Kummaline tunne, stardikaare alt läbi rivi lõpust „sussa-sussa“ Estoril Casino juurde rulluiskude poole joosta. „Kas nii ma siis nüüd läksingi suurt ja rasket seiklussporti tegema?“ Tundus ääretult võõras ...
Stage 1 - Section 1
Igatahes, jooksime, võtsime rulluisud, panime alla ja alustasime sõitu Praia de Caravelos'e poole. Mina, Lino ja Jorge rulluiskudel, Hugo trike'ga. Stardis päike paistis, poole raja peal sadas ja etapi lõpus (8km pärast) jälle päike väljas. See oli see päev kui 11-nda vihma peale mul lugemine sassi läks. Rulluisutamine pole just meie võistkonna tugevaim ala, nagu ka järgnev kajakisõit, kuid edeneme tasapisi ja polegi enam viimased. Trike on laskumistel hea – saab rulluiskudega sinna taha rivvi võtta ja trike pidurdab. 1 km pärast saan esimese ja eelviimase vigastuse sellel võistlusel, nimelt ühe laskumise eel vähendan hoogu kellegi aia kaasabil ja löön 
käe küünarnuki juurest ära. Praeguseks enam sinine pole.Stage 1 – Section 2
TZ1, rulluisud ära ja kajakivarustus selga. Tagantjärele tarkus – oleks võinud ju kalipsodega uisutada, oleks hulga aega kokku hoidnud. Saan selgeks, et vahetusalas pole vaja eriti kiirustada. Toimub fotodel kõige elamusterohkem ettevõtmine: kaks võistkonnaliiget peavad kajakiga ja kaks bodysurf'i laudadega käima ära ümber poi, mis on umbes 100m rannast. Huvitavaks teevad lihtsa ülesande suure hooga randuvad lained. Meie Linoga läheme kajakiga. Algne plaan on, et mina olen ees ja tema taga, 
kuid kuna mind tiba hirmutab selle imeliku riistapuuga (sit on top kayak) ees istudes ookeaniga tõtt vaatamine, siis sujuvalt mängin asjad ümber ja Lino läheb ise ette. Nii jääbki kogu võistluse ajaks. Erinevalt paljudest teistest tiimidest saame teisel katsel murdlainetest läbi. Selleks tuli lugeda laineid, kui 7-s ehk kõige suurem ära läks, hüpata kiirelt kajakile ja veel kiiremalt ennast kaldast kaugemale tõmmata. Käisime käbedalt poi ümber ära, ja peaaegu oleksime kuivana kaldale saanud. Paar meetrit enne sai laine meid kätte (olime ka veidi viltu lasknud end keerata) ja viskas ümber. Vee 
sügavus oli seal vast meeter. Pead välja tõstes olin vist päris ehmunud moega, sest Lino õpetas edaspidiseks – koos kajakiga vee alla sattudes kaitse kätega pead.Jorge ja Hugo saabuvad ka kohe tagasi ja lahendame ülesande, kas siitsamast kajakkidele või tassime neid kilomeetrikese neeme taha ja läheme sealt rahulikumale veele. Minule kui kogenud kanuuvedajale tundus imelik nende tõrksus kajaki tassimise suhtes, nemad jällegi polnud seda enne teinud ja kurtsid raske kandami üle. See kajakk polnud põrmugi raskem kui kanuu.
Neeme taga oligi täielik lainevaikus, istume Linoga kajakile ja asume teele. Vaja läbida 18km. Sõidame ja sõidame, esialgu suunaks Torre de Belém, kindlus, kust saadeti ära ja võeti vastu kõiksugu kuulsaid Portugali meresõitjaid, kaasa arvatud India avastaja Vasco da Gama. Kuna teekond viib Atlandi ookeanilt Tejo jõe suudmesse, siis mingil hetkel toimub vee värvi muutus – helesinisest saab tumeroheline. Taevas saab jälgida vihmapilvede liikumist, õnneks enamus lähevad kaarega mööda või ainult korraks riivavad. Vee kohta arvame mõlemad Linoga, et suht soe (neopreenkinnastega). Kindluse juures peame teist kajakki veidi ootama 
(nad olid 2 korda ümber käinud), laseme mööda paar võistkonda kellest poi-atraktsioonil ise möödusime. Edasi pole midagi huvitava, kui välja arvate poiste kahtlemine minu orienteerumisoskuses – no kallas ei tule ega tule lähemale, kuigi tööd saab kõvasti tehtud selle nimel.
No comments:
Post a Comment