Puhkus Portugalis vol.13 - TEINE ÖÖÖ

Stage 2 – Section 4
Trekking, max 50km, max 6 CPO-d ja 2 CPF-i. Lahkusime kohvikust umbes 21-ajal õhtul. Hommikul seda etappi planeerides olid mõtted veidi teised kui see tegelikkus mis välja kukkus. Kaardilt ei saa ju aru mis maastikuga täpselt tegemist on! Kaardil on korraliku sümmeetrilise sihivõrguga mets, ja korraldajate hoiatus: „Beware the fine sand and the tricky navigation. No drinkable water available on the route.“

Peale vaadates tundus väga lihtne, tegelikkuses selgus et 1) peenike liiv on tõesti väga peenike, seda eriti sihtidel mida mööda liikusime, ja metsa alla ei saanud seepärast suunduda, et orienteerumine oleks käest pimedas ära läinud 2) lisaks kaardile kantud sihivõrgule oli sihilaadseid moodustisi maastikul kordades rohkem, nii et pidin õigest kohast ärakeeramiseks rakendama orienteerumise baastõdesid nii kauguste mõõtmisest sammudega kui ka sama kiirusega liikudes aja kasutamist kauguse hindamisel.

Esimesed 2 punkti olid suht lähedal ja laekusid nobedalt, kuid saime selgeks et liivas liikumine pole kuigi meeldiv tegevus. Kolmandasse punkti tegime etapivaliku, kus 7km suht otse läbi metsa (liivasihtide) mineku asemele võtsime 2,5km sihte pidi asfaldile, mööda asfalti 5km ja 2,5km sihte pidi punkti. Vaatamata suurele ringile ma arvan, et see oli õige valik, kuna otse mineku puhul ma küll punkti kättesaamises kindel poleks olnud, ja seal järje kaotamine oleks tähendanud „täieliku eksimise korral liikuge põhja“.

Teisest punktist lahkudes oli kell 22.44. Asfaldile jõudes palus Jorge 10min pausi, seda ta ka sai. Mul und polnud. Paar kilomeetrit edasi hakkasid tulema tasakaaluhäired. Võtsin sisse ühe erguti (kofeiiniga), kuid nii nagu hommikulgi – minule see ei mõjunud. Kuna ka teised nokkisid ja tundsid end uniselt, otsisime külilikeeramiskohta. Sellega oli tiba raskusi, kuna väljas oli sel ajal vast napilt üle 0-kraadi ja sinna ei tahtnud jääda, tee serva jäävad kaks küla olid väikesed ja ilma majutusasutusteta.

Lõpuks, kohas nimega Cachopos lükkas Lino lahti ühe suure garaaźi ukse, sealt paistid erinevad traktorid ja muud põllutöömasinad. Tundus väga hea koht olevat tunniseks uinakuks. Õnneks ei pidanud betoonile pikali heitma, sest leidusid mõned puidust alused mis sai alla võtta. Poisid osutusid ebameeldivalt tagasihoidlikeks, kõik kippusid ükshaaval mööda platsi laiali hargnema. Lausa vägisi trügisin oma termokilega ühele külje alla, ja mingid 45 min magasin täiesti sügavalt. Soe oli muidugi ainult sellel küljel millega külje alla olin pugenud.

Veidi erksamaks oli magamine võtnud. Väljas külm see-eest polnud vähenenud. Kolmanda trekkingupunkti saime kätte tänu minu mõningastele Läti kogemustele (kui punkt ei ole siin, siis kusagil ta ikka on). Nimelt oli legendiks kolmeharuline sihtide rist, tulime ühte haru pidi risti, punkti aga polnud. Sealtsamast kust olime tulnud meie, tuli ka 1,5m kõrgune traataed, mis sihi ristis oli üpris kõrgete ronitaimedega ja mingi võsaga kaetud. Mis tähendas, et üks sihiharu oli me eest varjatud. Veidi tagasi, luuramine üle aia – ja sealt jupp maad eemalt see punkt paistiski! Lino ronis üle, tõi punkti meieni, märkisime kõik ära ja Lino viis punkti endisele kohale tagasi. Normaalne.

Asfaldile ja TZ7 poole, enne seda üks punkt ka vaja võtta. Need olid mu elu hulleimad 17 km ja 4 tundi! No tegelikult, mis ta siis ära pole, anna aga mööda korralikku asfaltteed ilma igasuguse orienteerumisvajaduseta minna ja ... nii ongi! Aga. Kahjuks leidus üks „aga“. Või lausa kaks „aga“. Esimene neist oli – TEINE ÖÖ. See on selline hea „aga“ et kõik võib selle kaela ajada. Kõik mis kehvasti on saab teise öö kaela ajada ja kõik seiklussportlased peaksid seda teadama. Teine „aga“ oli see et mul läks jalg haigeks. Vasaku jala hüppeliigese pealt mingi kõõlus või sidemed, tasapisi, muudkui läks ja läks, ning kui lõpp sisuliselt juba paistis, talutas Hugo mind käe alt toetades punkti poole ja mina üritasin pisaraid varjata. Oli nii hale, oli nii kole!!

Takkajärgi arvan, et kui me oleksime jooksnud, poleks mu jalg haigeks läinud. Kõndimise ja jooksmise liigutus ja jalaasend on piisavalt erinev selleks, et tehes harjumatut liigutust (kõnd), keelduvad ootamatud kehaosad koostöö tegemisest. Meie enamasti kõndisime ja aeg-ajalt jooksime. Tundus et Linol olid nii unega kui jalgadega probleemid. Tempo oli aeglane, vahepeal tegime ka 15min „rongis“ magamist – see on nii et üks istub seljaga vastu puud, ja teised ridamisi tema ette peaaegu et üksteise sülle. Keskmistel on hea soe!

Läks aega mis aega läks, lõpuks olime TZ7-s, linnas nimega Alcàcer do Sal. Hommikul kella 7.30-ne ajal, hetk enne päikesetõusu, temperatuur kindlas miinuses. Siit sai kõik ainult paremaks minna!