Puhkus Portugalis vol.17 - Neljas päev

Stage 3 - Section 4
Ilus kolmapäevane hommik, ees 36kilomeertine teekond Benavente linna. Teemaks rulluisud ja Hugol trike. Kuus kilomeetrit sõidetud, tuli kellelgi hirmus koka- ja kohvi isu peale, mispeale muidugi teadagi mis – kohvikukülastus. Osad koogid on siin päris head, aga ühe piruka loovutasin küll teistele, sest see oli liiga ... teistsugune.

Rulluisutamine on niikaua tore, kui tee on lauge või õrnalt ülesmäge. Need laskumised, kus poole peal mingi kurv on, nii et lõppu ei näe, pole üldse lahedad! Sellel distantsil oli selliseid kolm korda, eks me siis mässasime veidi neist allatulekuga. Läks aega. Nagu nii mõnegi teise asjaga mis kaasneb rulluisutamisega. Ja ega asfalt väga uisutatav ei olnud, nii et kui me tempo hea tee pealgi oli aeglane, mis siis veel kehvast rääkida. Taga sõitva turvaauto juhil võis ikka tüütu küll olla. Kogu distantsi läbisime üle 4 tunni! See-eest nüüd peaksid Jorge ja Lino paremini teadma mida keppidega rulluisutamise ajal tehakse.

Stage 3 – Section 5
TZ10-s mingi bussipeatuse varjus (vihma hakkas tibama) koorisime end paljaks ja ajasime kalipsod selga. Kuna poistel oli neid kõigile kaks komplekti kaasas (bussis ikka, mitte kotis), siis saime kuivad ja soojad. Eelmised olid lühikesed, nüüdsed pikad, ja lausa sellised et rahumeeles võiks jääkülmas vees vedeleda. No ja Eldar tegi meile sooja süüa ja üldse venisime kui ... seesamunegi.

Siin TZ-s kohtusime ka üle pika aja kaasvõistlejatega, number 23, Bike Point Jena – Team Germany. Neil oli veel segasem võistkond kui meie oma: kaks inglast, üks brasiillane ja üks sakslane ikka ka. Tundusid väga kokku klopsituna, mitte nii nagu meie :)

Kõigepealt 3,5km kalipsodes kajakkide poole astumist. Öösel oli aeglasemail tiimil kulunud selleks samapalju tunde. Põhjuseks „tricky“ teevalik – kaardil peaaegu punkti juurde viivad teed lõppesid tegelikult veidi varem, ja vahepeal laiusid mõnusad mudaväljad. Eelnev pikemat sorti molutamine oli une külge toonud, võtsin sisse ühe turgutaja ja üritasin tuikumist kontrollida. Ka metsapeatuse vajadus tuli peale. Teate kui vahva on end kalipsosse riietada? No-vot, ise mul see ei õnnestunud ja Hugol läks nägu naerule mind aidates.

Järgmisena 14,5km kajakkidega mööda Rio Tejo't. Vaadates suurt Portugali kaarti, oli etapp vastuvoolu. Tunda seda igatahes ei olnud, äkki seepärast et jõgi oli nii lai, 200-400 meetrit. Sõit läks meil, ütleks nii et, ... üle kivide ja kändude. Ja mitte ainult sõit, vaid jutt ka. No ma ei tea – ma küsisin ühte asja, Lino vastas hoopis mingis muus teemas. Samas ma kahtlustan et ma ise tegin samamoodi vastu. Kui oleks paadis olnud mõni eesti keelt rääkiv meesolend, oleks kindlasti sõimlemiseks läinud. Esimese punkti juures oli kajakk vaja üle tammi tõsta ja siin me turtsusime Jorgega midagi, takkajärgi ei mäletagi mille pärast. Oli selline tuju lihtsalt!

Samuti kahtlustan, et mingil ajal tegin 10-15 minutilise uinaku. Igatahes ühel hetkel järjekordselt väikesest „tukastusest“ silmi lahti lüües oli olemine väga värske ja edasi polnud me vahepeal üldse liikunud. Jorge ja Hugo paat hulpis ka suhteliselt koordineerimatult. Kuidagi saime end kambakesi liikuma ja mida lõpu poole, seda tublimad me olime. Kavala nipina sain järgmise punkti võtmisel kasutada õige kauguse hindamiseks vastaskalda küla tulesid. Saatepaadi mehed tahtis kiiremini koju pääseda ja näitasid etapi lõppu viiva õige saartevahe kätte. Kuigi ma oleksin oma peaga ka sealt läinud :)

Viimane kajakipunkt ja ühtlasi TZ11 oli Valada linnakeses. Sealgi oli aru saada et oleme viimased... isegi järgmise etapi saateautoks jäeti meie oma buss, meie oma Eldar roolis.

Stage 3 – Section 6
Mountain Bike & Rollerblading. Ehk siis, kasutusel 2 jalgratast ja kaks paari rulluiske. Siin polnud kahtlustki et me Linoga oleme nende viimastega. Kasutusele sai võetud ka ronimise 120cm-ne sling, sellega sai parajalt pika lõtku enda ja ratta vahele, millest vajadusel ennast lähemale tõmmata või siis jälle kaugemale lasta.

Sihtkohaks Cartaxo linn koos AA3-ga. Distantsiks 14km, veidi enne lõppu järsk tõus: pooleteise kilomeetriga 50m.

Kogu see tee oli kole-kole! Alustuseks ei kannatanud teekate mingit kriitikat, minul oma 100mm-ste rullidega raputas hüppeliigesed jummala läbi, ma ei kujuta Lino kannatusi ettegi! Vähemalt seegi hea et ärkvelolek oli kindlustatud. Seesama teekate on ka jätkuks. Lõpetuseks sõitsime aga toredas paaris, kus liikumisteed juhtiv jalgrattur tukkus ning sadulast kinni hoidev rulluisutaja tukkus. Eelmainitud tõus läks nii et mida seda ei märganudki eriti :) Kaugustes oli näha neljaseid jalgratturite punte kuhugi ära sõitmas.

Umbes kell 21:30 AA3-e jõudes tuli veidi halva üllatusena, et korraldajate poolt mingeid mugavusi ei pakutud, ei sooja ruumi ega tualeti kasutamist. Võtsime siis kasutusele oma bussi ja linnarahva põõsad. Enne uinumist saatsin veel sõnum Pilvile, mille sisuks võis olla: „Nüüd 2 tundi magamist ja siis edasi. Lõpp juba paistab!“

Puhkus Portugalis vol.16 - Kolmanda öö teine pool

Stage 3 – Section 3
Run&Bike, 60km. Mandatory equipment: 2 bikes, 4 helmets. Remarks: The bikes must always be left at sight and at the margin of the road in the changes between racers.
Tundub segane etapp? Mulle alguses ka. Tegelikult väga lihtne – kamba peale on 2 ratast ja neljakesi tuleb nendega vaheldumisi sõites edasi liikuda. Pidi olema Portugalis ja Hispaanias levinud võte seiklusspordivõistlustel. Minu poisid rääkisid, et tavaliselt, siis kui neil on tiimis neli meest, on neil raskusi rataste valikuga, kuna Lino on teistest lühem. Kuid nüüd oli lihtne – üks väiksem ratas (see nn minu ratas) mulle ja Linole ning teine, suurem (Hugo oma, sest Jorge rattal on kaardialus ja see pole siin mõttekas), Hugole ja Jorgele.

See etapp oli minu jaoks eriline, seepärast otsisin kokku ka arvandmed: läbisime 50km 7tunniga, sellest 15min uinakut ja viga ehk logistilisi vajakajäämisi 30 min jagu. Vahetusalasse jõudsime 5min ja 40 sekundit enne kui järgmisele etapile – rulluisutamisele – lubamise lõpptärminit. Keskmine kiirus etapil 8 min/km, kusjuures mina liikusin jalgsi kokku vast ainult 5km jagu. Päris kiired olime! Näiteks hilisemate võitjatega Outdoor Experience'ga umbes-täpselt sama kiired!

TZ8-st lahkusime umbes kell 2 öösel, pärast mõnusaid uinakuid – mina õues magamiskotis, poisid bussis. Esimesed rattakasutajad olime mina ja Jorge, poole kilomeetri pärast jätsime rattad tee kõrvale ja astusime-jooksime edasi. Jooksuga alustanud Lino ja Hugo ratasteni jõudes võtsid need teeservast, sõitsid meist mööda, jätsid rattad maha ja liikusid jala edasi. Ja nii järjest edasi. Korra proovisime sellist liikumisviisi, kus mina istusin sadulas, jalad rippu, ja Lino nö seisis pedaalidel ja väntas, kuid see oli... tiba raske meile mõlemaile.

Kaart oli minu käes, üritasime liikumist selliselt sättida et mina ka kogu aeg kõige ees oleksin. Kuna mu jalg väga jooksmist ei võimaldanud, siis sõitsin enamasti rattaga. Üritasin nii sättida, et keegi poistest mind igas ärapööramiskohas näeks, või jätsin ratta maha uude liikumissuunda. Esimese punkti poole minnes ühes kohas kraapisin kannaga noole ka maha.

Punktirõngas oli joonistatud teele, legend väitis asukohaks tiigi nurga. Mul oli aega, jõudsin tiigi ääres vaatlusel ära käia ja tõdeda et punkt on ikka teel – oli vaja vaid paarkümmend meetrit edasi sõita. Teisi ei tulnud ega tulnud – kartsin juba et tekitasin mingi jama. Siis tulid. Kõigepealt Lino, seejärel Jorge ja veel veidi hiljem Hugo. Ja kus läks alles jutuks! Aru ma muidugi midagi ei saanud, aga muidu nii rahulikud poisid rääkisid ühtäkki väga kiiresti ja suht kõvasti! Lühiselgitus mulle tuli ka – Lino oli kusagil viimasena tulles ratta võtmata jätnud ning Hugo sai vähemalt kilomeetri jagu lisajooksu teha et seda takkajärgi ära tuua. Sain juhised et edaspidi peame tihedamas pundis püsima.

Järgmisse punkti minnes hakkas pihta minu järgmised 3 tundi kestev õudusorienteerumine – kaardil ja looduses olnud teed ei langenud üks-ühele kokku ning kauguste hindamine sellise segaliikumisviisiga oli pimedas väga raske. Korra pidin poisid mingi 300m läbi metsa (see oli küll 6 puud 7-s reas) vedama, sest planeeritud teed polnud ja jalge all olnud tee viis vales suunas. Ja üleüldse oli väga hirmus kilomeetrite viisi mööda põlluteid edasi minna, kui vahepealseid objekte usaldada ei saa ja ainuke tugivahend on kompass. Huh, takkajärgigi tuleb külm higi peale kui seda aega meenutan. Teadmine, et kompass on vaatamata kõigele suurim abimees pimedas tundmatus metsas, kinnistus.

Kolmandasse punkti sõitsin peaaegu välja, siis lõin põnnama et olen valesti ja sõitsin kilomeetri tagasi, poistele vastu. Õnneks oli Jorge rahulik, arvas et me oleme ikka õigel teel (teised kaks üritasid mättast viimast värskuseraasu välja pigistada), läksime minu tuldud teed tagasi – ja ohh seda õnnistust, punkt oligi seal, nii 30m edasi kohast kust olin tagasi pööranud!

Järgmises punktis magasime ~15min. Hea et sellega piirdusime, Jorge unustas kella helisema panemast, aga Lino ärkas õnneks õigel hetkel ülesse. Magamajäämine oli vahva – pärast kokkulepet „langes“ igaüks sinna kus oli, mina näiteks teepervele külili. Äratushõike peale krapsti jälle püsti, esimesed sammud olid veidi kobad, aga edasi läks juba ludinal. Ja napilt võtsime kõik rattad ka kaasa. See oli kell 6:20. Rulluisuetapile mineku sulgemiseni aega 2:40 ja 26km.

Ütleme nii, et – oli päris kiire. Esimesel juhendamisel seatud piirang, et kahekesi rattal ei tohi olla, „ununes“ selleks ajaks. Hea ikka kui tiimis on väikseid tüüpe kes pulgale istuma mahuvad. Kuigi, jah, tegelikult nii ei tohi teha, ja kui oleksime korraldajatele või kaasvõistlejatele nö vahele jäänud – vot ei tea mis oleks saanud. Samas ma ei usu et ükski tiim sellel etapil reegleid ei rikkunud...

TZ9-sse Coruche linnas jõudsime kell 8:54:20 ja olime kindlalt viimased rulluisutama pääsejad. Päris lahe tunne oli. Poisid aurasid mis kole, neile oli vist päris väsitav sellist kiirust arendada mis meil lõpus oli. Mul ratta seljas polnud ju hullu midagi...

Vahetasime riided. Üllatusin, kui avastasin et olin kasutanud väga mitmekesist kihilist riietumist: kõigepealt lühikeste varrukatega Brynje multisport pesu, Xbionix'u soe pesu, ISC spordipluus, ISC õhuke suusajakk, eelviimasena ISC koorikjope ja kõige peal sponsorlogodega jakk. Õigus jah, numbrivest ka veel. Huvitaval kombel ei olnud üldse palav, kuigi temperatuur oli raudselt üle 10-e kraadi ja ilm oli muidu ka ilus. Toimus mingi energiasääst?

Puhkus Portugalis vol.15 - Kolmanda öö esimene pool

AA2-s sai neid spagette mida ma oleksin ka kolmanda portsioni söönud, kui poisid poleks ka süüa tahtnud. Need olid lihtsalt NII head.

Jorge sundis magama. Tõenäoliselt oli see 45 minutit. Seekordne riietumine ja vajalike asjade kottipanek läks mul juba libedamalt, tundub et eelnevast harjutamisest ja viimane olemise hirmust on kasu.

Stage 3 – Section 1
Kõiki punkte läbides on eesootav rattaetapp jällegi 80km, viie 1:33000 mõõtkavas kaardiga moodustab see põrandal 1,5m pikkuse joru.

Uuesti rattasadulasse istudes tõden, et kahest paarist rattapükstest on kasu olnud – tagumik ei anna kusagilt enda olemasolust märku. Väntame, mööda asfaltteed, üksteise tuules sõitmine on käpas, ja ma ei ole mitte kõige nõrgem siin. Lavre küla vahel möödub meist Team Finland, järelikult on nad käinud ühes kauges rattapunktis, mille me ära põlgasime, sest AA2-st lahkusid nad siis kui meie magama läksime. Nendega koos on ka brasiillased tiimist `uge.cyanosis. Võtame sappa. Saame sõita nii vast 5km, siis tunnistan poistele et kiirus on naatukene liiga palju, ebamugav on. Õnneks on sama ka neil, jätkame omas tempos, kuid punktis oleme sellegipoolest teistega sisuliselt koos. See on hämmastav, mismoodi väga väike kiiruse-erinevus enesetunnet mõjutab!

Teised tiimid jäävad riideid vahetama ja midagi mõtisklema, meil on teada, et uuesti asfaldile tagasi ja paraja kaarega kindlat varianti pidi järgmisse punkti. Teel külastame Santana do Mato külas kohvikut, võtame kokat ja kohvi ja saiakest. Kui punktini on veel kõigest veidi üle kilomeetri, liiguvad meie teega paralleelselt põllul (teisel pool traataeda) meile vastu kaks tiimi. Käime punktis ära ja tuleme sama teed tagasi. Üks tiimidest, oh üllatust, `uge.cyanosis, sõidab jälle vastu. Natuke maad edasi seisavad, veelgi suurem üllatus, soomlased. Linol jõuavad nad sabast kinni haarata ja üritavad teada saada, kus me parajasti oleme. Kuna Linol pole kaardist õrna aimugi, siis aitab ta neid vaid vihjega, et me tuleme parajasti punktist ja see pole üldse kaugel. ... Selline tore lugu. Kui pärast võistlust kuulsin oma tiimikaaslaste jutus lähestikku sõnu kohvik ja Team Finland, oli täpselt teada millest räägitakse ja sain täiesti asjakohaselt kaasa naerda. Ja rajal olles andis see vahejuhtum pikaks ajaks jaksu juurde.

Kui kusagil mujal, näiteks seiklusspordisõprusmaal Lätis, öeldaks rattaetapi pikkuseks 80km, tähendaks see ilmselget suremist ja tublit päevatööd. Siin aga on rataste all asfalt või mingi muu tugeva kattega tee (peaaegu nagu liiv aga mitte selline kui meie oma), nii et distants läheb kui linnutiivul. Äkitselt, millalgi kesköö paiku, hakkan vingerdama. Poisid sõidavad ees, midagi põnevat ei juhtu, vahi ainult teed ja tagarattaid ... Ja mul jälle tasakaaluga probleemid. Lausa naljakas on, minul vähemalt, mitte neil kes kardavad et ma järsust teepervest alla sõidan. Kusjuures, unetunnet või olulist väsimust ei ole, lihtsalt ... tüütu? Olukorra parandamiseks võtan juhtimise üle, lähen rivi ette keset teed sõitma, ja tõstan oluliselt tempot, selliseks, et ikka tegevust oleks. Ütleme nii et – trajektoor on veidi otsem, aga mitte ligilähedanegi ideaalile. Hüüatust "careful!" kuulen tüütuseni korduvalt.

See on kummaline tunne – und ei ole, väsinud ei ole, aga kui antaks külilikeeramisvõimalus, jääks kohe magama. Nii nagu minuga juhtus TZ8-s, Barragem de Montargil järve otsas. Kuni õhtul kella 22-ni oli siit võimalus startida kajakietapile, seda kasutas 11 võistkonda.

TZ8-s peatusime järjekordselt minule täpselt teadmata aja (teinekord peaks vist ikka kella kaasa võtma), enesetunde järgi tundub et magasin 30min. Mmm, kui hea oli see Eldari tehtud moosi ja juustuga sai!

Puhkus Portugalis vol.14 - Kolmas päev ja päike!

Takkajärgi retooriline küsimus – kui jalg poleks haigeks läinud, kas siis oleks eelmine öö nii kole olnud?

Praeguseks pole täielikku paranemist toimunud. Vahepeal tundus et kohe-kohe on paistetus täielikult läinud ning päkasirutus ja varba sääre poole tõmbamine tuleb sama hästi kui parema jalaga, kuid teisipäeval joostes tuli jälle jama kallale – poole sääre peal oleks nagu tropp ees mis ei lase mingeid aineid vajalikus suunas liikuda. Paha lugu. Tegeleme asjaga, soovitused on teretulnud.

Aga Portugalis oli kolmanda päeva hommik tegelikult ilus! Päike tõusis pilvitusse taevasse, etteruttavalt võin öelda et selle päeva temperatuur kippus 20 kraadi kanti.

Stage 2 – Section 5
TZ7-s oli Eldar bussiga olemas, mina kui vigastatu sain selles „haavu lakkuda“: kevadel Madeiralt ostetud aloega möksi jalale määrida, valuvaigistit sisse võtta, ja maha rahuneda. Kohale kutsutud arstionu leidis mu jalga nähes ja muret kuulates - „jaaa, see on valus jah“ - kiitis senised ravimeetodid heaks ning ei soovitanud rohkem kui 4 valuvaigistit ööpäevas tarbida.

Poisid parandasid ratast. Mäletatavasti juhtus meil Hugo rattaga esimesel ööl õnnetus ning kuna nüüd oli ees ootamas 80km rattaetapp (ja hiljem veel vähemalt 2x samapalju), siis oli hea see likvideerida. Hugo sõitis Jorge rattaga mööda linna ja otsis vajalikku vidinat, Lino parandas Hugo ratast. Mina vaatasin, et ei saa kuidagi kasulik olla ning keerasin külili. Linn ärkas, koolilapsed läksid kooli (tegemist vist teisipäevaga?) ja vanamemmed kirikusse. Seal vahel oli ju paras magada (kokku vast 30-40 min), jalad pargipingile kõrgemale pandud. Kelle laiguline kuft mul peal on, seda ma küll ei tea.

Veetsime selles TZ-s kolm tundi, teiste poole tunni asemel. Jällegi sai korralikult kohvikus käia, WC-d kasutada ja nägu pesta. Inimesed ikkagi!

Rattaetapil sõitsime mööda ilusat maanteed alustuseks 10km, seejärel jagunesime gruppideks – Jorge ja Lino läksid Jorge juhtimisel kahte punkti võtma ja meie Hugoga ka kahte. Ülesanne oli siis selline, et rattaorienteerumise kaardil (1:20000) oli 4 punkti ja igas pidi erinev inimene märke tegema ning viiendas tuli uuesti kokku saada. Olid seal alles mäed! Ma olen Eestis harjunud, et kui kaardil on 4 kõrgusjoont, siis ... no on selline mäekene kust saab kergesti üle joosta. Siin aga oli 5m joonega küllalt konservatiivselt ümber käidud. Üks joon alla ja kaks ülesse – no need olid sellised nõlvad et ... ratas käekõrvale ja läks ronimiseks!

Kuna olime rattaparandusega hulga aega kaotanud, jätsime vahval kajakkidest parvel ratastega üle jõe parvetamise (ja ühe CPO ning ühe CPF-i) ära ning suundusime pikale kenale ja täiesti suurepärasele rattaretkele üle laiade korgipuuväljade, mille käigus möödusime korduvalt imeilusatest valgetest punaste katuste ja siniste servadega majakestest, mille ümber kasvasid tumerohelised ereoranzide mandariinidega kaetud puud. See oli ... võrratu!!! Kas kunagi oli midagi halvasti või?? No ma küll ei mäleta!

Siin etapil sattusime kaks korda paparatzode piiramisrõngasse, Jorge sai kaamerasse intervjuud anda, ja fotograafidele poseerisime kõik nii kuis jõudsime. Avalikkuse ette pole neist piltidest jõudnud aga rohkem kui see üks.

AA2-e Vendas Novas'e linnas saabusime umbes kell 16, päevaks 2.detsember 2008, stardist möödunud 54 tundi. Tunne on suurepärane!

Harjutamine teeb meistriks!

Hoo, ma olen iseendaga nii rahul!!! Kompleksujumise liblikat harjutasin eksamitunni alguses niikaua kuni selgeks sain (special thanks to Mari!), ja ujusingi ära! Terve kompleksi, ja jummala ilusasti, nii et õppejõudki märkas! Oi ma olen rahul! Ja kuna see ujumise praktiline osa oli sessi avapauk, siis ülejäänu läks juba nagu laineharjal :)

Tehtud sai kõik vajalik, kaasa arvatud ka ennist puuduolnud kirjalikud tööd. Egas' siis öist aega saa magamisele raisata... Ja tuleb tunnistada, et senise elutegevuse käigus on nii mõndagi tehtud, nähtud ja kõrvade vahele jäetud, nii et küsimusele "Nimeta hindamise rolle kehalise kasvatuse tunnis (6)" suudan ikka vastuse välja mõelda. Jne. Selliseid "väljamõtlemise" kohti oli korduvalt, loodetavasti ka õppejõududele mu vastused meeldivad.

Aga mis minule üldsegi ei meeldi, on puudulik tagasiside. Kui ma õppejõu arvates millegagi hästi hakkama ei saa, siis minuarust saan ma ennast parandada ainult siis kui mulle öeldakse mis ma valesti tegin või võiksin paremini teha. Tegelikult, see ei kehti ju ainult minu puhul ja ainult koolis... Nii et kõik, kes kellelegi midagi õpetavad või kelleltki mingit tulemust tahavad saada - öelge selgelt miks ja mida te saada tahate ning puudujääkide puhul selgitage neid ja tutvustage parandamise võimalusi! Vinguda, hädaldada, turtsuda või parastada on ääretult totter, eriti kui see kellele õpetate või olete ülesande andnud, ise tahab oma asja hästi teha! Igatahes praegu olen ma ühe muidu hea spetsialisti peale päris pahane, loodetavasti järgmisel semestril oskan ennast paremini väljendada ja vajalikud "parendusettepanekud" talt välja pressida. (Kuigi õpetaja peaks neid vabatahtlikult jagama ju!)

Kuu aja pärast veel toitumise eksam ja jällegi sammuke treeneri 3. taseme eksami poole tehtud.

Oh kooliaeg, oh sessiaeg ...

Nädalavahetusel ees ootamas sess. Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna Avatud Ülikooli vormis õppimise II kursus. Kui kool kunagi umbes 2 aasta pärast läbi saab, on paberil samasugune bakalaureusekraad kui "tavalistel" tudengitel. Hetkel mul olemas 34AP 120-st. Koolis käime igas koolikuus ühe nädalavahetuse (R-P).

Sellel semestril polnud ma kõige parem koolilaps, seiklussport segas :). Ükskord oli pühapäeval Xdream, teine kord oli reede pealelõunast pühapäevani Bike Adventure Lätis, kolmas kord laekusin reedel alles Portugalist (ja laupäevastes loengutes tukkusin).

Sel nädalavahetusel siis hulk eksameid ja momendiseis suht nutune:
* Veespordi algõpetus - 100m kompleksi (pukilt vettehüpe, delfiin, selilikrool, rinnuli ehk konn, krool, kõik korralike pööretega) võiksin ära ujuda (olen harjutanud ka!), kuigi delfiini tehnika ei ole vist selline nagu see olema peaks; teooriat pole sõnakestki lugenud; kolme puudutud tunni konspektid tegemata.
* Kehalise kasvatuse ja spordi alused - olemasolevad materjalid 2x loetud ja meeles pole midagi; kahe loengu materjalid võiksin homme Margitilt saada; kahes praktikatunnis pole käinud (aga need olid kohustuslikud), nii et läbisaamine pole kindel.
* Kergejõustiku algõpetus - huh, siin pole kuulda olnud et midagi kusagilt lugema või kirja panema peaks, odaviske õpetas Pilvi selgeks, jooksutehnikat ja kõrgushüpet ka hädapärast oskan "loomulikust".
* Spordisotsioloogia - hiilgapaks konspekt läbi loetud ja jätkuvalt arvan et sport muudab isiksust; kodutöö ka esitatud; kui eksamil midagi konkreetset küsitakse siis ma vastata ei oska, aga ümmargust juttu võin ajada. Majandusteaduskonnast on ikka midagi kasu ka!
* Spordijuhtimise alused - kodutöö tegemata (2006.a. Eesti Spordi Kongressi kohta paar lehekülge arvamust), konspekti pole vaadanud.
* Võimlemine - see on mu eriala. Kodutöö tegemata, 32 takti aeroobikakava välja mõtlemata ja ammugi ei oska ma seda "aeroobikatunnis" teistele õpetada.
* Toit, toitumine ja sportlik saavutusvõime - hurraa!, see eksam alles veebruaris!

Nüüd siis ennustus - millised eksamid saavad tehtud? ...
Ja kes ütles et (elu)kogemuse lisandudes hakatakse aega planeerima ja asju õigel ajal tegema??
Eks ta ole jah, Top Gear ja internetiavarused on märksa põnevamad kui ujumise tunnikonspekt, rääkimata inglisekeelsest funtsionaalse treeningu tekstist :)

Aga kursus on meil superlahe!!! Tervitused kõigile M.K.-dele, K.M-dele, M.J.-dele ja K.L-dele ja teistele!

Puhkus Portugalis vol.13 - TEINE ÖÖÖ

Stage 2 – Section 4
Trekking, max 50km, max 6 CPO-d ja 2 CPF-i. Lahkusime kohvikust umbes 21-ajal õhtul. Hommikul seda etappi planeerides olid mõtted veidi teised kui see tegelikkus mis välja kukkus. Kaardilt ei saa ju aru mis maastikuga täpselt tegemist on! Kaardil on korraliku sümmeetrilise sihivõrguga mets, ja korraldajate hoiatus: „Beware the fine sand and the tricky navigation. No drinkable water available on the route.“

Peale vaadates tundus väga lihtne, tegelikkuses selgus et 1) peenike liiv on tõesti väga peenike, seda eriti sihtidel mida mööda liikusime, ja metsa alla ei saanud seepärast suunduda, et orienteerumine oleks käest pimedas ära läinud 2) lisaks kaardile kantud sihivõrgule oli sihilaadseid moodustisi maastikul kordades rohkem, nii et pidin õigest kohast ärakeeramiseks rakendama orienteerumise baastõdesid nii kauguste mõõtmisest sammudega kui ka sama kiirusega liikudes aja kasutamist kauguse hindamisel.

Esimesed 2 punkti olid suht lähedal ja laekusid nobedalt, kuid saime selgeks et liivas liikumine pole kuigi meeldiv tegevus. Kolmandasse punkti tegime etapivaliku, kus 7km suht otse läbi metsa (liivasihtide) mineku asemele võtsime 2,5km sihte pidi asfaldile, mööda asfalti 5km ja 2,5km sihte pidi punkti. Vaatamata suurele ringile ma arvan, et see oli õige valik, kuna otse mineku puhul ma küll punkti kättesaamises kindel poleks olnud, ja seal järje kaotamine oleks tähendanud „täieliku eksimise korral liikuge põhja“.

Teisest punktist lahkudes oli kell 22.44. Asfaldile jõudes palus Jorge 10min pausi, seda ta ka sai. Mul und polnud. Paar kilomeetrit edasi hakkasid tulema tasakaaluhäired. Võtsin sisse ühe erguti (kofeiiniga), kuid nii nagu hommikulgi – minule see ei mõjunud. Kuna ka teised nokkisid ja tundsid end uniselt, otsisime külilikeeramiskohta. Sellega oli tiba raskusi, kuna väljas oli sel ajal vast napilt üle 0-kraadi ja sinna ei tahtnud jääda, tee serva jäävad kaks küla olid väikesed ja ilma majutusasutusteta.

Lõpuks, kohas nimega Cachopos lükkas Lino lahti ühe suure garaaźi ukse, sealt paistid erinevad traktorid ja muud põllutöömasinad. Tundus väga hea koht olevat tunniseks uinakuks. Õnneks ei pidanud betoonile pikali heitma, sest leidusid mõned puidust alused mis sai alla võtta. Poisid osutusid ebameeldivalt tagasihoidlikeks, kõik kippusid ükshaaval mööda platsi laiali hargnema. Lausa vägisi trügisin oma termokilega ühele külje alla, ja mingid 45 min magasin täiesti sügavalt. Soe oli muidugi ainult sellel küljel millega külje alla olin pugenud.

Veidi erksamaks oli magamine võtnud. Väljas külm see-eest polnud vähenenud. Kolmanda trekkingupunkti saime kätte tänu minu mõningastele Läti kogemustele (kui punkt ei ole siin, siis kusagil ta ikka on). Nimelt oli legendiks kolmeharuline sihtide rist, tulime ühte haru pidi risti, punkti aga polnud. Sealtsamast kust olime tulnud meie, tuli ka 1,5m kõrgune traataed, mis sihi ristis oli üpris kõrgete ronitaimedega ja mingi võsaga kaetud. Mis tähendas, et üks sihiharu oli me eest varjatud. Veidi tagasi, luuramine üle aia – ja sealt jupp maad eemalt see punkt paistiski! Lino ronis üle, tõi punkti meieni, märkisime kõik ära ja Lino viis punkti endisele kohale tagasi. Normaalne.

Asfaldile ja TZ7 poole, enne seda üks punkt ka vaja võtta. Need olid mu elu hulleimad 17 km ja 4 tundi! No tegelikult, mis ta siis ära pole, anna aga mööda korralikku asfaltteed ilma igasuguse orienteerumisvajaduseta minna ja ... nii ongi! Aga. Kahjuks leidus üks „aga“. Või lausa kaks „aga“. Esimene neist oli – TEINE ÖÖ. See on selline hea „aga“ et kõik võib selle kaela ajada. Kõik mis kehvasti on saab teise öö kaela ajada ja kõik seiklussportlased peaksid seda teadama. Teine „aga“ oli see et mul läks jalg haigeks. Vasaku jala hüppeliigese pealt mingi kõõlus või sidemed, tasapisi, muudkui läks ja läks, ning kui lõpp sisuliselt juba paistis, talutas Hugo mind käe alt toetades punkti poole ja mina üritasin pisaraid varjata. Oli nii hale, oli nii kole!!

Takkajärgi arvan, et kui me oleksime jooksnud, poleks mu jalg haigeks läinud. Kõndimise ja jooksmise liigutus ja jalaasend on piisavalt erinev selleks, et tehes harjumatut liigutust (kõnd), keelduvad ootamatud kehaosad koostöö tegemisest. Meie enamasti kõndisime ja aeg-ajalt jooksime. Tundus et Linol olid nii unega kui jalgadega probleemid. Tempo oli aeglane, vahepeal tegime ka 15min „rongis“ magamist – see on nii et üks istub seljaga vastu puud, ja teised ridamisi tema ette peaaegu et üksteise sülle. Keskmistel on hea soe!

Läks aega mis aega läks, lõpuks olime TZ7-s, linnas nimega Alcàcer do Sal. Hommikul kella 7.30-ne ajal, hetk enne päikesetõusu, temperatuur kindlas miinuses. Siit sai kõik ainult paremaks minna!