Run&Bike, 60km. Mandatory equipment: 2 bikes, 4 helmets. Remarks: The bikes must always be left at sight and at the margin of the road in the changes between racers.
Tundub segane etapp? Mulle alguses ka. Tegelikult väga lihtne – kamba peale on 2 ratast ja neljakesi tuleb nendega vaheldumisi sõites edasi liikuda. Pidi olema Portugalis ja Hispaanias levinud võte seiklusspordivõistlustel. Minu poisid rääkisid, et tavaliselt, siis kui neil on tiimis neli meest, on neil raskusi rataste valikuga, kuna Lino on teistest lühem. Kuid nüüd oli lihtne – üks väiksem ratas (see nn minu ratas) mulle ja Linole ning teine, suurem (Hugo oma, sest Jorge rattal on kaardialus ja see pole siin mõttekas), Hugole ja Jorgele.
See etapp oli minu jaoks eriline, seepärast otsisin kokku ka arvandmed: läbisime 50km 7tunniga, sellest 15min uinakut ja viga ehk logistilisi vajakajäämisi 30 min jagu. Vahetusalasse jõudsime 5min ja 40 sekundit enne kui järgmisele etapile – rulluisutamisele – lubamise lõpptärminit. Keskmine kiirus etapil 8 min/km, kusjuures mina liikusin jalgsi kokku vast ainult 5km jagu. Päris kiired olime! Näiteks hilisemate võitjatega Outdoor Experience'ga umbes-täpselt sama kiired!
TZ8-st lahkusime umbes kell 2 öösel, pärast mõnusaid uinakuid – mina õues magamiskotis, poisid bussis. Esimesed rattakasutajad olime mina ja Jorge, poole kilomeetri pärast jätsime rattad tee kõrvale ja astusime-jooksime edasi. Jooksuga alustanud Lino ja Hugo ratasteni jõudes võtsid need teeservast, sõitsid meist mööda, jätsid rattad maha ja liikusid jala edasi. Ja nii järjest edasi. Korra proovisime sellist liikumisviisi, kus mina istusin sadulas, jalad rippu, ja Lino nö seisis pedaalidel ja väntas, kuid see oli... tiba raske meile mõlemaile.
Kaart oli minu käes, üritasime liikumist selliselt sättida et mina ka kogu aeg kõige ees oleksin. Kuna mu jalg väga jooksmist ei võimaldanud, siis sõitsin enamasti rattaga. Üritasin nii sättida, et keegi poistest mind igas ärapööramiskohas näeks, või jätsin ratta maha uude liikumissuunda. Esimese punkti poole minnes ühes kohas kraapisin kannaga noole ka maha.
Punktirõngas oli joonistatud teele, legend väitis asukohaks tiigi nurga. Mul oli aega, jõudsin tiigi ääres vaatlusel ära käia ja tõdeda et punkt on ikka teel – oli vaja vaid paarkümmend meetrit edasi sõita. Teisi ei tulnud ega tulnud – kartsin juba et tekitasin mingi jama. Siis tulid. Kõigepealt Lino, seejärel Jorge ja veel veidi hiljem Hugo. Ja kus läks alles jutuks! Aru ma muidugi midagi ei saanud, aga muidu nii rahulikud poisid rääkisid ühtäkki väga kiiresti ja suht kõvasti! Lühiselgitus mulle tuli ka – Lino oli kusagil viimasena tulles ratta võtmata jätnud ning Hugo sai vähemalt kilomeetri jagu lisajooksu teha et seda takkajärgi ära tuua. Sain juhised et edaspidi peame tihedamas pundis püsima.
Järgmisse punkti minnes hakkas pihta minu järgmised 3 tundi kestev õudusorienteerumine – kaardil ja looduses olnud teed ei langenud üks-ühele kokku ning kauguste hindamine sellise segaliikumisviisiga oli pimedas väga raske. Korra pidin poisid mingi 300m läbi metsa (see oli küll 6 puud 7-s reas) vedama, sest planeeritud teed polnud ja jalge all olnud tee viis vales suunas. Ja üleüldse oli väga hirmus kilomeetrite viisi mööda põlluteid edasi minna, kui vahepealseid objekte usaldada ei saa ja ainuke tugivahend on kompass. Huh, takkajärgigi tuleb külm higi peale kui seda aega meenutan. Teadmine, et kompass on vaatamata kõigele suurim abimees pimedas tundmatus metsas, kinnistus.
Kolmandasse punkti sõitsin peaaegu välja, siis lõin põnnama et olen valesti ja sõitsin kilomeetri tagasi, poistele vastu. Õnneks oli Jorge rahulik, arvas et me oleme ikka õigel teel (teised kaks üritasid mättast viimast värskuseraasu välja pigistada), läksime minu tuldud teed tagasi – ja ohh seda õnnistust, punkt oligi seal, nii 30m edasi kohast kust olin tagasi pööranud!
Järgmises punktis magasime ~15min. Hea et sellega piirdusime, Jorge unustas kella helisema panemast, aga Lino ärkas õnneks õigel hetkel ülesse. Magamajäämine oli vahva – pärast kokkulepet „langes“ igaüks sinna kus oli, mina näiteks teepervele külili. Äratushõike peale krapsti jälle püsti, esimesed sammud olid veidi kobad, aga edasi läks juba ludinal. Ja napilt võtsime kõik rattad ka kaasa. See oli kell 6:20. Rulluisuetapile mineku sulgemiseni aega 2:40 ja 26km.
Ütleme nii, et – oli päris kiire. Esimesel juhendamisel seatud piirang, et kahekesi rattal ei tohi olla, „ununes“ selleks ajaks. Hea ikka kui tiimis on väikseid tüüpe kes pulgale istuma mahuvad. Kuigi, jah, tegelikult nii ei tohi teha, ja kui oleksime korraldajatele või kaasvõistlejatele nö vahele jäänud – vot ei tea mis oleks saanud. Samas ma ei usu et ükski tiim sellel etapil reegleid ei rikkunud...
TZ9-sse Coruche linnas jõudsime kell 8:54:20 ja olime kindlalt viimased rulluisutama pääsejad. Päris lahe tunne oli. Poisid aurasid mis kole, neile oli vist päris väsitav sellist kiirust arendada mis meil lõpus oli. Mul ratta seljas polnud ju hullu midagi...
Vahetasime riided. Üllatusin, kui avastasin et olin kasutanud väga mitmekesist kihilist riietumist: kõigepealt lühikeste varrukatega Brynje multisport pesu, Xbionix'u soe pesu, ISC spordipluus, ISC õhuke suusajakk, eelviimasena ISC koorikjope ja kõige peal sponsorlogodega jakk. Õigus jah, numbrivest ka veel. Huvitaval kombel ei olnud üldse palav, kuigi temperatuur oli raudselt üle 10-e kraadi ja ilm oli muidu ka ilus. Toimus mingi energiasääst?
No comments:
Post a Comment