammi tõsta ja siin me turtsusime Jorgega midagi, takkajärgi ei mäletagi mille pärast. Oli selline tuju lihtsalt!
Samuti kahtlustan, et mingil ajal tegin 10-15 minutilise uinaku. Igatahes ühel hetkel järjekordselt väikesest „tukastusest“ silmi lahti lüües oli olemine väga värske ja edasi polnud me vahepeal üldse liikunud. Jorge ja Hugo paat hulpis ka suhteliselt koordineerimatult. Kuidagi saime end kambakesi liikuma ja mida lõpu poole, seda tublimad me olime. Kavala nipina sain järgmise punkti võtmisel kasutada õige kauguse hindamiseks vastaskalda küla tulesid. Saatepaadi mehed tahtis kiiremini koju pääseda ja näitasid etapi lõppu viiva õige saartevahe kätte. Kuigi ma oleksin oma peaga ka sealt läinud :)
Viimane kajakipunkt ja ühtlasi TZ11 oli Valada linnakeses. Sealgi oli aru saada et oleme viimased... isegi järgmise etapi saateautoks jäeti meie oma buss, meie oma Eldar roolis.
Stage 3 – Section 6
Mountain Bike & Rollerblading. Ehk siis, kasutusel 2 jalgratast ja kaks paari rulluiske. Siin polnud kahtlustki et me Linoga oleme nende viimastega. Kasutusele sai võetud ka ronimise 120cm-ne sling, sellega sai parajalt pika lõtku enda ja ratta vahele, millest vajadusel ennast lähemale tõmmata või siis jälle kaugemale lasta.
Sihtkohaks Cartaxo linn koos AA3-ga. Distantsiks 14km, veidi enne lõppu järsk tõus: pooleteise kilomeetriga 50m.
Kogu see tee oli kole-kole! Alustuseks ei kannatanud teekate mingit kriitikat, minul oma 100mm-ste rullidega raputas hüppeliigesed jummala läbi, ma ei kujuta Lino kannatusi ettegi! Vähemalt seegi hea et ärkvelolek oli kindlustatud. Seesama teekate on ka jätkuks. Lõpetuseks sõitsime aga toredas paaris, kus liikumisteed juhtiv jalgrattur tukkus ning sadulast kinni hoidev rulluisutaja tukkus. Eelmainitud tõus läks nii et mida seda ei märganudki eriti :) Kaugustes oli näha neljaseid jalgratturite punte kuhugi ära sõitmas.
Umbes kell 21:30 AA3-e jõudes tuli veidi halva üllatusena, et korraldajate poolt mingeid mugavusi ei pakutud, ei sooja ruumi ega tualeti kasutamist. Võtsime siis kasutusele oma bussi ja linnarahva põõsad. Enne uinumist saatsin veel sõnum Pilvile, mille sisuks võis olla: „Nüüd 2 tundi magamist ja siis edasi. Lõpp juba paistab!“
No comments:
Post a Comment