Hoo, ma olen iseendaga nii rahul!!! Kompleksujumise liblikat harjutasin eksamitunni alguses niikaua kuni selgeks sain (special thanks to Mari!), ja ujusingi ära! Terve kompleksi, ja jummala ilusasti, nii et õppejõudki märkas! Oi ma olen rahul! Ja kuna see ujumise praktiline osa oli sessi avapauk, siis ülejäänu läks juba nagu laineharjal :)
Tehtud sai kõik vajalik, kaasa arvatud ka ennist puuduolnud kirjalikud tööd. Egas' siis öist aega saa magamisele raisata... Ja tuleb tunnistada, et senise elutegevuse käigus on nii mõndagi tehtud, nähtud ja kõrvade vahele jäetud, nii et küsimusele "Nimeta hindamise rolle kehalise kasvatuse tunnis (6)" suudan ikka vastuse välja mõelda. Jne. Selliseid "väljamõtlemise" kohti oli korduvalt, loodetavasti ka õppejõududele mu vastused meeldivad.
Aga mis minule üldsegi ei meeldi, on puudulik tagasiside. Kui ma õppejõu arvates millegagi hästi hakkama ei saa, siis minuarust saan ma ennast parandada ainult siis kui mulle öeldakse mis ma valesti tegin või võiksin paremini teha. Tegelikult, see ei kehti ju ainult minu puhul ja ainult koolis... Nii et kõik, kes kellelegi midagi õpetavad või kelleltki mingit tulemust tahavad saada - öelge selgelt miks ja mida te saada tahate ning puudujääkide puhul selgitage neid ja tutvustage parandamise võimalusi! Vinguda, hädaldada, turtsuda või parastada on ääretult totter, eriti kui see kellele õpetate või olete ülesande andnud, ise tahab oma asja hästi teha! Igatahes praegu olen ma ühe muidu hea spetsialisti peale päris pahane, loodetavasti järgmisel semestril oskan ennast paremini väljendada ja vajalikud "parendusettepanekud" talt välja pressida. (Kuigi õpetaja peaks neid vabatahtlikult jagama ju!)
Kuu aja pärast veel toitumise eksam ja jällegi sammuke treeneri 3. taseme eksami poole tehtud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment