Mis meil seal siis oli... Palju rõõmsate nägudega tõmmusid ka homme sportivaid inimesi ning tõsiseid kahvatuid põhjamaade seiklussportlasi. Hoovis harjutati trike'ga sõitmist, tundus päris lahe riistapuu olevat, kuid ma siiski ei tihanud seda proovima hakata. Mulle tunduvad rulluisud kuidagi maalähedasemad ja kindlamad.
Teamleader'ite miiting algas just siis kui ta just parajasti algas, täpselt parajal ajal kui kõik vajalikud inimesed olid kohal. Jagati kätte Roadbook'id, ja pärastpoole ka igale võistkonnale üks väikesemõõtkavaline kõigi punktidega kaart raja kulgemisest ülevaate saamiseks. (Kuhu meie oma päeva lõpuks jäi, seda ma küll ei tea.) Tutvustati rada, võistlussüsteemi, olulisemaid ettetulevaid seiku. Lohutati et ratastega ujumine asendub kajakkidega rataste üle vee vedamisega ning surfamine jääb kõrgete laineolude tõttu üldse ära. Küsiti ka hulga küsimusi ja saadi asjalikud vastused, mis kõik kulusid võistluse käigus marjaks ära. Seda et kahekesi ühe jalgratta peal viibida ei tohi, öeldi muidugi ka.
Poole koosoleku peal saabusid ka mu kallid teised võistkonnakaaslased Huga ja Adelino, ning meie abipersonal Eldar (loodetavasti kirjutatakse ta nimi ikka selliselt, vähemalt hääldati küll). Tüübid olid täitsa sama nägu nagu piltidel! Saime sooritada ametlikud protseduurid: SI-stamise (igaühe käe külge üks), tundmatus keeles tekstile allkirja andmise (olevat olnud, et kui ära suren, siis korraldajad ei tea midagi), esimese Stage kaartide (enamasti 1:33 000 ja kõik korralikult kilekottides) ja
numbrivestide (kõigil õige suurus, riigilipp ja omaenda nimi ka peal) kättesaamise, fotosessiooni. See viimane meil ebaõnnestus, kuna fotograaf ei viitsinud ja meie ei taibanud võistluste plakati juurde liikuda.
numbrivestide (kõigil õige suurus, riigilipp ja omaenda nimi ka peal) kättesaamise, fotosessiooni. See viimane meil ebaõnnestus, kuna fotograaf ei viitsinud ja meie ei taibanud võistluste plakati juurde liikuda. Team nr.27, vasakult Hugo, mina, Jorge, Lino.
EI toimunud: kohustusliku varustuse, meie ronimis- ja kajakisõiduoskuste kontrolli. Õige kah – eks igaüks ise teab millega riskib ja kuidas ilma vajaliku varustuseta hakkama saab!
Veidi võistluskorraldusest. CPO on nö kohustuslik ja CPF nö vabatahtlik KP. Tulemused pannakse paika eelkõige CPO-de järgi, kui need on võrdsed siis vaadatakse CPF-ide arvu ja kui need on ka võrdsed, siis kulunud aega. Kontrollajad on sätitud selliselt et kõik võistkonnad peaksid lõpetama 100h lähistel, samuti nähakse pidevalt teisi tiime ning võitjat saab lõpupoole ennustada, kuid selgub siiski finiśid. Trahviaegu kusagil ei saa, mõnedes kohtades on järgmisele etapile pääsemise piirajad. Korraldajad ütlesid, et keegi ei tohiks jõuda kõik punktid ära võtta. Meie võistkonna strateegia on tegeleda eelkõige CPO-dega ja neid teisi võtta siis kui nad tõepoolest teele jäävad.
Kojusõit (sõit Lissaboni Jorge isa korterisse) oli lahe – bussi esireas 4 tüüpi ning Lino kuudis kastide ja jalgrataste vahel kügelemas. Tundus täiesti normaalne liikumisviis olevat – vaja ju kuidagi kohale jõuda. Üleüldse kogu nende suhtumine oli harjumatu, raskesti järgi tehtav ja üldse meeldiv.
Garaaźis tirisime kogu bussis oleva kraami lagedale ja hakkasime seda komplekteerima. Kell oli 11 õhtul, minu jaoks siis 1 öösel. Näen ära oma ratta ja kiivri. Rattasadul tundub hirmutavalt kõva ja kitsas (minu oma on ju tõeline naistekas). Kalipso ei tohiks suureks jääda, meeste 44 on ligikaudu naiste 36-38. Vaatan oma koti sisu ... ja jõuetuse tunne tuleb peale. No mitte ei oska arvata, mida millalgi selga ja jalga panna, mida kuhugi TZ-i (tranzition zone ehk spordialavahetus) ette saata ja üleüldse ... selline unehaamer käis ära, et kui Jorge oleks veidi vähem konkreetselt kohustuslike varustuste hunnikuid komplekteerinud, oleksin mina kõik maha jätnud.
Magama kell 12 (mul kell 2). Stardini jäänud 10 tundi. Vihma sajab.
No comments:
Post a Comment