Puhkus Portugalis vol.12 - Teine päev

AA1 oli Sampaio spordisaalis (küla on kas Santana või Almoinha), veetsime seal aega pea 1,5 tundi. Keegi meist ei maganud, sest und ei olnud. Sai söödud ja pesu vahetatud ja välismaailmaga ühendust võetud ja niisama oldud. Jalgade kontroll ei tuvastanud märkimisväärseid vigastusi. Vaat' ei saagi aru, kuhu see aeg läks, aga üks hetk oli kiire. Järgmisele etapile lubati kuni kella 10-ni ja mina (järjekordselt!) olin 30 min enne seda vales riietuses ja kott ümber komplekteerimata. Aga noh, väljusime lubatud ajalimiidi piires, olles viimased minejad.

Stage 2 – Section 1
Selle me jätsime vahele. Pidi olema teateorienteerumine, nii et kõigepealt jooksevad 2tk ~9km o-raja ja kui välja tulevad, lähevad teised 2tk ja jooksevad ~5km raja. Kummagi raja läbimisega sai teenida 1 punkti. Meie loobusime neist, kuna 1) Jorge ei usaldanud oma o-oskusi tavalisele orienteerumisrajale minemiseks, ja 2) käisid kuulujutud et pikema raja läbimiseks võib kuluda ka 2 tundi.

Stage 2 – Section 2
Läksime joonelt trekkingule, ja kõige otsemat teed järgmise, TZ5 poole. Kuna poiste vastumeelsus ronimise vastu oli selge, jätsime siinse ronimispunkti vahele ja suundusime võimalikult otse Anicha Beach'ile, teel paar punkti ka ikka läbides. Originaalis distants 20km, meie oma vast 15km. Teelt on näha, et ronimispunktist tulijad peavad lootma loomaradadele ja kompassile, sest nende jaoks kaardil vajalikus suunas ühtegi teed pole. Pikalt asfalti mööda kõmpides tuli üks paras vihmasadu, mis jättis minu poolele päevale kehvapoolse pitseri. Nimelt ei viitsinud ma kilekat selga panna („ah, nagunii jääb kohe üle“) ja pärast oli külm.

Väsimus hakkas ka kimbutama ning see ei lasknud sooja ligi. Üks punktidest oli mere ääres koopas(CPO 24, kell 12:41 1.detsembril), ja kuna seal oli märksa soojem kui väljas, otsustasime teha magamispeatuse, 15 minutilise. Ma küll sättisin end külili päikese kätte, kuid olek oli nii jahe, et ei suutnud uinuda. Sellel etapil külastasime kahte kohvikut, algul ärkveloleku soodustamiseks ja lõpus – samal otstarbel.

TZ5-e jõudsime liiga kiiresti, Eldar polnud siia veel jõudnud. Ees on ootamas järjekordne kajakisõit, seega tuleb end ka korraks paljaks koorida. On aru saada, et mina pole ainuke jahedusest kõhevil olija. Siinne jahedus on teistsugune kui meil. Eestis on külm, aga siin pole see sõna kohane. Ikka jahedus, ja see on niiske ja ümbritseb sind, päris sisse tungimata ... kogu aeg on tunne et kohe läheb üle (ja enamasti (kunagi) läheb ka).

Stage 2 – Section 3
Kajakitrass oleks kõiki punkte läbides 40 km, me jätame vahele 1 CPO (Setubali linna servas, koos vibulaskmisega) ja 2 CPF-i, nii et sõidame me vast 30 km. Jääb punkt skimminguga. Et mis see on? Kenny näitas mulle kunagi You-Tube'st paari videot. Algselt pidi olema, et igast tiimist 2 peavad kumbki läbima 10m skimmingulaual, ning kui ei õnnestu (proovida võib mitmeid kordi), tuleb päris kaugel liiva sisse torgatud toki ümber ära käia. Reaalselt jäi siiski nii, et 2 tiimiliiget pidid korraks lauale hüppama (ja siis sealt hoobilt vette kukkuma). Skimming toimub populaarse (kalli) kuurordi Tróia rannal.

Edasine sõit on suht tüütu, ainult uha. Eilne kajakkimine annab kätes tunda. Mingis kohas on Hugo ja Jorge paatkond meie omast ees ja nad ei kuule me hüüdmist, kusagilt tuleb pilv ja lained jõel ka tõusevad, jätkuvalt on jahe – paha, paha! No ja mida tavaliselt sellises olukorras tehakse? Vale otsus! Nii minagi. Arvasin et oleme ühes varasemas sopis juba liiga sügavale sõitnud ning lainete tõttu ei tahtnud tagasi ümber poolsaare sõita, seega otsustasin, et lohistame kajakid üle poolsaare (mingid 600m). Imelikul kombel poisid ei protesteerinudki, ju siis nemadki igatsesid kindla maa järele (või olin ma nii otsustava tegutsemisega et neile ei tunud see pähegi) Poolsaar oli servadest kõrgem ja keskelt madalam loomakarjamaa, kajakki oli hea vedada, soojem hakkas ka. Teises servas, oh üllatust, ei avanenudki vaba vesi, vaid kõrkjastikulabürint. Pilt kaardile, ja, „jahhaa“, seda siis need imelikud helesinised kujutised veel helesinisemal taustal tähendasidki! Ennist jäi kirjutatamata, et selle etapi kajakikaardil on jõgi (Rio Sado) märgitud veesügavustega ja koosolekul rõhutati et tõusu ja mõõna aeg on soovitatav jälgida ning muda sisse pole kasulik kinni jääda.

Pärast mõningast labürindis ekslemist pääseme avaveele tagasi (mõlamisjaks on tagasi tulnud!), samas hakkab hämarduma. Seda „hakkamist“ on ~10 min, siis ongi pime. Kaldal paistavad nelja asula tuled, meie eesmärk on paremalt teine. Järjekordselt sõidame-ja-sõidame-ja-kohale-ei-jõua. Lepime Linoga kokku et me „armastame“ kajakisõitu, lisaks ronimisele! Elevust tekitavad 3m enne kinnisõitu nähtavale ilmuvad mudased kõrkjaviilud, millest kõigist õnnestub meil mööda vongerdada. Kajakkide nägemiseks riputame paadiserva valguspulgad, kuid me teine kajakk suudab enda oma pidevalt millegagi varjata, nii et alatasa Lino hõigub neid taga. Ma kahtlustan et tüübid magasid seal vahepeal! Läheb-aega-mis-läheb, lõpuks oleme Carrasqueira Wooden Harbour'is, ehk siis, nagu nimigi ütleb, puusildadega sadamas. Pimedas laekunute elu lihtsustamiseks on kord selline, et pead oma kajakkidega õiges kohas (kiirabi vilkuvate tulede juures) maabuma, siis saad punkti kirja. SI-d kuhugi torgata ei lastudki. Tõenäoliselt olime kajakietapil 5 tundi.

See etapp külvas palju pahandust ja segadust võistlejate perre. Vähemalt üks tiim jäi mudavaalude sisse kinni ja veetis kena öö (kõige külmem mis meil oli, rohi krõbises jalge all) jõel tõusu oodates. Osasid tiime ei lastud kajakietapile, kuna nad jõudsid trekkingult TZ5-e pimedas ja edasine oleks liiga ohtlik olnud. Siin olid näiteks lõpuprotokollis meie ees platseerunud tśehhid ja Team AVA. Mingid jamad olid etapiga veel, ma kõiki ei teagi, igatahes transporditi kõik „rajalt maha“ võetud tiimid AA2-e ja nad jätkasid võistlust sealt. Arvestades, et ükski tiim ei oleks suutnud läbida kogu rada, läks neil isegi hästi – järgnev trekking polnud just meeldivamate killast.

Oli seal kajakis jahe mis ta oli, kaldal oli olukord täitsa hull. Nii kiiresti pole ma ammu jooksnud! Õnneks oli (järjekodselt) üks kohvikupidaja hea inimene ning võõrustas märgi meresõitjaid oma kohviku ühes ruumis. Teises sai süüa-juua. Seekord värisesin vähem kui pärast ujumist, kuid see-eest võttis kogu vahetusprotsess märksa kauem aega. Lisaks veel toitusime ja mõtisklesime elu üle, ehk arutasime, millal magamise teeme. Kaalumisel olid variandid: praegu kohe siinsamas kohvikus (valge ja lärm ümberringi, aga suht soe) või järgneva trekkingu ajal kusagil teadmata kohas (asustatud kohti oli kaardil harva). Kuna keha nõudis liikumist (ikka soojasaamise nimel) ja niiväga und ka polnud, otsustasime edasi liikuda. Ees ootamas Teine Öö, kurikuulus ja hirmutav.