Puhkus Portugalis vol.12 - Teine päev

AA1 oli Sampaio spordisaalis (küla on kas Santana või Almoinha), veetsime seal aega pea 1,5 tundi. Keegi meist ei maganud, sest und ei olnud. Sai söödud ja pesu vahetatud ja välismaailmaga ühendust võetud ja niisama oldud. Jalgade kontroll ei tuvastanud märkimisväärseid vigastusi. Vaat' ei saagi aru, kuhu see aeg läks, aga üks hetk oli kiire. Järgmisele etapile lubati kuni kella 10-ni ja mina (järjekordselt!) olin 30 min enne seda vales riietuses ja kott ümber komplekteerimata. Aga noh, väljusime lubatud ajalimiidi piires, olles viimased minejad.

Stage 2 – Section 1
Selle me jätsime vahele. Pidi olema teateorienteerumine, nii et kõigepealt jooksevad 2tk ~9km o-raja ja kui välja tulevad, lähevad teised 2tk ja jooksevad ~5km raja. Kummagi raja läbimisega sai teenida 1 punkti. Meie loobusime neist, kuna 1) Jorge ei usaldanud oma o-oskusi tavalisele orienteerumisrajale minemiseks, ja 2) käisid kuulujutud et pikema raja läbimiseks võib kuluda ka 2 tundi.

Stage 2 – Section 2
Läksime joonelt trekkingule, ja kõige otsemat teed järgmise, TZ5 poole. Kuna poiste vastumeelsus ronimise vastu oli selge, jätsime siinse ronimispunkti vahele ja suundusime võimalikult otse Anicha Beach'ile, teel paar punkti ka ikka läbides. Originaalis distants 20km, meie oma vast 15km. Teelt on näha, et ronimispunktist tulijad peavad lootma loomaradadele ja kompassile, sest nende jaoks kaardil vajalikus suunas ühtegi teed pole. Pikalt asfalti mööda kõmpides tuli üks paras vihmasadu, mis jättis minu poolele päevale kehvapoolse pitseri. Nimelt ei viitsinud ma kilekat selga panna („ah, nagunii jääb kohe üle“) ja pärast oli külm.

Väsimus hakkas ka kimbutama ning see ei lasknud sooja ligi. Üks punktidest oli mere ääres koopas(CPO 24, kell 12:41 1.detsembril), ja kuna seal oli märksa soojem kui väljas, otsustasime teha magamispeatuse, 15 minutilise. Ma küll sättisin end külili päikese kätte, kuid olek oli nii jahe, et ei suutnud uinuda. Sellel etapil külastasime kahte kohvikut, algul ärkveloleku soodustamiseks ja lõpus – samal otstarbel.

TZ5-e jõudsime liiga kiiresti, Eldar polnud siia veel jõudnud. Ees on ootamas järjekordne kajakisõit, seega tuleb end ka korraks paljaks koorida. On aru saada, et mina pole ainuke jahedusest kõhevil olija. Siinne jahedus on teistsugune kui meil. Eestis on külm, aga siin pole see sõna kohane. Ikka jahedus, ja see on niiske ja ümbritseb sind, päris sisse tungimata ... kogu aeg on tunne et kohe läheb üle (ja enamasti (kunagi) läheb ka).

Stage 2 – Section 3
Kajakitrass oleks kõiki punkte läbides 40 km, me jätame vahele 1 CPO (Setubali linna servas, koos vibulaskmisega) ja 2 CPF-i, nii et sõidame me vast 30 km. Jääb punkt skimminguga. Et mis see on? Kenny näitas mulle kunagi You-Tube'st paari videot. Algselt pidi olema, et igast tiimist 2 peavad kumbki läbima 10m skimmingulaual, ning kui ei õnnestu (proovida võib mitmeid kordi), tuleb päris kaugel liiva sisse torgatud toki ümber ära käia. Reaalselt jäi siiski nii, et 2 tiimiliiget pidid korraks lauale hüppama (ja siis sealt hoobilt vette kukkuma). Skimming toimub populaarse (kalli) kuurordi Tróia rannal.

Edasine sõit on suht tüütu, ainult uha. Eilne kajakkimine annab kätes tunda. Mingis kohas on Hugo ja Jorge paatkond meie omast ees ja nad ei kuule me hüüdmist, kusagilt tuleb pilv ja lained jõel ka tõusevad, jätkuvalt on jahe – paha, paha! No ja mida tavaliselt sellises olukorras tehakse? Vale otsus! Nii minagi. Arvasin et oleme ühes varasemas sopis juba liiga sügavale sõitnud ning lainete tõttu ei tahtnud tagasi ümber poolsaare sõita, seega otsustasin, et lohistame kajakid üle poolsaare (mingid 600m). Imelikul kombel poisid ei protesteerinudki, ju siis nemadki igatsesid kindla maa järele (või olin ma nii otsustava tegutsemisega et neile ei tunud see pähegi) Poolsaar oli servadest kõrgem ja keskelt madalam loomakarjamaa, kajakki oli hea vedada, soojem hakkas ka. Teises servas, oh üllatust, ei avanenudki vaba vesi, vaid kõrkjastikulabürint. Pilt kaardile, ja, „jahhaa“, seda siis need imelikud helesinised kujutised veel helesinisemal taustal tähendasidki! Ennist jäi kirjutatamata, et selle etapi kajakikaardil on jõgi (Rio Sado) märgitud veesügavustega ja koosolekul rõhutati et tõusu ja mõõna aeg on soovitatav jälgida ning muda sisse pole kasulik kinni jääda.

Pärast mõningast labürindis ekslemist pääseme avaveele tagasi (mõlamisjaks on tagasi tulnud!), samas hakkab hämarduma. Seda „hakkamist“ on ~10 min, siis ongi pime. Kaldal paistavad nelja asula tuled, meie eesmärk on paremalt teine. Järjekordselt sõidame-ja-sõidame-ja-kohale-ei-jõua. Lepime Linoga kokku et me „armastame“ kajakisõitu, lisaks ronimisele! Elevust tekitavad 3m enne kinnisõitu nähtavale ilmuvad mudased kõrkjaviilud, millest kõigist õnnestub meil mööda vongerdada. Kajakkide nägemiseks riputame paadiserva valguspulgad, kuid me teine kajakk suudab enda oma pidevalt millegagi varjata, nii et alatasa Lino hõigub neid taga. Ma kahtlustan et tüübid magasid seal vahepeal! Läheb-aega-mis-läheb, lõpuks oleme Carrasqueira Wooden Harbour'is, ehk siis, nagu nimigi ütleb, puusildadega sadamas. Pimedas laekunute elu lihtsustamiseks on kord selline, et pead oma kajakkidega õiges kohas (kiirabi vilkuvate tulede juures) maabuma, siis saad punkti kirja. SI-d kuhugi torgata ei lastudki. Tõenäoliselt olime kajakietapil 5 tundi.

See etapp külvas palju pahandust ja segadust võistlejate perre. Vähemalt üks tiim jäi mudavaalude sisse kinni ja veetis kena öö (kõige külmem mis meil oli, rohi krõbises jalge all) jõel tõusu oodates. Osasid tiime ei lastud kajakietapile, kuna nad jõudsid trekkingult TZ5-e pimedas ja edasine oleks liiga ohtlik olnud. Siin olid näiteks lõpuprotokollis meie ees platseerunud tśehhid ja Team AVA. Mingid jamad olid etapiga veel, ma kõiki ei teagi, igatahes transporditi kõik „rajalt maha“ võetud tiimid AA2-e ja nad jätkasid võistlust sealt. Arvestades, et ükski tiim ei oleks suutnud läbida kogu rada, läks neil isegi hästi – järgnev trekking polnud just meeldivamate killast.

Oli seal kajakis jahe mis ta oli, kaldal oli olukord täitsa hull. Nii kiiresti pole ma ammu jooksnud! Õnneks oli (järjekodselt) üks kohvikupidaja hea inimene ning võõrustas märgi meresõitjaid oma kohviku ühes ruumis. Teises sai süüa-juua. Seekord värisesin vähem kui pärast ujumist, kuid see-eest võttis kogu vahetusprotsess märksa kauem aega. Lisaks veel toitusime ja mõtisklesime elu üle, ehk arutasime, millal magamise teeme. Kaalumisel olid variandid: praegu kohe siinsamas kohvikus (valge ja lärm ümberringi, aga suht soe) või järgneva trekkingu ajal kusagil teadmata kohas (asustatud kohti oli kaardil harva). Kuna keha nõudis liikumist (ikka soojasaamise nimel) ja niiväga und ka polnud, otsustasime edasi liikuda. Ees ootamas Teine Öö, kurikuulus ja hirmutav.

Puhkus Portugalis vol.11 - MTB-O, trekking, AA1

Uuesti TZ4 ja ratastele, rattaorienteerumist tegema. Istusin esmakordselt „oma“ ratta sadulasse. Sobis ideaalselt, ainult parema käe alt käiguvahetus toimis teistpidi kui mu kodus oleval oma rattal. Seetõttu sain mitmel korral ratast mäkke lükata – õigel ajal käike valele poole vahetades läheb mäkketõus raskeks. Ratta-o's oli vaja läbida punktid 13A, B, C, D ja 14A, B, C, D. Kõik numbrite ja tähestiku järjekorras. Kaart 1:20 000 ja täiesti ratta-o kaart. Jorge on rattal meie orienteeruja, hobi korras käib ta rattaorienteerumist tegemas vahel. Igatahes, 13B-sse minek oli väga porine ja tükk mässamist oli seal ... Hugo oli kõigest sellest üle, aga tema ratta käivahetajat ratta küljes hoidev vidin mitte. Murdus ära. Täitsa jama, kas siia me retk lõppebki??

Oh ei! Egas midagi, Lino asus parandama ja teised aitasid jõudumööda kaasa. Mina passisin niisama, sest kuigi aeg oli üle kesköö, polnud unest haisugi. Parandamise käigus sai Hugo rattast korralik 1-käiguline „linnakas“. Ees ootas veel 30km mitte just kõige laugemat maastikku. Jorge läbis selle trassi perfektselt. Paaris kohas küsis mu arvamust, julgestuseks, kuid tegelikult oli ise super.

Jällegi TZ4, tossud jalga, kõht täis ja trekkima. AA1-e pole ei distantsilt ega ajaliselt palju jäänud. Ohh, siin oli lahe laskumine! Mööda olematut teerada põõsaste vahel, 10-meetriseid langujooni 13tk kaardi 1cm ehk 330m kohta. Pole paha! Pean ütlema, et orienteerujad on sellistes asjades osavamad kui mitteorienteerujad :) Pärast lahedat laskumist järgnes ka tõus, nagu nad tavaliselt teevad, õnneks mitte sama kõrgele.

Vaja oli rannikult leida punkt legendiga „järsak“. Ühtegi lisatäpsustust polnud. Egas midagi, mööda teed enam-vähem õigele kaugusele ja põige kõrvale, kusagil siin peaks punkt olema. „Kusagil siin“ on ookeani järsk kaljurannik, kui keegi aru ei saanud, siis – me läheneme sellele ülalt. No on õige kaugus kurvist, no on järsak me jalge all (öös on näha ka lainete loksumist kaugel-kaugel all), ja punkti pole. Lisaks meile veel üks tiim seikleb ja kammib seda põõsastikku... Siin läks nüüd aega, vähemalt tunnike liigselt. Punkti saime lõpuks kätte seeläbi, et Jorge jõudis mingeid segaseid teid pidi punkti nägemis- ja kuulmisulatusse, kust kohtunikuga hõigeldes sai teada et kusagilt teelt peaksid kileribad punkti juurde juhatama. Läksime siis tagasi jupp maad kõrgemale kui kaardi järgi punkti võtma peaks, ning tõepoolest, teest ~ meetri kaugusel ongi Portugal XPD Race kirjaga kiled. Need viisid via ferrata rajani – köis on julgestuseks peaaegu lauge diagonaalis laskumise juures. Oli jupp astumist sinna punktini, ja pärast jupp ronimist ülesse tagasi. Kuna meil ronimisasju kaasas polnud, siis julgestasime ennast niisama, kätega. Vaatasin paberitest järele, ja tõepoolest polnud ronimisvarustus trekkingul kohustuslik.

Vahepeal oli ööst saanud hommik. Päike tõusis vägagi täpselt kella 7-st, selle järgi oli hea oma ajaarvamist sättida. Nüüd juba „kodu“ ehk AA1 sisuliselt paistis, tund ja veerand ning olimegi kohal. Jooksime ainult allamäge. Sesimbra külast oli lahe mööduda – kuked kiresid ja päike säras ja tööpäeva hommikul kella 8-st oli liiklus nullilähedane.

Esmaspäeva hommikul kell 8:34 maabusime AA1-e. „Metsas“ oldud 22,5h. Sooja tomatisupi ja seejärel maitsva pastaga ei läinud kauem kui 15min, Eldar on ikka osav!

Puhkus Portugalis vol.10 - Rulluisk, trekking, ronimine

Stage 1 – Section 3
Koht Cova do Vapor, TZ2, kajakivarustus asendatakse rulluisu omaga. Ja kalipso tuleb kaasa võtta, kuna järgneva trekkingu keskel on 500m ujumist ja vee temperatuuri pole teada. Kuna vahetusala on liival ja asfalt algab ~300m pärast, ei saa uiske kohe alla panna. Otsustan selle lühikese maa paljajalu läbida. Huu! See oli külm! Algus mitte, kuid viimased 100m sai kruusa peal päris kiiresti läbitud! Uisu alguses on auk augus kinni, korra liivalapi peal jään napilt püsti. Osa trassi on linna vahel, ja sõidurada pole suletud. Õnneks on autojuhid mõistvad. Etapp kokku 4,5km. Huvitav, kas jooksuga (uisud kaenlas) oleks kiiremini saanud, arvestades vahetusaegu?




















Stage 1 – Section 4
Costa da Caparica , Bar da Praia, TZ3. Uisud ära ja tossud jalga. Algab max 50km (kui kõik punktid võtta, mida me kindlasti ei tee) trekking, sisaldades ka ujumist ja ronimist. Oi, ilus on! Algul rannavallide vahel, hiljem tõus rannikule ja marssimine parkmetsa vahel. Millised vaated ookeanile! Ohhhh. Jookseme ja kõnnime vaheldumisi, sest poistel on kalipsod eraldi kotiga kaasas ja seda on Hugol ja Jorgel suht tülikas tarida.

Kella mul käe peal pole, aga kuna mingil hetkel hakkas tunduma et võib õhtu läheneda, uurin, millal päike loojub. Pidavat tegema seda suht täpselt kell 18. Nonii, sel hetkel meil ujumispunktini maad 4km ja aega 30min. Jõudsime napilt (Lagoa de Albufeira) – kalipsosid selga tõmmates ja asju veekindlatesse kottidesse toppides saime ära vaadata, kuhu on minek, aga pärast paari tõmmet läks pimedaks. Lino ujus päästevestiga, sest ilma pidavat ta ära uppuma. See võttis märksa kauem aega kui „ette nähtud“ ja mul ning teistel hakkas külm seal vees pikalt solberdades. Kaldale jõudmine ehmatas algul räigelt – jahe tuul puhub ja üks tiim poolpaljalt majaseina ääres riideid vahetamas. Kas see on ka meie saatus?? Oh ei, kärmelt selgub, et üks kohalik kohvikupidaja on halastanud hulludele seiklejatele ning oma ruumid ohverdanud nende ellujäämise nimel. Kaminas tuli põleb! Jeee! Tiime voorib sisse ja välja, meil on jätkuvalt aega.

Peaaegu kuivad (sest veekindel kott pole päris veekindel) riided selga ja ... kõrvalasuvasse kohvikusse, kus antakse ka süüa. Ei, mitte korraldajate poolt ja mitte kõigile. Ikka neile kes taipavad sinna minna ja küsida. Külma supluse peale kuuma suppi (tundmatut, kuid kuuma) ja kuuma kohvi ja sooje võileibu, kamina ääres märjemate kohtade kuivatamist – ja jälle oleme valmis minekuks, esmakordselt pimedasse öhe. Siin situatsioonis vilksatas korraks peast läbi, et kas see on ikka normaalne.

Trekking viib meid Corroios'e külla, ja kuna see asub märksa kõrgemal kui läbitud maa, on näha tuledesäras Lissaboni koos oma äärelinnadega. Keskmes asub TZ4, kus järgmise 7 tunni jooksul veedame aega kolm korda ja ma kahtlustan et kokku 1,5 tunni jagu küll. Sest 1) siin on me ronimisvarustus millega käime ronimispunktis 2) siit võtame rattad rattaorienteerumisrajale minnes ja jätame need maha uuesti trekkingule asudes 3) siin on Eldar toidukastidega (kuidas see tal läbi läks, ma ei tea ja parem ei tahagi teada).

Ronimispunktis oli vaja ronida. Punkti kirjeldus ütleb: „Climbing for 2 athletes in a climbing range with several routes of different grades IV to V+. ... The two athletes who are not going to climb must secure te climbing of their mates.“ Eelnevalt trekkingul aretasime teemat, et kes meil ronivad. Jorge selleteemalisele küsimusele vastas Hugo kärmelt, et tema küll mitte. Lino venitas läbi hammaste, et „no olgu“, tema võib ronida. Ma ka arvasin, et võin proovida. Läbi õhu oli tunda Jorge kergendustunnet. Punkti jõudes selgus et ongi päris ronimine kohe, nagu kaljuronimisseinal, aga see on päris! Kirusin end mõttes, et olin vaatamata Andrese korduvatele soovitustele keeldunud TÜ hallis seinale minemast (seal ju väsib ära ja üldse mulle ei meeldi teha asju mis välja ei tule). Aga ega's midagi, vaja asi (20m?) ära teha. Valisime kaks kergemat rada, sest raskemate poole polnud mõtet vaadatagi. Linol õnnestus haarata kõige kergem, kuna mul läks vöö pealepanekuga kauem aega.

Mingil hetkel meie teed sattusid väga kokku ja tema jalad olid seal kuhu ma tahtsin käsi panna. No ja siitmaalt läkski jamaks, sest ma ei oska jõudu jalgade ja käte vahel jagada, seisin omal kohal mitte jalgade ja kätega ning kui jälle oma teed sain minna, jäi see veidi lühemaks kui oleks vaja olnud. Õnneks jõudsin veel julgestajale hõigata, et tulen köide. Sealtsamast anti mulle veel teinegi katse, kuid koht oli „loll“ ja keegi alt ei õpetanud ka ja ... Tulin alla. Lino käis oma rada pidi üleval ära. Nüüd oli kuklasügamiskoht, sest kui mina ära ei roni (ülejäänud kaks ei tulnud isegi julgestama), siis oleme mingi tunnikese lihtsalt tühja raisanud selle punkti jahtimisel. Valisin uuesti proovimise, nüüd juba Lino läbitud rajal. Ühtegi teist võistkonda parajasti ronima ei olnud tulemas. Tänu julgestajale, kes tegi seda mida iga oma võistkonna julgestaja oleks teinud, sain üleval ära käidud. Küll on hea olla Portugalis võistlemas Portugali tiimis, naisterahvana!

Puhkus Portugalis vol.9 - Start, rulluisk, kajakk

Start!

Kummaline tunne, stardikaare alt läbi rivi lõpust „sussa-sussa“ Estoril Casino juurde rulluiskude poole joosta. „Kas nii ma siis nüüd läksingi suurt ja rasket seiklussporti tegema?“ Tundus ääretult võõras ...

Stage 1 - Section 1
Igatahes, jooksime, võtsime rulluisud, panime alla ja alustasime sõitu Praia de Caravelos'e poole. Mina, Lino ja Jorge rulluiskudel, Hugo trike'ga. Stardis päike paistis, poole raja peal sadas ja etapi lõpus (8km pärast) jälle päike väljas. See oli see päev kui 11-nda vihma peale mul lugemine sassi läks. Rulluisutamine pole just meie võistkonna tugevaim ala, nagu ka järgnev kajakisõit, kuid edeneme tasapisi ja polegi enam viimased. Trike on laskumistel hea – saab rulluiskudega sinna taha rivvi võtta ja trike pidurdab. 1 km pärast saan esimese ja eelviimase vigastuse sellel võistlusel, nimelt ühe laskumise eel vähendan hoogu kellegi aia kaasabil ja löön käe küünarnuki juurest ära. Praeguseks enam sinine pole.












Stage 1 – Section 2
TZ1, rulluisud ära ja kajakivarustus selga. Tagantjärele tarkus – oleks võinud ju kalipsodega uisutada, oleks hulga aega kokku hoidnud. Saan selgeks, et vahetusalas pole vaja eriti kiirustada. Toimub fotodel kõige elamusterohkem ettevõtmine: kaks võistkonnaliiget peavad kajakiga ja kaks bodysurf'i laudadega käima ära ümber poi, mis on umbes 100m rannast. Huvitavaks teevad lihtsa ülesande suure hooga randuvad lained. Meie Linoga läheme kajakiga. Algne plaan on, et mina olen ees ja tema taga, kuid kuna mind tiba hirmutab selle imeliku riistapuuga (sit on top kayak) ees istudes ookeaniga tõtt vaatamine, siis sujuvalt mängin asjad ümber ja Lino läheb ise ette. Nii jääbki kogu võistluse ajaks. Erinevalt paljudest teistest tiimidest saame teisel katsel murdlainetest läbi. Selleks tuli lugeda laineid, kui 7-s ehk kõige suurem ära läks, hüpata kiirelt kajakile ja veel kiiremalt ennast kaldast kaugemale tõmmata. Käisime käbedalt poi ümber ära, ja peaaegu oleksime kuivana kaldale saanud. Paar meetrit enne sai laine meid kätte (olime ka veidi viltu lasknud end keerata) ja viskas ümber. Vee sügavus oli seal vast meeter. Pead välja tõstes olin vist päris ehmunud moega, sest Lino õpetas edaspidiseks – koos kajakiga vee alla sattudes kaitse kätega pead.

Jorge ja Hugo saabuvad ka kohe tagasi ja lahendame ülesande, kas siitsamast kajakkidele või tassime neid kilomeetrikese neeme taha ja läheme sealt rahulikumale veele. Minule kui kogenud kanuuvedajale tundus imelik nende tõrksus kajaki tassimise suhtes, nemad jällegi polnud seda enne teinud ja kurtsid raske kandami üle. See kajakk polnud põrmugi raskem kui kanuu.













Neeme taga oligi täielik lainevaikus, istume Linoga kajakile ja asume teele. Vaja läbida 18km. Sõidame ja sõidame, esialgu suunaks Torre de Belém, kindlus, kust saadeti ära ja võeti vastu kõiksugu kuulsaid Portugali meresõitjaid, kaasa arvatud India avastaja Vasco da Gama. Kuna teekond viib Atlandi ookeanilt Tejo jõe suudmesse, siis mingil hetkel toimub vee värvi muutus – helesinisest saab tumeroheline. Taevas saab jälgida vihmapilvede liikumist, õnneks enamus lähevad kaarega mööda või ainult korraks riivavad. Vee kohta arvame mõlemad Linoga, et suht soe (neopreenkinnastega). Kindluse juures peame teist kajakki veidi ootama (nad olid 2 korda ümber käinud), laseme mööda paar võistkonda kellest poi-atraktsioonil ise möödusime. Edasi pole midagi huvitava, kui välja arvate poiste kahtlemine minu orienteerumisoskuses – no kallas ei tule ega tule lähemale, kuigi tööd saab kõvasti tehtud selle nimel.

Puhkus Portugalis vol.8 - Pühapäev on stardipäev!

Täna on 30.november 2008.a. Hommikul äratus 7.30, riidesse, sööma, stardikohta ja start!

Oleks see vaid nii lihtne olnud. :) Hommik enne starti oli Minni-Maku õudusunenägu! Alustuseks, ega mina ju oma võistlusriideid garaaźist tuppa ei vedanud, nii et sööma läksid poisid täisvormis ning mina teksade ja fliisiga. Söögiks kõrvalolevas kohvikus lattekohv, paar croissanti ja klaas mahla (mitte ainult minul, poistel ka). Sõit stardikohta ei sujunud kõige paremini. Ja nii siis oligi, et 30min enne starti oleme kohal, mina oma tavariietes ja kott pakkimata! Normaalne (teate ikka et ees ootas 100h sporti?)!

Õnneks olen ma selline rahulik ja vaatamata näilisele segadusele tean kus mu asjad on, nii et kui kaasinimesed mingit muud asja ajavad, siis saan ma ka üldjuhul omadega hakkama. Nii läkski, 10min enne starti olin riides, jook-söök olemas, kuivad kindad ja sokid ja soe pesu veekindlalt kotis, kõik individuaalne kohustuslik varustus ka kaasas (Pilvi, isegi kompass!), kaitsmed peal (see oli kohustuslik) ja rulluisud jalas. Minu panus võistkonna üldisesse valmisolekusse tundus küll olematu, aga ühte silma kinni pigistades loen seda naisterahvaste kui õrnemate ja nõrgemate eesõiguseks.

Start!

Puhkus Portugalis vol.7 - Laupäev kestab ja sport algas nüüd!

Cidadela de Cascais'i jõudmisega võib lugeda puhkuse põhiosa alanuks?

Mis meil seal siis oli... Palju rõõmsate nägudega tõmmusid ka homme sportivaid inimesi ning tõsiseid kahvatuid põhjamaade seiklussportlasi. Hoovis harjutati trike'ga sõitmist, tundus päris lahe riistapuu olevat, kuid ma siiski ei tihanud seda proovima hakata. Mulle tunduvad rulluisud kuidagi maalähedasemad ja kindlamad.

Teamleader'ite miiting algas just siis kui ta just parajasti algas, täpselt parajal ajal kui kõik vajalikud inimesed olid kohal. Jagati kätte Roadbook'id, ja pärastpoole ka igale võistkonnale üks väikesemõõtkavaline kõigi punktidega kaart raja kulgemisest ülevaate saamiseks. (Kuhu meie oma päeva lõpuks jäi, seda ma küll ei tea.) Tutvustati rada, võistlussüsteemi, olulisemaid ettetulevaid seiku. Lohutati et ratastega ujumine asendub kajakkidega rataste üle vee vedamisega ning surfamine jääb kõrgete laineolude tõttu üldse ära. Küsiti ka hulga küsimusi ja saadi asjalikud vastused, mis kõik kulusid võistluse käigus marjaks ära. Seda et kahekesi ühe jalgratta peal viibida ei tohi, öeldi muidugi ka.

Poole koosoleku peal saabusid ka mu kallid teised võistkonnakaaslased Huga ja Adelino, ning meie abipersonal Eldar (loodetavasti kirjutatakse ta nimi ikka selliselt, vähemalt hääldati küll). Tüübid olid täitsa sama nägu nagu piltidel! Saime sooritada ametlikud protseduurid: SI-stamise (igaühe käe külge üks), tundmatus keeles tekstile allkirja andmise (olevat olnud, et kui ära suren, siis korraldajad ei tea midagi), esimese Stage kaartide (enamasti 1:33 000 ja kõik korralikult kilekottides) ja numbrivestide (kõigil õige suurus, riigilipp ja omaenda nimi ka peal) kättesaamise, fotosessiooni. See viimane meil ebaõnnestus, kuna fotograaf ei viitsinud ja meie ei taibanud võistluste plakati juurde liikuda.

Team nr.27, vasakult Hugo, mina, Jorge, Lino.

EI toimunud: kohustusliku varustuse, meie ronimis- ja kajakisõiduoskuste kontrolli. Õige kah – eks igaüks ise teab millega riskib ja kuidas ilma vajaliku varustuseta hakkama saab!

Veidi võistluskorraldusest. CPO on nö kohustuslik ja CPF nö vabatahtlik KP. Tulemused pannakse paika eelkõige CPO-de järgi, kui need on võrdsed siis vaadatakse CPF-ide arvu ja kui need on ka võrdsed, siis kulunud aega. Kontrollajad on sätitud selliselt et kõik võistkonnad peaksid lõpetama 100h lähistel, samuti nähakse pidevalt teisi tiime ning võitjat saab lõpupoole ennustada, kuid selgub siiski finiśid. Trahviaegu kusagil ei saa, mõnedes kohtades on järgmisele etapile pääsemise piirajad. Korraldajad ütlesid, et keegi ei tohiks jõuda kõik punktid ära võtta. Meie võistkonna strateegia on tegeleda eelkõige CPO-dega ja neid teisi võtta siis kui nad tõepoolest teele jäävad.

Kojusõit (sõit Lissaboni Jorge isa korterisse) oli lahe – bussi esireas 4 tüüpi ning Lino kuudis kastide ja jalgrataste vahel kügelemas. Tundus täiesti normaalne liikumisviis olevat – vaja ju kuidagi kohale jõuda. Üleüldse kogu nende suhtumine oli harjumatu, raskesti järgi tehtav ja üldse meeldiv.

Garaaźis tirisime kogu bussis oleva kraami lagedale ja hakkasime seda komplekteerima. Kell oli 11 õhtul, minu jaoks siis 1 öösel. Näen ära oma ratta ja kiivri. Rattasadul tundub hirmutavalt kõva ja kitsas (minu oma on ju tõeline naistekas). Kalipso ei tohiks suureks jääda, meeste 44 on ligikaudu naiste 36-38. Vaatan oma koti sisu ... ja jõuetuse tunne tuleb peale. No mitte ei oska arvata, mida millalgi selga ja jalga panna, mida kuhugi TZ-i (tranzition zone ehk spordialavahetus) ette saata ja üleüldse ... selline unehaamer käis ära, et kui Jorge oleks veidi vähem konkreetselt kohustuslike varustuste hunnikuid komplekteerinud, oleksin mina kõik maha jätnud.

Magama kell 12 (mul kell 2). Stardini jäänud 10 tundi. Vihma sajab.

Puhkus Portugalis vol.6 - Laupäev, homme algab

Laupäeva hommikul viis Jorge mind väga vanade traditsioonidega kohvikusse. Otsin selle nime kunagi välja, igatahes asub Belém'i linnaosas ning peaks ka paremates turismibroźüürides kirjeldatud olema. Sealseid traditsioonilisi koogikesi käiakse söömas lähemalt ja kaugemalt (kuigi täpselt samasuguseid nii väljanägemiselt kui maitselt saab kõigist teistest kohvikutest ka), kõik lauad olid kogu aeg täis. Kohviku ruume on ajapikku vastavalt suurenenud klientide hulgale juurde ehitatud, ja mitte nii nagu meil maju ehitatakse, vaid olemasolevaid kõrvalasuvaid hooneid/maju kohvikuks kohandades ning majadevahelisele alale katust peale pannes. Siseviimistlus meenutas korraga nõukaaegseid sööklaid ja Portagali tüüpilisi maju välisvaates. Kõik teenindav personal koosnes meesterahvastest. Korra keegi põllega naisterahvas üritas laudadelt nõusid ära viia, kuid ta saadeti suht kähku tagaruumidesse tagasi. Ja kokkuvõttes oli kohviku õhkkond võrratu!

Enne koogikest nö põhitoiduseks oli kaks ~2cm jämedust röstsaia, mis oli määritud magusa võiga ja lõigatud vast nii 2cm laiusteks viilakateks. Hea rammus suutäis, aga maitsev! Jututeemad keerlesid portugallaste ja eestlaste erinevuste ümber. Näiteks nende pruunid silmad ja juuksed - väidetavalt pidi neil olema ka piirkondi, kus inimesed on siniste silmade ja heledate juustega. Ja see nimede paljusus: neil on kaks eesnime, millest teine on kiriklik, ja kaks perekonnanime – üks ema poolt ja teine isa poolt. Ametlikes dokumentides kasutavad nad kõiki nimesid, tavaoludes esimest eesnime ja viimast (reeglina isapoolset) perekonnanime. Mina oma Elo Saue'ga mõjun äärmiselt mitteametlikult!

Pärast toitumist otsisime mööda linna slinge taga, kohustuslikust varustusest puudus kaks 120cm-st. Viimasest ehk neljandast poest saimegi!

Cascais'i (Lissabonist ~30km, sealses kindluses on võistluskeskus) sõitsime rongiga, kogu kraam kaasas, sest mingite juttude kohaselt pidi saama võistluskeskuse juures ööbida. Noh, kohapeal küll selgus et päris nii just pole ja pärast koosolekut vedasime oma asjad (nüüd juba tiimi bussiga) Lissaboni tagasi, aga ärritumist või pahandamist või turtsumist või vingumist või hädaldamist mul selle loo juures ei õnnestunud kohata.

Rongis leidsin huvitava reklaami. Muidu nagu reklaam ikka, tegemist mingi pangaga kes kutsus raha enda juurde tooma, aga keel oli – ukraina keel. Lissabonis ja ümbruskonnas pidi olema väga palju ukrainlasi (lisaks neegritele), kes peavad ikka oma sugulasi sünnimaal meeles ja see pank andis teada et nende kaudu saavad ukrainlased Ukrainas Portugalist saadetud raha kätte. Ära tuleb märkida ka, et suurem osa neis ukrainlastest pidi portugali keelt oskama. Ja neegrid on tegelikult täiesti portugallased, lihtsalt veidi teist karva ja tegu. Ajaloost mäletate, et Portugal oli ammustel aegadel suur vallutaja ja Aafrika asumaade omanik? No sealt nad on tulnudki, juba ammu-ammu.

Puhkus Portugalis vol.5 - Reede, 2 päeva aega

Hommikul toimetab Filomena mind oma asula raudteejaama, teeb puust-ja-punasest selgeks kuidas ma rongile ja sealt edasi metroole saan, mida ja kust ostma pean ja kuhu pileteid torkama jne. Lisaks varustab mind Lissaboni reisijuhiga ja metrooplaaniga. Väga super! Mul ei tekkinud ühistraspordiliikluses ühtegi tõrget! Isegi metroopeatuse infomees oskas inglise keelt (ise väitis et ainult natuke, aga tegelikult paremini kui mõni keskkoolis õppiv koolijüts meil) ja aitas mul õige pileti automaadist välja meelitada.

Ennelõunase turismiretke haripunktiks on Castelo de São Jorge, kus 5 EUR pileti eest on vaateid Lissabonile ikka kuhjaga ... ning see vanade meresõitjate hõng, keda siit kindlusest lahkumas ja saabumas sai vaadata ... mmm. Hea! [Nüüd pean juba ette hoiatama, et hüüumärkide hulk suureneb võrdeliselt jutu arenguga, see käib lihtsalt rahvusliku eripära juurde.] Lisaks tutvusin terve hulga ilusate vanade majadega, palusin kirikus Suure Seiklusspordijumala käest järgmiseks 6-ks päevaks ilusat ilma (võimetekohaselt, muidugi), tegin tuima nägu neegritest prillimüüjatele, istusin märjale pargipingile, toitusin väljamaisest rahvustoidust võileivast (Londonis ja Lissabonis ei erine need just oluliselt), kogemata leidsin Rock Cafe Lisbon'i, vaatasin üle Lissaboni jõulukuuse (selle püstitamisel ei hukkunud ühtegi päris kuuske ega puud ega üldse midagi taimset).

Edasi metrooga Lissaboni magalasse Odivelasesse (nagu meie Lasnamäe, aga inimeste arvule pane 0 otsa) ja sealt Pedroga osturetkele. Kuna ka järgmisest päevast kulus hulk aega ostlemisele, siis etteruttavalt ütlen, et (matka)spordikaubandus on Lissabonis nõrgem kui Tallinnas, et Decathlon on nagu spordikaubanduse Säästumarket, ja et Decathloni kaubamärgi Quechua sokid on väga vastupidavad ning fliisid väga soojad. Paar aastat tagasi tööasjus Varssavit külastades ja sealsete poodidega tutvudes jäi ka Decathlon silma, kuid Lissaboni omadega ei anna neid võrreldagi.

Õhtuhämaruses anti mind järgmisele mehele üle, nimelt jõudis Jorge pealinna kohale. Teised poisid tulevad homme õhtul otse Estorili koosolekule. Õhtustasime söögikohas, kus kokale sai öelda, millist pastat (valikus 6) millise kastmega (valikus 5) ning millise kolme lisandiga (valikus 12) sa soovid, ning kokk otse sinu silmade all 2-3 minutiga keeras eriti suure portsu eriti head möginat kokku. Koos joogiga maksis see mõnu 5.85 EUR. Samas käisime söömas ka laupäeva lõunal, ning kui Hugo ja Adelino laupäeva õhtul arvasid et võiks pastat süüa, siis me Jorgega miskipärast eelistasime pitsat.

Puhkus Portugalis vol.4 - Minek ja Jõudmine

Äralend niisiis neljapäeval, 27.novembril 14.15 Tallinnast. Kodust lahkusin juba kolmapäeva hommikul tavapärase rongiga, kolmapäeval kontoris tööl, öö Erkki-Kärdi korteris (suured tänud võtmete eest!!), neljapäeva hommikul veel väheke tööasju ja ... minek.

Helsingi lennujaamas vaatan, tulevad mehed sportlike seljakottidega, üks naine ka. Mehi on kolm. Ja siis veel üks samasugune seltskond. Tundub et tunnevad üksteist, need seltskonnad. Üllatus-üllatus, tulevad ka Lissaboni lennukile. Tükk aega kibelesin seal lennukis, siis võtsin julguse kokku, korraks ei mõelnud nagu mina ise vaid kui keegi teine, avatud inimene, ja läksin lähema pundi juurde ning tegin tutvust. Umbes nii, et „tundub et te lähete Estorili seiklema, vaat' kui tore, ma ka lähen“. Nii lihtne see oligi, saimegi tuttavaks. Team AVA.fi, koosseisus Nina, 2xJuha ja Mika. Eespool istus veel Omjakon: Heikki, Pekka, Outi ja Jaakko. See fiiling mis mul tekkis - ... sa oled tulnud üksi enda jaoks võõrasse situatsiooni, kohtad võõraid inimesi ... ja tunned ennast äärmiselt kindlalt ja turvaliselt! Lihtsalt võrratu! (midagi sarnast saan veel korduvalt tunda sellel puhkusel)

Pedro on lennujaamas vastas, nii nagu lubas. Lissabonis on õhtul +6 kraadi ja rõske, palmid kasvavad, lund polegi. Sõidame Lissabonist välja, üle Tejo, ja veel natuke edasi, Pedro võistkonnakaaslase Filomena koju. Väga mõnus elamine, ainult kütmise kasutamist jahedamate ilmade saabumisel võiksid nad (portugallased) proovida.

Puhkus Portugalis vol.3 - Alguse tehniline osa

... No ja põhimõtteliselt nii ma sinna sattusingi!

Tehnilise poole pealt oli mitmeid juhtumisi. Kõigepealt suutsin septembri alguses (tõepoolest, enne korraldajatele kirjutamist) osta EasyJet'i piletid liinil Berliin-Lissabon-Berliin ja jätta tähelepanuta et vajalikku perioodi ei taheta mulle Tallinn-Berliin-Tallinn pileteid müüa. Olin vist ainuke inimene Eestis kes ei teadnud et novembri algusest EasyJet lõpetab Tallinnast Berliini lendamise! Selle case kokkuvõttes 1500.- raisatud raha.

Siis aga, nagu taevast sülle kukkununa, korraldas Finnair Stockmanni Hullude Päevade ajal sooduspakkumise, kus ka Lissabon sihtkohana kirjas. Hurraa! Palusin vend Eerol mulle sealt piletid hankida, mispeale olingi 17.oktoobril 3100.- krooni eest Tallinn-Helsingi-Lissabon-ja-tagasi lennupiletite omanik. Kusjuures nii osavalt, et koju jõuan reedel ning L, P saan veel kooligi minna. Õrnalt käis küll peast läbi, et kas olen siis üldse sellises konditsioonis, et suudan end tundidesse vedada, aga noh, see aeg oli ju alles kaugel.

Oktoobris-novembris tegin trenni. Tegelikult juba augustist alates. Niivõrd-kuivõrd muidugi, enda kohta päris hästi. Pilviga panime 11.oktoobril TA OK 8h rogaini naiste arvestuses kinni. Maku, Tiidu ja Leivoga olime 8.-9.novembril Lätis Bike Adventure 24h üritusel 5.ndad ehk ka väga tublid. (Kuigi, jah, pärast seda üritust pole ma oma ratast puutunudki, ootab garaaźis uut majandusaastat ja koos sellega saabuvat kapitaalremonti.) Peamiselt küll kooliga seoses, käisin Auras ujumas. Kolmel esmaspäeval käisin TÜ halli ronimisseinal Andrese juures köievidinate ja nende abil köitel liikumiste õpetust saamas. Eriti lahe oli jalgade olukord pärast seda, kui nädalavahetusel oli Bike Adventure 200km ratast ning siis esmaspäeval otsa jumariga tõusu harjutamine – vasakut jalga nagu polnudki ja paremast toimis vaid see kehvem pool.

Steni kontaktide kaudu ostsin omale uued suurte ratastega (100mm, isesõitvad, kuid kiiruse surmaga) rulluisud, aga seoses kehvade suusailmade saabumisega ma enne starti Portugalis neid testida ei saanudki.

Täitsa ausalt ütlen – hirm oli. Lasin Tiidul seletada, mis värk neil pikkadel võistlustel on ja KUI raskeks ikkagi läheb. Pilvit pinnisin samal teemal, ja enda omast suurema seiklusseljakoti laenasin talt ka. Umbes kuu enne üritust tundsin kuidas organism läks säästureźiimile, või pigem on õigem öelda – alalhoiureźiimile.

Koti pakkimine oli hea, sest mu Ilvese ajal tekitatud suur ratastega reisikott on tõesti suur. Mahutab nii mõndagi. Seikluse käigus selgus, et üleliigset oli samuti nii mõndagi. Siit elutarkus – võta väike kott, on vähem kaasa vedada!

Äralend niisiis neljapäeval, 27.novembril 14.15 Tallinnast.

Puhkus Portugalis vol.2 - Alguse vahepealne osa

Nojah!
Samal päeval läks minu poolt ka vastus:

Hei Jorge,

Thanks for interest! Yes, I'm planning to come to Portugal XPD Race, as a competitor or volunteer, let's see how it's going. Anyway, tickets to Lissabon and back are bought. I'm coming without bike and any other hardware, so my possible teammates should provide the needed.

In latest three years I have done in Estonia and Latvia several adventure races, lenghts up to 36 hours (twice). So I also don't have no experience with so long distances as it will be in Portugal. In those shorter and "more normal" distances I'm quite good, I hope teammates thinks also so :)

My strongest part is orienteering - I have been in Estonian orienteering team for a many-many years. Coming from that - physically running/trekking suits me well. Mountain biking is also quite good, but as here we don't have a lot mountains ... - I don't like going uphill with bike. Also I can handle with skating, canoeing etc. What are the disciplines in Estoril?

I think, the weakest part is ropeworks. I don't scare, but I have done only descendings.

And I like sleeping :), of course. In 36 hours the second night have been very-very-very difficult and some 15-20minutes I have slept.

How I look like? :) There are some nicer pictures: (siin oli veidi linke Xdreamidel tehtud fotodele, aga pean ütlema et ühelgi neist ei näe ma nii hea välja kui Estorilil tehtutel)

What else you would like to know?

with best regards,
Elo

Siit edasi keris pikk kirjavahetus, kus alustuseks mina esitasin omad tingimused (ei osale stardimaksus ega muudes suurtes kuludes ning ratast ja kalipsot Portugali ei vea) ning poisid kaalusid minu eeliseid kohalike tütarlaste ees. Pärast nendepoolset julget kuid see-eest hullu otsust „kompasime“ (jätkuvalt interneti vahendusel) üksteist mingisugusegi aimduse saamiseks, kellega tegu ja mis meil juhtuma võib hakata.

Pundi juhiks oli (ja on jätkuvalt) Jorge. Pean ütlema, et kui me mõlemad ka keeleliselt aeg-ajalt puusse panime, siis keegi sellest aru ei saanud, küll aga mõistsime mida öeldi ja milleks öeldi ja üleüldse ... oli lihtne suhelda.

Ahjaa, vahepeal uurisin Pedro (on samas seikluses Team Greenland boss) käest, kas on ikka normaalsete tüüpidega tegemist. Ta väitis, et on.

... No ja põhimõtteliselt nii ma sinna sattusingi!

Puhkus Portugalis vol.1 - Päris Algus

Osalesin 30.november – 4.detsember 2008.a. Portugal XPD Race seiklusspordivõistlusel Portugali võistkonna GLOBAZ.PT – POLISPORT koosseisus. Võistkonnakaaslaseks olid Jorge Rui da Costa Xarà, Hugo Miguel Dos Santos Evaristo, Adelino Manuel Fonseca da Silva. Viibisime rajal 100:14:25. Läbisime 46 kohustuslikku ja 4 vabatahtlikku punkti (kokku 98-st). Kogukilometraaź võiks nii 550-600 km kanti jääda. Saime 12.koha 31 võistkonna hulgas. Portugali võistkondi oli 5. Meie olime nende hulgas parim ning selle autasuks saime tasuta pääsme Bimbache 2009 võistlusele Hispaanias. Mina ei tundud Jorget, Hugot ja Linot enne (ega nemad mind), aga tõenäoliselt sai seiklusest alguse kauakestev sõprus.

Tasapisi hakkab siia ilmuma lugusid sellest mis toimus. Tegemist ei ole spordijutuga, sest mina ei käinud seal mitte sporti tegemas, vaid, noh, niisama tore olemas :)

Kui päris algusest pihta hakata, siis ... Asi sai alguse sellest, et Maret andis 2007.a. kevadel teada oma minekust vabatahtliku korraldajana Śotimaale seiklusspordi MM-ile ning kutsus teisigi kampa. No ma siis läksingi. Ruth, Randy, Andres ja Rain tegid hullusi, mina nende blogi kaudu veidi kajastasin ettevõtmist ja muuseas käisin ka kaks korda Ben Nevise otsas. Lõpuõhtul sain tuttavaks Pedroga, Portugalist, ta oli 2007.a. Estoril XPD Race korraldusmeeskonnas ning jagas infot selle kohta. Vahetasime kontakte ning kodumail olles aeg-ajalt suhtlesime.

Siis ma käisin selle aasta märtsis Kaiaga Madeiral (kuulub Portugali alla).

Mida sügise poole, seda rohkem kripeldas ... Oli tunne et „hädasti on vaja“ veel sel aastal Portugalis käia. Ja et käigul oleks sisu, võiks selle ju seiklusspordiga siduda.

Nii oligi siis, et 22.septembril 2008 kirjutasin Portugal XPD Race korralduse üldmeilile kirja kus kõigepealt pakkusin ennast vabatahtlikuks korraldajaks ja tagapool täiendasin:
Or, if any team needs a girl into team, I can "help", but only if they can find me all needed equipment (I can't take them with plane).

Järgmisel päeval sain korraldajatelt „teretulemast“ vastuse. Läks veel paar päevakest, ning 25.septembril oligi postkastis kiri võõramaa meestelt:

Hi!

My team will participate on Portugal XPD Race 08, and we are still looking for a female racer to join us. A member from the staff told us that you might be available to race.

Our team is FreitaOutdoor.com, we are from Portugal, and we've been doing 2-day adventure races in Portugal and Spain for the last 4/5 years.

However we are not very experienced in long-duration AR. Our only race was Portugal XPD Race 07: we won the male competition and our result would have given us the 7th position in the overall ranking.

Our plans for the next season are to race Portugal XPD Race 08, and the ARWS World Championship 09 which will be held in Portugal. Besides that we will keep doing the shorter 2-day races in Portugal and Spain.

Tell us more about you! :)

Best Regards,
Jorge Rui da Costa Xará
http://napatagonia.blogspot.com/

Nojah! (Mis muud siin kosta!)