Puhkus Portugalis vol.18 - viimane öö ja veidi peale

Äratus kell 00:30, neljapäeval 4.detsembril 2009, stardist möödunud 86,5 tundi, finišissejõudmiseni aega 13,5 tundi.

Kahetunniselt magamiskotis soojas bussis magamiselt on üles tõusta märksa raskem kui tunniselt unelt külmal garaažipõrandal! Esimesed viis-kümme minutit kulus ärkamisele, edasi tuli juba rütm sisse. Pikaajaline kogemus pooleks päevaks koti pakkimisel oli suureks abiks!

Stage 4 – Section 1
Rattaetapp, paberite kohaselt 112km, suurim kõrguste erinevus 425m. „It's mandatory to follow the route marked on the map to find the optional CPs along the path“ - ehk siis, kaardil oli punane joon ja sellele joonistatud CPO-d, CPF-e kaardil ei ole. See kes tahtis ka CPF-e võtta, pidi sõitma mööda seda punast joont. Ausalt öeldes – see oli päris rasketesse kohtadesse veetud.

Meie, nagu ikka :), valisime kergema tee: kõige mõistlikumaid marsruute pidi ühest CPO-st teise; kui juhtub mõni CPF ka teele, on tore, kuid ise me neid taga ei aja. Esimesse rattapunkti jõudmiseks pidi asfaldilt kõrvale keerama ja läbima 600m mööda hirmus porist teed. Päris paljud tiimid olid seda teed ka edasi jätkanud, järgmise punkti poole. Meie oma mõistliku laiskusega pöörasime otsa ringi, liikusime asfaldile tagasi ning sõitsime korralikke kõva kattega teid pidi punkti. Punktinumbreid vaadates oli ju aru saada et seal vahel ühtegi CPF-i ei ole! Nii et punase joone jälgimine oli mõttetu!

Manique do Intendente linnakeses, kus veidi riideid kohendasime, oli väga ilus atraktsioon. Kesklinnas oli suure lossitaolise maja vare lampidega suurepäraselt valgustatud! Lihtsa võttega – tuledega, ilma maja renoveerimata, oli saadud potentsiaalsest tondilossist lahe ja sobilik linnakeskuse element.

Selle piirkonna kõrgeima mäe, Serra de Montejunto, 666m, otsa me ei pidanud õnneks sõitma. Piirdusime sajalt meetrilt 450 peale kerimisega, öösel, mööda kruusast, mudast, ja jälle kruusast metsarada. Jorge rääkis, et ta on sealkandis korduvalt rattaga käinud trenni tegemas.

Mina ilmselgelt ei olnud, sest üks laskumine tuli kuidagi äkitselt ja sõitsin veidi põõsastesse. Need olid õnneks head tihedad, nii et kaugele ma ei jõudnud. Tõstsin ratta välja ja asutasin end edasi sõitma. Kaks vändatäit sain teha, siis oli hirmus kärin ja ... stopp. Käiguvahetaja tagaratta kodarates. JAMA!!! Lino veidi sebis ja painutas, tundus et sai korda tagasi ... kuid see ainult tundus nii, sest järgmise kahe vändatäiega sama asi uuesti. Ohh, oli seda nüüd vaja! Ja veel minu kasutuses oleva rattaga, mis ei ole minu oma! Ja olukorras kus meil on niigi tihe ajakava kogu vajaliku trassi läbimiseks! ... Egas midagi, poisid parandasid ratast kella 3:30-st nii tunnikese jagu (teiste võistkondade võrdlusest vaatasin). Oi mul oli piinlik, kuigi, iseenesest, oli see nii loll õnnetus et oleks võinud kellega iganes juhtuda. Küll oli hea et ma aru midagi ei saanud mis nad rääkisid! Sättisin end hoopis magama. Kuna rada oli mudane ja põõsad teeservas tihedad ja väga okkalised, siis võtsin „tõelise ratta... uneasendi“. Võite kodus proovida, see käib nii: pange kiiver pähe, minge põlvili, pange pea maha, asetage käed rinnale risti, tõmmake end hästi väikeseks kokku. Asend sees, jääge magama, ja ärge ümber kukkuge!

Nii oligi, sellises asendis magasin, tõenäoliselt lausa 20 min. Küll on hea et seiklusspordis mingeid söögitegemise ülesandeid pole – siis poisid magaksid ja mina peaksin mässama. Või mine sa neid portugallasi tea, äkki ei lastakski naisi poti ligi?

Minu rattast sai ühekäiguline, ja järgnevad 10 tundi sõitsid Lino ja Hugo sellega vaheldumisi. Paras aeg rattatrenniks on ikka võistlusel!

Pärast mäest üles sõitmist tuleb üldjuhul sealt ka alla tulla. Nii ka seekord. Meie sõidu huvitavamaks tegemiseks tuli meile suurte laskumiste alguses, tund enne päikesetõusu, seltsiks udu. Selline mõnusalt paks, nii et eessõitvat ratast ei tohtinud kaugemale kui 5m lasta, tuld polnud enam näha. Päris kõva hooga tulime vast 15min. Hiljem oli jube kuulata Jorge väidet, et tal vajus mõnel hetkel silm kinni. Mina sõitsin ju puhtalt tema järgi! Lino ja Hugo omakorda minu järgi!

Ajavahemikku 6:30 kuni 10:30 ei suuda ma kaardil paika panna. Sõitsime sinka-vonka, üles-alla, läbisime hulga külasid ja linnu, mille nimed mulle kuidagi meelde ei jäänud. Kella 7 ajal külastasime meie selle võistluse viimast kohvikut. Miks see küll nii vara avatud oli? Üks tädike käis küll meiega samal ajal saiakest ostmas, aga sellegipoolest, kuidagi naljakalt vara oli noormees tööl. Millalgi 9 ajal said Hugo ja Lino parandada meie 1-käigulise ketti. Läks teine katki (pooleks). Täiesti juhuslikult toimus see paranduspeatus Jorge äiapapa suvekodu juures ja Jorge sai mulle tutvustada kohta kus ta abiellus. Ilus maja ja hoov!

Hea rattaga on ikka hea sõita! Sõitsin Lino omaga, selline Scotti tippmudel mis uuena pidi 5000 EUR (tõlge – väga palju) maksma. Lino oli selle paar nädalat tagasi e-bayst küll märksa odavamalt ostnud, kuid siiski, kui Hugo mulle seda rääkis, läks mul päris hirmuks! Kujutage ette kui sellega oleks mu käes midagi juhtunud!!! Igatahes oli see nii hea et minuarust osadest mägedest sõitis täitsa ise üles. Ühte eriti meeldejäävat tõusu, Ribeira de Cheleirose äärest läbi Almorquim'i Bolembre (ja TZ13) poole, võttes, pisikesed 200m tõusu 2,5km jooksul (minu ja Eesti Munamäe jaoks on seda päris palju), tõdesin et, "jah, sellise rattaga olen ikka tugev küll!" Või äkki muidu ka?? ;-)