Äralend niisiis neljapäeval, 27.novembril 14.15 Tallinnast. Kodust lahkusin juba kolmapäeva hommikul tavapärase rongiga, kolmapäeval kontoris tööl, öö Erkki-Kärdi korteris (suured tänud võtmete eest!!), neljapäeva hommikul veel väheke tööasju ja ... minek.
Helsingi lennujaamas vaatan, tulevad mehed sportlike seljakottidega, üks naine ka. Mehi on kolm. Ja siis veel üks samasugune seltskond. Tundub et tunnevad üksteist, need seltskonnad. Üllatus-üllatus, tulevad ka Lissaboni lennukile. Tükk aega kibelesin seal lennukis, siis võtsin julguse kokku, korraks ei mõelnud nagu mina ise vaid kui keegi teine, avatud inimene, ja läksin lähema pundi juurde ning tegin tutvust. Umbes nii, et „tundub et te lähete Estorili seiklema, vaat' kui tore, ma ka lähen“. Nii lihtne see oligi, saimegi tuttavaks. Team AVA.fi, koosseisus Nina, 2xJuha ja Mika. Eespool istus veel Omjakon: Heikki, Pekka, Outi ja Jaakko. See fiiling mis mul tekkis - ... sa oled tulnud üksi enda jaoks võõrasse situatsiooni, kohtad võõraid inimesi ... ja tunned ennast äärmiselt kindlalt ja turvaliselt! Lihtsalt võrratu! (midagi sarnast saan veel korduvalt tunda sellel puhkusel)
Pedro on lennujaamas vastas, nii nagu lubas. Lissabonis on õhtul +6 kraadi ja rõske, palmid kasvavad, lund polegi. Sõidame Lissabonist välja, üle Tejo, ja veel natuke edasi, Pedro võistkonnakaaslase Filomena koju. Väga mõnus elamine, ainult kütmise kasutamist jahedamate ilmade saabumisel võiksid nad (portugallased) proovida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Väga muhe lugemine. Jään huviga ootama järgmisi kirjatükke. Aga see tükk, mis Sa tegid - selle kohta RESPECT!
Post a Comment