Puhkus Portugalis vol.20 - Finiš

Finiš oli lahe! Esimese 10 minuti jooksul ei saanudki nagu aru, mis on juhtunud, ja mis on üleüldse toimunud. Ja siis saabus eufooria või midagi sarnast! Need kellega telefonis rääkisin, pidid sellest ilmselgelt aru saama. Finišijärgset tunnet ma ei oskagi kirjeldada. Rõõm, vaimustus, eufooria ... kõik on head sõnad, aga ei kirjelda pooltki seda mida ma tundsin. Kasvõi selle tunde pärast tasub teinekordki taoline hullus ette võtta! ... Ah, parem ei proovigi praegu seletada.

Asjalik olles – finiš oli väga hästi korraldatud. Enamus võistkondi saabus tunni sees, seega oli ka meie lõpetamise ajal plats rahvast täis, käis suur seletamine ja muljetamine ja pildistamine. Lino andis mingile telekanalile intervjuu. Muuseas, mulle jagus lõpušampusest ainult üks lonks!

Team Greenland/ATV sõbrad, keda olime TZ13 juures kohanud ja kes lahkusid sealt meist 20min varem, jõudsid ka finišisse 20min varem. Läbisime teekonna TZ13-TZ14 kaheksa minutit kiiremini, kuid nende nö lõpuspurt oli 35 min, meil 43 min (lõpus, kui oli näha, et me ei jõua kontrollajaks kohale, lasime „jala sirgeks“). Seega nemad said viimase punkti/finiši kirja, ja meie mitte. 100 tundi on rajal aega, ja lõpuks ikka jääb veerand tundi puudu!! :-)

Meie algseks tulemuseks märgiti 8.koht, hiljem loeti veel punkte ühte ja teistpidi, ning „langesime“ 12.ndaks. Põhimõtteliselt ja päris ausalt – mis vahet seal on! Peaasi et meil oli tore ja me lõpetasime võistluse!

Võistlusjärgne pesemine oli omapärane. Igaüks pidi ise vaatama, kus saab. Kolm Portugali võistkonda imbus ühe lähedalasuva motelli tuppa, milles eelnevatel öödel oli ööbinud üks üritust kajastanud ajakirjanik. 12 inimest järjest ühes duširuumis pesemas – oli paras läbu! :) Hea et siinkandis on poriga kitsas käes.

Vahva oli see, et muljetamise käigus läksid toasviibijad aeg-ajalt inglise keelele üle. See oli neist väga kena! Mul oli juba tekkinud immuunsus portugali keele suhtes - kuna midagi aru ei saanud, siis tähele ka ei pannud.

Kuna järgmisel hommikul tahtis mu lennuk ära lennata, pidin asjalik olema. Pakkisin kotti, korralikult (Hugo ei saanud mu aeg-ajalt välja löövat süstematiseerimist märkimata jätta), kõik meile rajal antud kaardid tirisin kilekottidest välja ja võtsin kaasa. Kodus nummerdasin ära, sain kokku 36 kaarti.

Lino ja Hugo sõitsid Eldari juhtimisel ära kodu poole, Porto lähistele. Hüvastijätul oli tunne, et ... kas nii ongi nüüd või??

Lõpupidu ja autasustamine hilines küll tunnikese, kuid meie mastaapide juures oli see tühiasi. Tegime tiiru mööda linna (ikka kolm Portugali võistkonda koos), võtsime tassikese teed. Milline võrratu õhtu see oli (soe ookeanituul, jõulukaunistused jne)! Naeratus ei lahkunud mu näolt, etteruttavalt öeldes – jätkuvalt tõmbuvad suunurgad üles, kui kogu ettevõtmisele mõtlen.

Olime parim Portugali võistkond ja saime priipääsme maikuus Hispaanias toimuvale Bimbache seiklusele. Näis' mis sellest saab.

Mis on suurim erinevus Portugali ja Eesti seiklusspordi vahel? ... Vale vastus. Õige on – õlu, või üldse alkohol. Kujutate te ette, et seiklete 5 päeva, ja pärast joote mahla peale? Vot, aga nii portugallased teevad. Lõpupeol kõik teised rahvused tarbisid mõõdukalt veini, aga portugallased mitte. Sel hetkel oli see veidi arusaamatu, sest kõik nendest ei olnud roolis. Alles kodus olles sain teada, et erinevalt näiteks eestlastest ja soomlastest ei ole neid alkoholisoonega õnnistatud. Milline raiskamine, ise nad teevad nii häid veine!

Kiire lõppmäng: poole öö ajal Filomena autoga Cascaisist Lissaboni Jorge korterisse, sellesama öö lõpus koos Jorgega taksoga lennujaama (tema lendas mingile töökohtumisele, päris omapärane oli ülikonnas tiimikaaslast näha), veidi ootamist ning Helsingi kaudu Tallinnasse. Järgmisel päeval kooli (okei, mis siis et tukkusin, olin vähemalt ruumis olemas) ja esmaspäevast tööl tagasi. Welcome, the real life.

Sellegipoolest:
1. Lahe, kui omadeks saavad inimesed viie päevaga!
2. Me läheme sama tiimiga Bimbachele!