Puhkus Portugalis vol.15 - Kolmanda öö esimene pool

AA2-s sai neid spagette mida ma oleksin ka kolmanda portsioni söönud, kui poisid poleks ka süüa tahtnud. Need olid lihtsalt NII head.

Jorge sundis magama. Tõenäoliselt oli see 45 minutit. Seekordne riietumine ja vajalike asjade kottipanek läks mul juba libedamalt, tundub et eelnevast harjutamisest ja viimane olemise hirmust on kasu.

Stage 3 – Section 1
Kõiki punkte läbides on eesootav rattaetapp jällegi 80km, viie 1:33000 mõõtkavas kaardiga moodustab see põrandal 1,5m pikkuse joru.

Uuesti rattasadulasse istudes tõden, et kahest paarist rattapükstest on kasu olnud – tagumik ei anna kusagilt enda olemasolust märku. Väntame, mööda asfaltteed, üksteise tuules sõitmine on käpas, ja ma ei ole mitte kõige nõrgem siin. Lavre küla vahel möödub meist Team Finland, järelikult on nad käinud ühes kauges rattapunktis, mille me ära põlgasime, sest AA2-st lahkusid nad siis kui meie magama läksime. Nendega koos on ka brasiillased tiimist `uge.cyanosis. Võtame sappa. Saame sõita nii vast 5km, siis tunnistan poistele et kiirus on naatukene liiga palju, ebamugav on. Õnneks on sama ka neil, jätkame omas tempos, kuid punktis oleme sellegipoolest teistega sisuliselt koos. See on hämmastav, mismoodi väga väike kiiruse-erinevus enesetunnet mõjutab!

Teised tiimid jäävad riideid vahetama ja midagi mõtisklema, meil on teada, et uuesti asfaldile tagasi ja paraja kaarega kindlat varianti pidi järgmisse punkti. Teel külastame Santana do Mato külas kohvikut, võtame kokat ja kohvi ja saiakest. Kui punktini on veel kõigest veidi üle kilomeetri, liiguvad meie teega paralleelselt põllul (teisel pool traataeda) meile vastu kaks tiimi. Käime punktis ära ja tuleme sama teed tagasi. Üks tiimidest, oh üllatust, `uge.cyanosis, sõidab jälle vastu. Natuke maad edasi seisavad, veelgi suurem üllatus, soomlased. Linol jõuavad nad sabast kinni haarata ja üritavad teada saada, kus me parajasti oleme. Kuna Linol pole kaardist õrna aimugi, siis aitab ta neid vaid vihjega, et me tuleme parajasti punktist ja see pole üldse kaugel. ... Selline tore lugu. Kui pärast võistlust kuulsin oma tiimikaaslaste jutus lähestikku sõnu kohvik ja Team Finland, oli täpselt teada millest räägitakse ja sain täiesti asjakohaselt kaasa naerda. Ja rajal olles andis see vahejuhtum pikaks ajaks jaksu juurde.

Kui kusagil mujal, näiteks seiklusspordisõprusmaal Lätis, öeldaks rattaetapi pikkuseks 80km, tähendaks see ilmselget suremist ja tublit päevatööd. Siin aga on rataste all asfalt või mingi muu tugeva kattega tee (peaaegu nagu liiv aga mitte selline kui meie oma), nii et distants läheb kui linnutiivul. Äkitselt, millalgi kesköö paiku, hakkan vingerdama. Poisid sõidavad ees, midagi põnevat ei juhtu, vahi ainult teed ja tagarattaid ... Ja mul jälle tasakaaluga probleemid. Lausa naljakas on, minul vähemalt, mitte neil kes kardavad et ma järsust teepervest alla sõidan. Kusjuures, unetunnet või olulist väsimust ei ole, lihtsalt ... tüütu? Olukorra parandamiseks võtan juhtimise üle, lähen rivi ette keset teed sõitma, ja tõstan oluliselt tempot, selliseks, et ikka tegevust oleks. Ütleme nii et – trajektoor on veidi otsem, aga mitte ligilähedanegi ideaalile. Hüüatust "careful!" kuulen tüütuseni korduvalt.

See on kummaline tunne – und ei ole, väsinud ei ole, aga kui antaks külilikeeramisvõimalus, jääks kohe magama. Nii nagu minuga juhtus TZ8-s, Barragem de Montargil järve otsas. Kuni õhtul kella 22-ni oli siit võimalus startida kajakietapile, seda kasutas 11 võistkonda.

TZ8-s peatusime järjekordselt minule täpselt teadmata aja (teinekord peaks vist ikka kella kaasa võtma), enesetunde järgi tundub et magasin 30min. Mmm, kui hea oli see Eldari tehtud moosi ja juustuga sai!