TZ13 asus Bolembre külas. Sinna TZ-sse sisenemise aeg ei olnud piiratud, küll aga pidi järgmisele trekkingule jõudmiseks lahkuma sealt hiljemalt 4.detsembril kell 10.00. Häiris see, et taoline info oli alles järgmise etapi kaardil, nii et päris kerge oli seda tähelepanuta jätta. Me muidugi teadsime seda, ja kusagil kella 9 ajal tegime nõupidamiseks peatuse – „mida teha?“, sest vaatamata meie hullule pingutamisele ja päris suurele kiirusele oli näha, et me ei jõua trekkingu sulgemise ajaks kohale. Ega seal tegelikult midagi väga teha andnudki – käesoleva etapi punktide kirjasaamiseks tuli see lõpetada, ning siis täie hooga edasi tormata viimase etapi algusesse ja sealt selle lõppu, mis on ühtlasi ka finiš, lootuses et jõuame veel aegadesse ja saame mõned punktid juurde. Krms, et ma ka pidin sinna põõsasse sõitma!
Siin rattaetapil kogesin eriti meelde jäänud tundeid ja nägin huvitavaid vaateid. Üks tunne oli näiteks see, et kui nüüd öeldaks, et vaja on veel 2 päeva edasi seigelda, ei valmistaks see mingit probleemi. Või tundsin ma seda alles järgmisel rattasõidul? Üks vaade oli aga selline: sõidan mööda kohalikku maanteed, oleme suht kõrgel ja lagedal, tee servades on aeg-ajalt majad, sooja on vast 10 kraadi ja kõik rohetab; ühe tõusunuki tagant ilmub nähtavale majakatus, seejärel päkapikk, ja siis kogu maja...
TZ13-sse jõudsime kell 11:31. Kohtame siinkandis hulka tiime, ka sõpru Team Greenland/ATV-st. Kui eelmise 10 tunni jooksul oli mul tunne, et oleme (nii-üksi-nii-) üksi rajale jäänud, siis nüüd tuleb inimese tunne tagasi. :) Finišini aega 2,5 tundi ja linnulennult 21km. Mis see siis ka ära pole?! ... nonoh! Ütleme nii et ... lind lendab seal kus inimene ei liigu. Kõige optimaalsemaid teid pidi on viimase etapi algusesse (kaardilt mõõtes, ilma tõuse arvestamata) 18 km, ja sealt omakorda finišisse 11 km. Kui neid mägesid ees ei oleks!! Kes on Sintra piirkonnas käinud, teab millest ma räägin.
Sealsed kitsad käänulised teed-tänavad on ... super! Eestis ei mahuks neid mööda üks autogi sõitma, seal aga üks parkis, üks sõitis, ja lisaks veel meie oma ratastega sõelusime nende vahel. Tundus täiesti normaalne. Ja need vaated, mida üle kõrge julgestusmüüri piilusin... Ohhh, neid lihtsalt ei saa kirjeldada. Tahaks jälle näha!
Meie koostöö Jorgega kaardilugemises sujus hämmastavalt hästi (kui ma seda juba öelnud pole). Ta ise tegi supertööd, ma kodus laua taga kaarte vaadates ei saa aru, kuidas ta neid sõidu ajal luges. Paaris kohas ta küsis, et kuidas minna, ja siis õnnestus mul nö lennult tabada olukorda ja takkajärgi vaadates isegi õigeid ettepanekuid teha.
Etapi lõpuosas ma veidi väsisin. Isegi hea ratas ei aidanud enam. Olime 130 meetri pealt jõudmas 380m peale, viimase poole ööpäeva jooksul olin juba 10x rohkem mäkke sõitnud kui oma eelmises elus kokku, ja kiirust oli jätkuvalt vaja üleval hoida ning mägi ei lõppenud ega lõppenud... Nii siis juhtuski et ühel hetkel tulin rattasadulast maha ja jooksin tõusust üles, ratas käekõrval. Tundus lihtsam kui sõita.
TZ14-s olid sinna jalgsietapilt tulnud võistkonnad pidanud trike'ga mäest alla sõitma, hommikul sinna saabunud olid saanud seda tihedas udus teha. Meil aga oli väga kiire: vaja vähem kui poole tunniga 11km mäest alla finišisse saada. Laskumine 380 meetri pealt merepinnani.
Läks rabistamiseks! Alustuseks väike sahmimine äraminekuga – meie algne soov tipust otsemat rada pidi suurele teele saada keelati korraldajate poolt ära – liiga ohtlik. Läksime siis alternatiivsele rajale, ja laskusime. Kohe hooga. Kaardilugemine selle kiiruse pealt ei sujunud, nii et sõitsime kõhutunde järgi. See ütles, et tuleb valida see teeharu mis on suurem ja ühtlasi viib mäest alla. Läks õnneks. Nii teevaliku kui terveks jäämise osas. 2 kilomeetrit tipust asfaldini jõudmiseni oli tegemist tõsise maastikukrossiga, downhill on päris sobiv väljend. Järgnev oli linnade vahelisi siledaid asfaltteid pidi kihutamine. Jorge liikus ees ja vaatas pidevalt kella. Mingil hetkel tundsin ta seljast, et nüüd ongi kõik. Kiire läks üle, veidi masendunud olekuga väntasime veel paar kilomeetrit, päris lõpuni.
Kell 14:14:25 4.detsembril 2008 lõpetasime võistluse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment