Hommikul toimetab Filomena mind oma asula raudteejaama, teeb puust-ja-punasest selgeks kuidas ma rongile ja sealt edasi metroole saan, mida ja kust ostma pean ja kuhu pileteid torkama jne. Lisaks varustab mind Lissaboni reisijuhiga ja metrooplaaniga. Väga super! Mul ei tekkinud ühistraspordiliikluses ühtegi tõrget! Isegi metroopeatuse infomees oskas inglise keelt (ise väitis et ainult natuke, aga tegelikult paremini kui mõni keskkoolis õppiv koolijüts meil) ja aitas mul õige pileti automaadist välja meelitada.
Ennelõunase turismiretke haripunktiks on Castelo de São Jorge, kus 5 EUR pileti eest on vaateid Lissabonile ikka kuhjaga ... ning see vanade meresõitjate hõng, keda siit kindlusest lahkumas ja saabumas sai vaadata ... mmm. Hea! [Nüüd pean juba ette hoiatama, et hüüumärkide hulk suureneb võrdeliselt jutu arenguga, see käib lihtsalt rahvusliku eripära juurde.] Lisaks tutvusin terve hulga ilusate vanade majadega, palusin kirikus Suure Seiklusspordijumala käest järgmiseks 6-ks päevaks ilusat ilma (võimetekohaselt, muidugi), tegin tuima nägu neegritest prillimüüjatele, istusin märjale pargipingile, toitusin väljamaisest rahvustoidust võileivast (Londonis ja Lissabonis ei erine need just oluliselt), kogemata leidsin Rock Cafe Lisbon'i, vaatasin üle Lissaboni jõulukuuse (selle püstitamisel ei hukkunud ühtegi päris kuuske ega puud ega üldse midagi taimset).
Edasi metrooga Lissaboni magalasse Odivelasesse (nagu meie Lasnamäe, aga inimeste arvule pane 0 otsa) ja sealt Pedroga osturetkele. Kuna ka järgmisest päevast kulus hulk aega ostlemisele, siis etteruttavalt ütlen, et (matka)spordikaubandus on Lissabonis nõrgem kui Tallinnas, et Decathlon on nagu spordikaubanduse Säästumarket, ja et Decathloni kaubamärgi Quechua sokid on väga vastupidavad ning fliisid väga soojad. Paar aastat tagasi tööasjus Varssavit külastades ja sealsete poodidega tutvudes jäi ka Decathlon silma, kuid Lissaboni omadega ei anna neid võrreldagi.
Õhtuhämaruses anti mind järgmisele mehele üle, nimelt jõudis Jorge pealinna kohale. Teised poisid tulevad homme õhtul otse Estorili koosolekule. Õhtustasime söögikohas, kus kokale sai öelda, millist pastat (valikus 6) millise kastmega (valikus 5) ning millise kolme lisandiga (valikus 12) sa soovid, ning kokk otse sinu silmade all 2-3 minutiga keeras eriti suure portsu eriti head möginat kokku. Koos joogiga maksis see mõnu 5.85 EUR. Samas käisime söömas ka laupäeva lõunal, ning kui Hugo ja Adelino laupäeva õhtul arvasid et võiks pastat süüa, siis me Jorgega miskipärast eelistasime pitsat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment