Koht Cova do Vapor, TZ2, kajakivarustus asendatakse rulluisu omaga. Ja kalipso tuleb kaasa võtta, kuna järgneva trekkingu keskel on 500m ujumist ja vee temperatuuri pole teada. Kuna vahetusala on liival ja asfalt algab ~300m pärast, ei saa uiske kohe alla panna. Otsustan selle lühikese maa paljajalu läbida. Huu! See oli külm! Algus mitte, kuid viimased 100m sai kruusa peal päris kiiresti läbitud! Uisu alguses on auk augus kinni, korra liivalapi peal jään napilt püsti. Osa trassi on linna vahel, ja sõidurada pole suletud. Õnneks on autojuhid mõistvad. Etapp kokku 4,5km. Huvitav, kas jooksuga (uisud kaenlas) oleks kiiremini saanud, arvestades 
vahetusaegu? 
Stage 1 – Section 4
Costa da Caparica , Bar da Praia, TZ3. Uisud ära ja tossud jalga. Algab max 50km (kui kõik punktid võtta, mida me kindlasti ei tee) trekking, sisaldades ka ujumist ja ronimist. Oi, ilus on! Algul rannavallide vahel, hiljem tõus rannikule ja marssimine parkmetsa vahel. Millised vaated ookeanile! Ohhhh. Jookseme ja kõnnime vaheldumisi, sest poistel on kalipsod eraldi kotiga kaasas ja seda on Hugol ja Jorgel suht tülikas tarida.Kella mul käe peal pole, aga kuna mingil hetkel hakkas tunduma et võib õhtu läheneda, uurin, millal päike loojub. Pidavat tegema seda suht täpselt kell 18. Nonii, sel hetkel meil
ujumispunktini maad 4km ja aega 30min. Jõudsime napilt (Lagoa de Albufeira) – kalipsosid selga tõmmates ja asju veekindlatesse kottidesse toppides saime ära vaadata, kuhu on minek, aga pärast paari tõmmet läks pimedaks. Lino ujus päästevestiga, sest ilma pidavat ta ära uppuma. See võttis märksa kauem aega kui „ette nähtud“ ja mul ning teistel hakkas külm seal vees pikalt solberdades. Kaldale jõudmine ehmatas algul räigelt – jahe tuul puhub ja üks tiim poolpaljalt majaseina ääres riideid vahetamas. Kas see on ka meie saatus?? Oh ei, kärmelt selgub, et üks kohalik kohvikupidaja on 
halastanud hulludele seiklejatele ning oma ruumid ohverdanud nende ellujäämise nimel. Kaminas tuli põleb! Jeee! Tiime voorib sisse ja välja, meil on jätkuvalt aega.Peaaegu kuivad (sest veekindel kott pole päris veekindel) riided selga ja ... kõrvalasuvasse kohvikusse, kus antakse ka süüa. Ei, mitte korraldajate poolt ja mitte kõigile. Ikka neile kes taipavad sinna minna ja küsida. Külma supluse peale kuuma suppi (tundmatut, kuid kuuma) ja kuuma kohvi ja sooje võileibu, kamina ääres märjemate kohtade kuivatamist – ja jälle oleme valmis minekuks, esmakordselt pimedasse öhe. Siin situatsioonis vilksatas korraks peast läbi, et kas see on ikka normaalne.
Trekking viib meid Corroios'e külla, ja kuna see asub märksa kõrgemal kui läbitud maa, on näha tuledesäras Lissaboni koos oma äärelinnadega. Keskmes asub TZ4, kus järgmise 7 tunni jooksul veedame aega kolm korda ja ma kahtlustan et kokku 1,5 tunni jagu küll. Sest 1) siin on me ronimisvarustus millega käime ronimispunktis 2) siit võtame rattad rattaorienteerumisrajale minnes ja jätame need maha uuesti trekkingule asudes 3) siin on Eldar toidukastidega (kuidas see tal läbi läks, ma ei tea ja parem ei tahagi teada).
Ronimispunktis oli vaja ronida. Punkti kirjeldus ütleb: „Climbing for 2 athletes in a climbing range with several routes of different grades IV to V+. ... The two athletes who are not going to climb must secure te climbing of their mates.“ Eelnevalt trekkingul aretasime teemat, et kes meil ronivad. Jorge selleteemalisele küsimusele vastas Hugo kärmelt, et tema küll mitte. Lino venitas läbi hammaste, et „no olgu“, tema võib ronida. Ma ka arvasin, et võin proovida. Läbi õhu oli tunda Jorge kergendustunnet. Punkti jõudes selgus et ongi päris ronimine kohe, nagu kaljuronimisseinal, aga see on päris! Kirusin end mõttes, et olin vaatamata Andrese korduvatele soovitustele keeldunud TÜ hallis seinale minemast (seal ju väsib ära ja üldse mulle ei meeldi teha asju mis välja ei tule). Aga ega's midagi, vaja asi (20m?) ära teha. Valisime kaks kergemat rada, sest raskemate poole polnud mõtet vaadatagi. Linol õnnestus haarata kõige kergem, kuna mul läks vöö pealepanekuga kauem aega.
Mingil hetkel meie teed sattusid väga kokku ja tema jalad olid seal kuhu ma tahtsin käsi panna. No ja siitmaalt läkski jamaks, sest ma ei oska jõudu jalgade ja käte vahel jagada, seisin omal kohal mitte jalgade ja kätega ning kui jälle oma teed sain minna, jäi see veidi lühemaks kui oleks vaja olnud. Õnneks jõudsin veel julgestajale hõigata, et tulen köide. Sealtsamast anti mulle veel teinegi katse, kuid koht oli „loll“ ja keegi alt ei õpetanud ka ja ... Tulin alla. Lino käis oma rada pidi üleval ära. Nüüd oli kuklasügamiskoht, sest kui mina ära ei roni (ülejäänud kaks ei tulnud isegi julgestama), siis oleme mingi tunnikese lihtsalt tühja raisanud selle punkti jahtimisel. Valisin uuesti proovimise, nüüd juba Lino läbitud rajal. Ühtegi teist võistkonda parajasti ronima ei olnud tulemas. Tänu julgestajale, kes tegi seda mida iga oma võistkonna julgestaja oleks teinud, sain üleval ära käidud. Küll on hea olla Portugalis võistlemas Portugali tiimis, naisterahvana!
No comments:
Post a Comment