Täna õhul/öösel Margiti poolt läbi poole linna koju astudes oli õhk pea sama kui eelmisel aastal detsembri alguses Portugalis. Mõnus, sume, soe, lootust andev, avatud ...
Ootusärevus on sees... Sain reede õhtul Jorgelt kirja, mille kohaselt on päevakorda kerkinud võimalik osalemine MM-il. Uudis on hirmutav ja põnev.
Igaks juhuks - kindel pole veel miski!
Aug 31, 2009
Aug 24, 2009
22.-23.august - Südametuksed Baltikumile
Sirdspuksti Baltijai
Viimase kilomeetri enne piiri jooksime jälle kõik viiekesi koos, lisaks veel Sixten ja Lauri ja Jüri. Kaasajooksjaid oli vast sadakond, suured Eesti ja Läti lipud lehvisid ... Nagu laulupidu! Rahvamass, mis meid piiril ees ootas ... oli võrratu! Kell 4:58 (17 sekundit enne graafikujärgset aega) andsime president Ilvese tervitusplaksu läti noortele poistele edasi (nad olid küll veidi ehmunud nägudega - et "mis me nüüd teeme") ja jooksime pool kilomeetrit koos lätlastega Lätimaal. Poiste tempo oli aga meie jaoks ootamatult kõrge - kahtlustan 4min/km, alguse asi ju - nii et kauaks meil võhma ei jagunud ning pöörasime Eesti poole tagasi. See-eest jooksid meist käsikäes mööda Läti rahvarõivais neiu ja laigulises kostüümis sõdurpoiss.
Ametliku osa lõppedes olime kutsutud kogu Baltic Way 20 jooksu vaimse isa, Läti o-liidu endise presidendi ja praeguse Läti arstide liidu presidendi Pēteris Apinis'e poolt Arstide Liitu õhtusöögile. Varsti liitus seltskonnaga ka Läti Vabariigi President Valdis Zalters, kes on
Pēterise hea sõber ja tegelikult kogu jooksu idee autor. Oli omapärane õhtu, mille lõpetuseks said kõik Balti keti jooksule kaasaaitajad Valdis Zaltersilt tänukirja!
Riiast kojusõit kulges minul jälle unerütmis, ja nagu sipsti, olingi 3-st öösel kodus tagasi. Veidi üle ööpäeva sisse mahtus elamusi rohkem, kui mõnel teisel nädalasse... Tore oli!
Śirdis Plaka Baltijai
Asja kerge eellugu on siin.
Laupäeva öö hakul tuli Allar Padari mulle koju järgi ning sõitsime Viljandisse. Allarit nähes sain aru, et ennegi nähtud - Hiiumaa mees, kes praegu Ilmatsalus elab, oleme temaga samal ajal Käina koolis käinud. Maailm on ikka väike!
Viljandis kiiruga autost välja ja Marjele, Jaanile ning Tõnisele joonele seltsiks. Ja paari minuti pärast juba tulidki veidi väsinud, kuid rõõmsate nägudega Lauri, kaks Alarit, Erkki ja Urmo. Neil joostud Türilt Viljandisse 3.16-4min/km, meil ees ootamas Viljandi-Lilli keskmise tempoga 6min/km. Aga kes siis ikka rahva ees ja suure seltskonnaga joostes sellist tempot suudab hoida ... kilomeeter Viljandi piirist väljas olime 10min graafikust eest ja seda sai ikka jupp aega tagasi antud.
Rahvast oli palju! Kogu meie trassi pikkuses, mitte ainult Viljandis. Päris ausalt öeldes - ma tegelikult ei uskunud, et inimesed selle ettevõtmisega eriti kaasa tulevad. Ise laisa linnainimesena poleks vist viitsinud end mugavast diivanist teleka eest õhtul (öösel!) välja ajada ja mingit jooksmist vaatama, ammugi veel niisama kaasa jooksma. Olgugi Balti kett jne, aga ikkagi ... Seekord need pea viis tundi läbi Viljandimaa kulgedes, pidin (järjekordselt!) tõdema, et Eesti EI ole Tallinn ja Tartu ja vahepealne Mäo ringtee ehitus. Jooksjaid oli vanuses 4-70 vist. Kogu meie 51-st kilomeetrist oli ainult kaks sellist, kus jooksis keegi meie tiimist üksinda. Ülejäänud trassil oli kaks kuni sadakond kaasajooksjat! Ametlikul kodulehel üleval olev 1130 osalejat/registreerijat pole kindlasti õige osalejate arv, kindlasti oli rahvast juba ainuüksi meie lõigul kokku üle 2000-nde!
Aga niisiis, teekonnast. Viljandis jooksime nelja-viiekesi koos (Allari sai ka auto pargitud ning liitus meiega paari kilomeetri jooksul), üks entusiastide punt jooksis veidi kiiremini ja Tiit käis neid ja lätlastest kaameramehi aeg-ajalt korrale kutsumas ja nö õiget punti järgi ootama käskimas. Kauaks see just ei mõjunud, Viljandis on lihtsalt niivõrd kõvad mehed! Veidi Viljandist väljas jätkasime jooksu ühekaupa, 2km korraga.
Erinevaid seiku oli palju:
* Tõnis kohaliku mehena sai varsti seltsiliseks oma klassivenna, kes śaślõkipeolt tulnuna jooksis lõpuks Karksi-Nuiani välja.
* Minul õnnestus ühel etapil käsi asfaldile maha panna, sest kõrvaljooksjatel ei läinud õllepurgi omavahel käest-kätte andmine nii edukalt kui vaja ja üks neist takerdus minu jalgadesse. Langes muidugi nõrgem :)
* Eessõitva kaameraauto prozektor oli nii tugev, et ümbritsevat loodust/maastikku oli väga raske näha. Vähemalt Loodi kauplus oli väga kena!
* Peaaegu igalt kilomeetrilt tuli keegi jooksma ja ainult ühega tavaliselt ei piirdutud.
* Meie kolonni (politsei, kaameraauto, jooksjad, kaks saateautot, politsei) sabas liikus veel suur rivi autosid, kes kannatlikult ootasid oma sõprade-sugulaste jooksuhuvi lõppu.
* Lauril õnnestus ühe pundi noorte tüdrukute auto paar kilomeetrit ettepoole sõita, nii et nad ei pidanud pärast alguspunkti tagasi jalutama.
* Kaks kilomeetrit jooksid meiega koos abipolitseinik ning Valga Punase Risti vabatahtlikud neiu ja noormees, kõik kolm kenasti vormis (punase risti vorm on tagantvaates nagu kiirabivorm).
* Karksi-Nuia oli Toivo Kotov Valgamaalt bussitäie rahvast kohale aidanud.
* Karksi-Nuia kohalik populaarne baar vajus paarikümneks minutiks tühjaks, sest rahvas tuli ettevõtmist vaatama ja paljud jooksid peokingades oma kilomeetri.
* Jürgenil ei lastud väljateenitud öist puhkust nautida, vaid aeti ka Nuias uuesti välja.
* Väga palju osalejaid jooksis korduvalt - vahepeal käisid isiklikus saateautos puhkamas ning siis tulid jooksid jälle.
* Lilli (?) Balti keti mälestuskivi juures leidsime paar minutit aega ühispildi tegemiseks. Pärast tuli lihtsalt veidi kiiremini joosta.
* Mitmed osalejad olid Balti keti ühtsuse meeldetuletuseks lausa Tartustki ekstra kohale sõitnud.
* Vahel tundus, et rahvas tuli lihtsalt suvalisest kohast metsast välja - maju läheduses ei paistnud. Osad aga ootasid oma talutee otsas ja liitusid meiega sealt.
* Üks 6-7 aastane poiss jooksis minu vahetuse 2km väga ilusa jooksusammuga ja ei jäänud üldse maha.
* Uni peale ei tikkunud, sest põnevus säilis lõpuni :)
* Kusagil 10km enne piiri hakkas iga kilomeetri pealt ka lätlasi kampa tulema.
Laupäeva öö hakul tuli Allar Padari mulle koju järgi ning sõitsime Viljandisse. Allarit nähes sain aru, et ennegi nähtud - Hiiumaa mees, kes praegu Ilmatsalus elab, oleme temaga samal ajal Käina koolis käinud. Maailm on ikka väike!
Viljandis kiiruga autost välja ja Marjele, Jaanile ning Tõnisele joonele seltsiks. Ja paari minuti pärast juba tulidki veidi väsinud, kuid rõõmsate nägudega Lauri, kaks Alarit, Erkki ja Urmo. Neil joostud Türilt Viljandisse 3.16-4min/km, meil ees ootamas Viljandi-Lilli keskmise tempoga 6min/km. Aga kes siis ikka rahva ees ja suure seltskonnaga joostes sellist tempot suudab hoida ... kilomeeter Viljandi piirist väljas olime 10min graafikust eest ja seda sai ikka jupp aega tagasi antud.
Rahvast oli palju! Kogu meie trassi pikkuses, mitte ainult Viljandis. Päris ausalt öeldes - ma tegelikult ei uskunud, et inimesed selle ettevõtmisega eriti kaasa tulevad. Ise laisa linnainimesena poleks vist viitsinud end mugavast diivanist teleka eest õhtul (öösel!) välja ajada ja mingit jooksmist vaatama, ammugi veel niisama kaasa jooksma. Olgugi Balti kett jne, aga ikkagi ... Seekord need pea viis tundi läbi Viljandimaa kulgedes, pidin (järjekordselt!) tõdema, et Eesti EI ole Tallinn ja Tartu ja vahepealne Mäo ringtee ehitus. Jooksjaid oli vanuses 4-70 vist. Kogu meie 51-st kilomeetrist oli ainult kaks sellist, kus jooksis keegi meie tiimist üksinda. Ülejäänud trassil oli kaks kuni sadakond kaasajooksjat! Ametlikul kodulehel üleval olev 1130 osalejat/registreerijat pole kindlasti õige osalejate arv, kindlasti oli rahvast juba ainuüksi meie lõigul kokku üle 2000-nde!
Aga niisiis, teekonnast. Viljandis jooksime nelja-viiekesi koos (Allari sai ka auto pargitud ning liitus meiega paari kilomeetri jooksul), üks entusiastide punt jooksis veidi kiiremini ja Tiit käis neid ja lätlastest kaameramehi aeg-ajalt korrale kutsumas ja nö õiget punti järgi ootama käskimas. Kauaks see just ei mõjunud, Viljandis on lihtsalt niivõrd kõvad mehed! Veidi Viljandist väljas jätkasime jooksu ühekaupa, 2km korraga.
Erinevaid seiku oli palju:
* Tõnis kohaliku mehena sai varsti seltsiliseks oma klassivenna, kes śaślõkipeolt tulnuna jooksis lõpuks Karksi-Nuiani välja.
* Minul õnnestus ühel etapil käsi asfaldile maha panna, sest kõrvaljooksjatel ei läinud õllepurgi omavahel käest-kätte andmine nii edukalt kui vaja ja üks neist takerdus minu jalgadesse. Langes muidugi nõrgem :)
* Eessõitva kaameraauto prozektor oli nii tugev, et ümbritsevat loodust/maastikku oli väga raske näha. Vähemalt Loodi kauplus oli väga kena!
* Peaaegu igalt kilomeetrilt tuli keegi jooksma ja ainult ühega tavaliselt ei piirdutud.
* Meie kolonni (politsei, kaameraauto, jooksjad, kaks saateautot, politsei) sabas liikus veel suur rivi autosid, kes kannatlikult ootasid oma sõprade-sugulaste jooksuhuvi lõppu.
* Lauril õnnestus ühe pundi noorte tüdrukute auto paar kilomeetrit ettepoole sõita, nii et nad ei pidanud pärast alguspunkti tagasi jalutama.
* Kaks kilomeetrit jooksid meiega koos abipolitseinik ning Valga Punase Risti vabatahtlikud neiu ja noormees, kõik kolm kenasti vormis (punase risti vorm on tagantvaates nagu kiirabivorm).
* Karksi-Nuia oli Toivo Kotov Valgamaalt bussitäie rahvast kohale aidanud.
* Karksi-Nuia kohalik populaarne baar vajus paarikümneks minutiks tühjaks, sest rahvas tuli ettevõtmist vaatama ja paljud jooksid peokingades oma kilomeetri.
* Jürgenil ei lastud väljateenitud öist puhkust nautida, vaid aeti ka Nuias uuesti välja.
* Väga palju osalejaid jooksis korduvalt - vahepeal käisid isiklikus saateautos puhkamas ning siis tulid jooksid jälle.
* Lilli (?) Balti keti mälestuskivi juures leidsime paar minutit aega ühispildi tegemiseks. Pärast tuli lihtsalt veidi kiiremini joosta.
* Mitmed osalejad olid Balti keti ühtsuse meeldetuletuseks lausa Tartustki ekstra kohale sõitnud.
* Vahel tundus, et rahvas tuli lihtsalt suvalisest kohast metsast välja - maju läheduses ei paistnud. Osad aga ootasid oma talutee otsas ja liitusid meiega sealt.
* Üks 6-7 aastane poiss jooksis minu vahetuse 2km väga ilusa jooksusammuga ja ei jäänud üldse maha.
* Uni peale ei tikkunud, sest põnevus säilis lõpuni :)
* Kusagil 10km enne piiri hakkas iga kilomeetri pealt ka lätlasi kampa tulema.
Viimase kilomeetri enne piiri jooksime jälle kõik viiekesi koos, lisaks veel Sixten ja Lauri ja Jüri. Kaasajooksjaid oli vast sadakond, suured Eesti ja Läti lipud lehvisid ... Nagu laulupidu! Rahvamass, mis meid piiril ees ootas ... oli võrratu! Kell 4:58 (17 sekundit enne graafikujärgset aega) andsime president Ilvese tervitusplaksu läti noortele poistele edasi (nad olid küll veidi ehmunud nägudega - et "mis me nüüd teeme") ja jooksime pool kilomeetrit koos lätlastega Lätimaal. Poiste tempo oli aga meie jaoks ootamatult kõrge - kahtlustan 4min/km, alguse asi ju - nii et kauaks meil võhma ei jagunud ning pöörasime Eesti poole tagasi. See-eest jooksid meist käsikäes mööda Läti rahvarõivais neiu ja laigulises kostüümis sõdurpoiss.
Piiril:
* Eesti-Läti piiril pühapäeval avatud monument polnud veel kohal.
* Lätlastel oli iga kilomeetri tagant süüdatud lõke, see pidavat nende traditsioon olema.
* Kohalik külamees (või lausa vallavanem?) rääkis lugusid Balti keti ajast ja praegusest elust-olust. Optimism on kõige olulisem!
* Sixteni autos olev korgitser päästis kohalikud noored kindlast janusurmast.
* Jagunesime laiali – kes kuhu kodu poole tagasi, Tiit, Tõnis, Lauri ja mina Tiidu autoga Läti poole.
Pesime ja ööbisime, või õigemini hommikustasime (kell 7-11) mingis Valmiera hostelis, edasi viis tee Cesise poole, jooksjatele järele. Tiidul oli Vikerraadioga kokku lepitud kella 12-ks otseintervjuu rajalt, ning oli vaja jõuda õigeks ajaks rajale ning üks lätlane intervjuu tarvis ära rääkida.
Jooksjate hulk trassil oli hämmastav! Mida rohkem Riia poole, seda „hullemaks“ läks.
Lätlastel oli iga kilomeeter ja sinna jõudmise aeg asfaldile kantud, nii sai hästi jälgida ettevõtmise kulgu, samuti oli rahval selge, kuhu koguneda.
* Turvamas oli 6 politseiautot ja 2 tsiklipolitseid.
* Aeg-ajalt Läti politsei ikkagi lasi autosid jooksjaterivist mööda.
* Jagasime autoaknast hulga ürituse kleepse laiali, vastutasuks saime palju õunu, kimbu lilli, ning tohutult positiivse emotsiooni! Minus süvenes veendumus, et sugulusrahvastega lätlaste ja eestlaste puhul tegemist pole, oleme kõigest naaberrahvad. Minuarust.
* Intervjuu Vikerraadiole toimus õigeaegselt, Tiidu valik oli väga kena ja neiu jutt oli ka väga sorav. Algul tundus see mingi luuletusena, tegelikult aga: raadioviide (algab 6minutit pärast algust ning kestab 40sek) ja Sixteni tõlge: Tervitus Lätist!
Täna on meil niisiis, nagu kõigile juba teada, Balti keti jooks ja tervitus Lätist ja me siin mõtlesime mida on vaja korralikule jooksjale ja Lätit ja Eestit ühendab teatavasti šokolaad, sest nii Lätis kui Eestis toodetakse šokolaadi. Lätis toodetakse Laima ja Eestis Kalevi šokolaadi. Ja just sellepärast on igale korralikule jooksjale vaja energiat ja seepärast ühinedes selleks jooksuks tervitused Lätist, Cesisest ja Go Estonia and Latvia! Bye!
* Cesises kohtusime tsiklimeeste ürituselt tulnud Tartu IŹ-i-meestega, EMCA Siguldas toimunud üritus olevat korda läinud.
Siguldas kella 15-ajal sõime, kuni Riiani mina magasin :) Kogunesime koos Riias jooksvate Läti noorte orienteerujatega Riia haigla mingis korpuses, saime üldised juhtnöörid, ning kella 19-st olime juba ootel. Nüüdseks juba koosseisus Sixten, Tiit, Lauri, Tõnis, Jüri ja mina. Ootasime 6km enne Riia vabaduse sammast ehk lõppu, et koos Brivibase tänavat pidi meile liginejatega ühineda ning kõik koos läbi Riia joosta. Graafikujärgne aeg selleks 19:24.
Jooksjaterivi tuligi, täiesti õigeaegselt. See oli ikka võimas! Kogu Brivibase laius rahvast täis. Ja aina võimsamaks läks! Meie punktis liitus riviga nö ametlikke (erisärkides) jooksjaid lisaks meie 6-le veel vast 10, igal järgmisel kilomeetril veel 2. Korraldajate poolt öelduna oleksime vähemusrahvuse esindajana pidanud me kõik esireas jooksma, kuid seal läks nii tihedaks, et tagasihoidlikumad taandusid. Niisama jooksjaid oli nii palju, et mõne kõrgema koha pealt silm rivi lõppu ei tabanud!
Mida lähemale vabaduse sambale, seda aktiivsemaks ja valjemaks läksid erinevad hüüded ja plaksutamised. Üks „eeshüüdjatest“ oli kindlasti Sixten :) Oli väga ülev tunne suures rahvamassiga koos hüüda: Latvia, Lietuva, Igaunija!
Vabaduse platsile oli püstitatud suur lava, ja mõlemalt poolt tulnud jooksjaterivid jõudsid sinna pea üheaegselt. Meie rivi jäi paar sekundit hiljaks, kuna tegime orienteerujatele kohaselt väikese teevalikuvea veel enne lõppu :) Lava keskele jäi Läti President Valdis Zalters, kahele poole Läti jooksjad, paar eestlast suutis end suruda ühte serva ja paar leedukat teise serva. Peeti kõnesid (videolindid laupäevastelt jooksjate teele saatmistelt Eesti Presidendilt Toomass Hendriks Ilvess'ilt (nii oligi ekraani alla kirjutatud!) ja Leedu Presidendilt Dalia Grybauskaitelt) ja lauldi. Oli täitsa ülbelt uhke tunne seal laval seista ja Eestit esindada. Hea, et jooksusärgi all soe pesu oli, muidu oleks jooksust märja nahaga päris külm hakanud. Hetk, kui ma vargsi lavalt pilti tegin, suudeti kenasti suurele ekraanile lasta :)
* Eesti-Läti piiril pühapäeval avatud monument polnud veel kohal.
* Lätlastel oli iga kilomeetri tagant süüdatud lõke, see pidavat nende traditsioon olema.
* Kohalik külamees (või lausa vallavanem?) rääkis lugusid Balti keti ajast ja praegusest elust-olust. Optimism on kõige olulisem!
* Sixteni autos olev korgitser päästis kohalikud noored kindlast janusurmast.
* Jagunesime laiali – kes kuhu kodu poole tagasi, Tiit, Tõnis, Lauri ja mina Tiidu autoga Läti poole.
Pesime ja ööbisime, või õigemini hommikustasime (kell 7-11) mingis Valmiera hostelis, edasi viis tee Cesise poole, jooksjatele järele. Tiidul oli Vikerraadioga kokku lepitud kella 12-ks otseintervjuu rajalt, ning oli vaja jõuda õigeks ajaks rajale ning üks lätlane intervjuu tarvis ära rääkida.
Jooksjate hulk trassil oli hämmastav! Mida rohkem Riia poole, seda „hullemaks“ läks.
Lätlastel oli iga kilomeeter ja sinna jõudmise aeg asfaldile kantud, nii sai hästi jälgida ettevõtmise kulgu, samuti oli rahval selge, kuhu koguneda.
* Turvamas oli 6 politseiautot ja 2 tsiklipolitseid.
* Aeg-ajalt Läti politsei ikkagi lasi autosid jooksjaterivist mööda.
* Jagasime autoaknast hulga ürituse kleepse laiali, vastutasuks saime palju õunu, kimbu lilli, ning tohutult positiivse emotsiooni! Minus süvenes veendumus, et sugulusrahvastega lätlaste ja eestlaste puhul tegemist pole, oleme kõigest naaberrahvad. Minuarust.
* Intervjuu Vikerraadiole toimus õigeaegselt, Tiidu valik oli väga kena ja neiu jutt oli ka väga sorav. Algul tundus see mingi luuletusena, tegelikult aga: raadioviide (algab 6minutit pärast algust ning kestab 40sek) ja Sixteni tõlge: Tervitus Lätist!
Täna on meil niisiis, nagu kõigile juba teada, Balti keti jooks ja tervitus Lätist ja me siin mõtlesime mida on vaja korralikule jooksjale ja Lätit ja Eestit ühendab teatavasti šokolaad, sest nii Lätis kui Eestis toodetakse šokolaadi. Lätis toodetakse Laima ja Eestis Kalevi šokolaadi. Ja just sellepärast on igale korralikule jooksjale vaja energiat ja seepärast ühinedes selleks jooksuks tervitused Lätist, Cesisest ja Go Estonia and Latvia! Bye!
* Cesises kohtusime tsiklimeeste ürituselt tulnud Tartu IŹ-i-meestega, EMCA Siguldas toimunud üritus olevat korda läinud.
Siguldas kella 15-ajal sõime, kuni Riiani mina magasin :) Kogunesime koos Riias jooksvate Läti noorte orienteerujatega Riia haigla mingis korpuses, saime üldised juhtnöörid, ning kella 19-st olime juba ootel. Nüüdseks juba koosseisus Sixten, Tiit, Lauri, Tõnis, Jüri ja mina. Ootasime 6km enne Riia vabaduse sammast ehk lõppu, et koos Brivibase tänavat pidi meile liginejatega ühineda ning kõik koos läbi Riia joosta. Graafikujärgne aeg selleks 19:24.
Jooksjaterivi tuligi, täiesti õigeaegselt. See oli ikka võimas! Kogu Brivibase laius rahvast täis. Ja aina võimsamaks läks! Meie punktis liitus riviga nö ametlikke (erisärkides) jooksjaid lisaks meie 6-le veel vast 10, igal järgmisel kilomeetril veel 2. Korraldajate poolt öelduna oleksime vähemusrahvuse esindajana pidanud me kõik esireas jooksma, kuid seal läks nii tihedaks, et tagasihoidlikumad taandusid. Niisama jooksjaid oli nii palju, et mõne kõrgema koha pealt silm rivi lõppu ei tabanud!
Mida lähemale vabaduse sambale, seda aktiivsemaks ja valjemaks läksid erinevad hüüded ja plaksutamised. Üks „eeshüüdjatest“ oli kindlasti Sixten :) Oli väga ülev tunne suures rahvamassiga koos hüüda: Latvia, Lietuva, Igaunija!
Vabaduse platsile oli püstitatud suur lava, ja mõlemalt poolt tulnud jooksjaterivid jõudsid sinna pea üheaegselt. Meie rivi jäi paar sekundit hiljaks, kuna tegime orienteerujatele kohaselt väikese teevalikuvea veel enne lõppu :) Lava keskele jäi Läti President Valdis Zalters, kahele poole Läti jooksjad, paar eestlast suutis end suruda ühte serva ja paar leedukat teise serva. Peeti kõnesid (videolindid laupäevastelt jooksjate teele saatmistelt Eesti Presidendilt Toomass Hendriks Ilvess'ilt (nii oligi ekraani alla kirjutatud!) ja Leedu Presidendilt Dalia Grybauskaitelt) ja lauldi. Oli täitsa ülbelt uhke tunne seal laval seista ja Eestit esindada. Hea, et jooksusärgi all soe pesu oli, muidu oleks jooksust märja nahaga päris külm hakanud. Hetk, kui ma vargsi lavalt pilti tegin, suudeti kenasti suurele ekraanile lasta :)
Ametliku osa lõppedes olime kutsutud kogu Baltic Way 20 jooksu vaimse isa, Läti o-liidu endise presidendi ja praeguse Läti arstide liidu presidendi Pēteris Apinis'e poolt Arstide Liitu õhtusöögile. Varsti liitus seltskonnaga ka Läti Vabariigi President Valdis Zalters, kes onPēterise hea sõber ja tegelikult kogu jooksu idee autor. Oli omapärane õhtu, mille lõpetuseks said kõik Balti keti jooksule kaasaaitajad Valdis Zaltersilt tänukirja!
Riiast kojusõit kulges minul jälle unerütmis, ja nagu sipsti, olingi 3-st öösel kodus tagasi. Veidi üle ööpäeva sisse mahtus elamusi rohkem, kui mõnel teisel nädalasse... Tore oli!
Hulk pilte on veel http://nagi.ee/photos/elosaue/sets/222269/
20.august - Salomon Ekstreem Maraton
EV taasiseseisvumise 18.aastapäeval ajasin lapsed varahommikul autole ja sõitsime Valgehobusemäele. Randy ja Seiklusspordiklubi X-Team tegid sellel eriti ilusal augustipäeval vabatahtliku rahvapiinamisürituse Salomon Ekstreem Maraton. Kolm nädalat tagasi olin isegi plaaninud sellest osa võtta ja elu esimese maratoni joosta, kuid ootamatu nädalavahetuse rogain Ylläsel lõi plaanid uppi. Seega tehti tõsist sporti ilma minuta: Kaia ja Kenny poolmaratonil, Marliis kepikõnniringil.
Fotograafi ametit pidades tegin jooksusamme kokku 1h jagu, esimesed 30min oli ok, edasi hakkasid parem põlv ja mõlemad reielihased end tunda andma.
Lapsed olid tulbid! Tulemused 21km:
1. Dan Hornery 1:25:34
2. Kenny Kivikas 1:27:27
3. Ulvar Pavlov 1:34:27
4. Tanel Kannel 1:35:04
5. Argo Tipp 1:39:00
....
Kaia Kivikas 2:24:38
Mõlemad olid omas vanuseklassis konkurentsitult parimad, sest konkurentsi ju polnudki ;-) Mõlemad suutsid mõistlikku ühtlast tempot hoida ja vajadusel oleksid (märksa) kiiremini saanud. Nii pikka trenni, ja veel sellisel maastikul (10,5km peale 300m tõusu), pole nad kumbki juba ammu teinud, Kaia vist isegi üldse mitte.
Mina olen rahul. Veel sellegagi, et korjatud pohladest tuli superhea toormoos :)
Suurem hulk pilte on http://nagi.ee/photos/elosaue/sets/222289/
24.august - blond autoülevaatusel
Läheb blond autoülevaatusele. Sõidab paar päeva varem ette näidatud tehnoülevaatuse juurde, täiesti õigesse kohta. Tulevad kaks meest, üks palub kapoti üles tõsta ning auto tehniline pass anda. Blond teab kapotikaane kangi küll, tõmbab sellest, ning kapott plõksatab lahti. Blond avab pardatśoki, võtab sealt hulga pabereid, lappab neid. Ajab ennast siis autost välja ning küsib veetlevalt naeratades: "Vabandage, milline see tehniline pass võiks välja näha?"
Kõik läks siiski hästi, mõni tuli vaja uute pirnidega üle käia, muidu aga - aasta pärast jälle.
PS. onu tunnistas pärast ise kah, et sellele rohelisele paberile ei ole kirjutatud, et see tehniline pass oleks :)
.
Kõik läks siiski hästi, mõni tuli vaja uute pirnidega üle käia, muidu aga - aasta pärast jälle.
PS. onu tunnistas pärast ise kah, et sellele rohelisele paberile ei ole kirjutatud, et see tehniline pass oleks :)
.
Aug 20, 2009
Balti kett 20 - tuleb 22.-23.augustil
22.-23.augustil 1989 toimus läbi Eesti, Läti ja Leedu suur inimkett. Sel aastal, Balti keti 20 aastapäeva tähistamiseks, toimub teatejooks Südametuksed Baltikumile.
Hoh, see on pikk lugu ... Igatahes, jooksu korraldavad kolme riigi Orienteerumisliidud, olen isegi tiba asjas sees olnud ... Asi saab alguse laupäeval kell 13 Tallinnast Vabaduse platsilt, EV President peab kõnet ja puha. Edasi jooksevad neli 5-liikmelist seltskonda mööda Balti keti trassi Läti piirile. Korraga jookseb 1 inimene, iga km tagant on vahetus. Kuni Viljandini on tempo ~4 min/km (vaja keskööks Viljandisse jõuda), edasi on ~6 min/km. Omas tempos kaasa jooksma on oodatud kõik, kirja saab panna http://baltikett20.ee/ esilehelt.
Eestlastest annavad korralduse poolelt teadet Läti poole edasi:
13:00 Tallinn - Rapla: Peeter Pihl, Jürgen Einpaul, Timmo Tammemäe, Jaanus Reha, Marek Nõmm
16:30 Rapla – Türi: Kristjan Trossmann, Rain Eensaar, Silver Eensaar, Tiit Mati, Jaagup Truusalu
20:00 Türi –Viljandi: Timo Sild, Lauri Sild, Alar Kume, Alar Assor, Urmo Liblik, Erkki Pellja
24:00 Viljandi – Lilli: Jaan Tarmak, Marje Viirmann, Allar Padari, Elo Saue, Tõnis Vaiksaar
Kui hästi läheb, liigun pärast Riia poole edasi, kus õhtul 20-st saavad Eesti, Läti ja Leedu jooksuotsad kokku ja toimub suur rahvaste sõpruse pidu!
.
Hoh, see on pikk lugu ... Igatahes, jooksu korraldavad kolme riigi Orienteerumisliidud, olen isegi tiba asjas sees olnud ... Asi saab alguse laupäeval kell 13 Tallinnast Vabaduse platsilt, EV President peab kõnet ja puha. Edasi jooksevad neli 5-liikmelist seltskonda mööda Balti keti trassi Läti piirile. Korraga jookseb 1 inimene, iga km tagant on vahetus. Kuni Viljandini on tempo ~4 min/km (vaja keskööks Viljandisse jõuda), edasi on ~6 min/km. Omas tempos kaasa jooksma on oodatud kõik, kirja saab panna http://baltikett20.ee/ esilehelt.
Eestlastest annavad korralduse poolelt teadet Läti poole edasi:
13:00 Tallinn - Rapla: Peeter Pihl, Jürgen Einpaul, Timmo Tammemäe, Jaanus Reha, Marek Nõmm
16:30 Rapla – Türi: Kristjan Trossmann, Rain Eensaar, Silver Eensaar, Tiit Mati, Jaagup Truusalu
20:00 Türi –Viljandi: Timo Sild, Lauri Sild, Alar Kume, Alar Assor, Urmo Liblik, Erkki Pellja
24:00 Viljandi – Lilli: Jaan Tarmak, Marje Viirmann, Allar Padari, Elo Saue, Tõnis Vaiksaar
Kui hästi läheb, liigun pärast Riia poole edasi, kus õhtul 20-st saavad Eesti, Läti ja Leedu jooksuotsad kokku ja toimub suur rahvaste sõpruse pidu!
.
Aug 10, 2009
7.-9.august - Koprakarikas Leevil, Põlvamaal
Nädalavahetuseks sättisin end üle kolme kuu orienteerumisvõistlusele. Jep, tõepoolest, eelmine oli Jüriööjooks. Seekord siis Koprakarikas, järjekindlalt jooksen N21E klassi, sest 35-te ei julge minna, sest seal pika puuga ära saada oleks häbiasi :)
Põhimõtteliselt ja kokkuvõtlikult võib öelda sedasi:
* praktika on oluline - nii orienteerumispraktika (mis "päris" orienteerumises mul viimasel ajal puudulik) kui päris metsas jooksmise praktika (trennid radadel pole sama mis metsas võistlemine), lisaks veel ka võistluskogemus;
* jooksujalatsid on olulised - esimese kahe päevaga sain kehvadest jalatsitest kannad nii katki, et viimasel päeval läksin tossudes rajale.
Kolmandaks päevaks tuli juba enam-vähem meelde, mismoodi üks orienteerumisrajal võistlemine võiks välja näha. Esimesel kahel tegin ikka selliseid vigu, et lastele ei tohi liikumisteedega kaarti näidatagi ... Vigade põhjused oli tavapärased: teele asumine ilma korraliku plaanita, kaasvõistlejate liigne jälgimine, punktiobjektile umbes pealeminemine, tegelemine jooksu füüsilise poolega ja mõtete uitama laskmine. Olen mittemõtlemises jõudnud juba sellisele tasemele, et on tõsine tegu end millelegi vajalikule keskenduma saada!
Nüüd on mul siis käsil kandade ja reie ravimine. Seda, missuguse plaaniga eestikate tavarajale vastu lähen, veel ei tea. Kuigi, hammas on verel ja mõnedele noortele tahaks ikka ära teha ;-)
.
Põhimõtteliselt ja kokkuvõtlikult võib öelda sedasi:
* praktika on oluline - nii orienteerumispraktika (mis "päris" orienteerumises mul viimasel ajal puudulik) kui päris metsas jooksmise praktika (trennid radadel pole sama mis metsas võistlemine), lisaks veel ka võistluskogemus;
* jooksujalatsid on olulised - esimese kahe päevaga sain kehvadest jalatsitest kannad nii katki, et viimasel päeval läksin tossudes rajale.
Kolmandaks päevaks tuli juba enam-vähem meelde, mismoodi üks orienteerumisrajal võistlemine võiks välja näha. Esimesel kahel tegin ikka selliseid vigu, et lastele ei tohi liikumisteedega kaarti näidatagi ... Vigade põhjused oli tavapärased: teele asumine ilma korraliku plaanita, kaasvõistlejate liigne jälgimine, punktiobjektile umbes pealeminemine, tegelemine jooksu füüsilise poolega ja mõtete uitama laskmine. Olen mittemõtlemises jõudnud juba sellisele tasemele, et on tõsine tegu end millelegi vajalikule keskenduma saada!
Nüüd on mul siis käsil kandade ja reie ravimine. Seda, missuguse plaaniga eestikate tavarajale vastu lähen, veel ei tea. Kuigi, hammas on verel ja mõnedele noortele tahaks ikka ära teha ;-)
.
Aug 6, 2009
6.august - esimene kukkumine rullidega
Oi, ma olen nii-haige-nii haige! :) Oh, tegelikult päris nii hull pole. Aga jah, õnnestus ennast täna rullidel külili keerata, täiesti olematus kohas ja olukorras. Esimest korda minu ~10-aastase rulluisutaja karjääri juures.
Ma olen korralik rullitaja, alati kiivriga, põlve- ja randmekaitsmetega. Seiklusüritustel sõidan ilma kaitsmeteta, sest seal on enam-vähem turvatud trass ja kaassõitjad ka veidi oskavad asja. Linna vahele minnes, nagu täna, ei või aga iial teada, kes kust suvatseb välja karata ja mida teha, nii et tunnen ennast kaitsmetes turvalisemalt. Samuti ei tunne ma ennast osavust nõudvates asjades rullidel kuigi kindlalt (ikka veel!).
Täna siis, pärast 1.10-t sõitu, tagasiteel koju (Tamme-Ülenurme-tagasi), otsustasin Tamme staadionil veel kaks ringi teha. Ühe ühtepidi, siis väravate juures ümberpöörd, ning teine teistpidi. Vot sinna ümberpööramise juurde ma pidama jäingi. Eelneva sõidu ajal olin proovinud T-pidurit ja tuli täitsa OK-lt välja. Nüüd oli aga kiirust vist liiga suur ja tähelepanu hajevil (just olin ühest tüübist nagu postist mööda vuhisenud), nii et pidurdamise käigus keerasid mõlemad jalad kuidagi osavalt paremale ära, aga keha ei võtnud piisavalt kiiresti vedu ning keeras külje maha. Assaa, kui valus!!! Püksid terved, küünarnukil trips verd. Vasaku reie ja kannika ühinemiskohas nii valus et oi-oi-oi. Vedasin end püsti, seisin värava najal ja üritasin jalgu sirgeks saada, ning komberdasin koju. Jupp aega oli matsust süda paha.
Veidi reienahka on liibukates. Nüüd on mõneks ajaks bikiinivorm tagantvaates väga sportlik. Hea et ise ei näe :)
.
Ma olen korralik rullitaja, alati kiivriga, põlve- ja randmekaitsmetega. Seiklusüritustel sõidan ilma kaitsmeteta, sest seal on enam-vähem turvatud trass ja kaassõitjad ka veidi oskavad asja. Linna vahele minnes, nagu täna, ei või aga iial teada, kes kust suvatseb välja karata ja mida teha, nii et tunnen ennast kaitsmetes turvalisemalt. Samuti ei tunne ma ennast osavust nõudvates asjades rullidel kuigi kindlalt (ikka veel!).
Täna siis, pärast 1.10-t sõitu, tagasiteel koju (Tamme-Ülenurme-tagasi), otsustasin Tamme staadionil veel kaks ringi teha. Ühe ühtepidi, siis väravate juures ümberpöörd, ning teine teistpidi. Vot sinna ümberpööramise juurde ma pidama jäingi. Eelneva sõidu ajal olin proovinud T-pidurit ja tuli täitsa OK-lt välja. Nüüd oli aga kiirust vist liiga suur ja tähelepanu hajevil (just olin ühest tüübist nagu postist mööda vuhisenud), nii et pidurdamise käigus keerasid mõlemad jalad kuidagi osavalt paremale ära, aga keha ei võtnud piisavalt kiiresti vedu ning keeras külje maha. Assaa, kui valus!!! Püksid terved, küünarnukil trips verd. Vasaku reie ja kannika ühinemiskohas nii valus et oi-oi-oi. Vedasin end püsti, seisin värava najal ja üritasin jalgu sirgeks saada, ning komberdasin koju. Jupp aega oli matsust süda paha.
Veidi reienahka on liibukates. Nüüd on mõneks ajaks bikiinivorm tagantvaates väga sportlik. Hea et ise ei näe :)
.
Aug 4, 2009
31.juuli-2.august - kajakiga Vormsil
Selle asemel, et joosta orienteerumise Eesti MV-l sprinti ja öiseid, veetsin mina nädalavahetuse Vormsil, aidates Sten-Ericul matka korraldada. Eestikaid on ennegi olnud ja tuleb veelgi, aga Vormsil pole mina enne käinud, ja ega sinna niisama-heast-peast kuidagi ei satu ka. Pealegi pidavat Vormsi kerkima kiirusega 3mm aastas, nii et 'tea, kauaks teda ongi. Seega siis selline valik.
Reede õhtul Rohukülas kajakkidesse istudes oli ilm enam-vähem ja laine mõnus. Kollane Prijoni kahene ei lõika ju lainet üldse ja pritsib nii mis kole, mistõttu olin juba poole kilomeetri pärast vesimärg. Need teised, kodumaised fiiberkajakid, jätsid eesistuja ikka märksa kuivemaks. Aga see-eest polnud neil nii lõbus :) Meri oli tohutult soe, pakun et 24-26 kraadi ligi! Praegu on kahju et kohale jõudes ujumas ei käinud, aga maabumisrannas oli juba kergelt hämar ja tuul jahe ja nii ta läks ... Igatahes, sõit Vormsile kulges Hobulaiu otsa, siis mandripoolset külge pidi teise otsa (Seasaar on see, mis otse paistab) ning siis suund Vormsi sadamale Reeda juurde. Reet, usin naisterahvas, vedas me jalgrattad vahepeal üle. Telkimisplats, kus peatusime, asub kohe sadama kõrval, omab lõkkeplatsi, kuivkäimlat ja kioskit. Väga korralik koht, soovitan!
Kiired makaronid hakklihaga, ... ja irdusime Steniga seltskonnast ning sõitsime ratastega Hullo teeristi kõrtsi nimega Krog. Toimib see suvisel ajal, peavad need kes Hella Hunti'gi (Ants), tööl on kunagine Egoisti kokk, näeb välja nagu ... väga korralik kõrts. Soovitan sedagi! Rahvast oli metsikult, meeleolu vaba ja mõnus. Kesköö paiku kottpimedas (sest ega ju valges päevas lambile keegi ei mõelnud) ja kerges joobes laagriplatsi poole (5km) väntamine oli vahva, kuid möödus intsidentideta :) Teel arutasime, palju me matkagrupist veel lõkke ääres tiksub. Variandid olid: mitte keegi, enamus, paar viimast kanget. Reaalsus oli - enamus kangeid. Ja katusealune oli esimeste vihmapiiskade eest kaitseks peale tassitud.
Laupäeva hommik algas hoovihmade ja kaerahelbepudruga. Rattamatkale asusime optimistlikult, sest tugevate hoogude vahel olid ka nõrgemad, ja mõnikord polnudki hooge - kuid paari tunni pärast oli selge, et ega sellise ilmaga suure pundiga mingist asjalikust matkamisest midagi välja ei tule, ja võtsime (jällegi) suuna Krog'i poole. Kruusateedest poriseid tüüpe niisama lihtsalt sisse ei lastud, eelnevalt tuli üksteist maja taga survepesuriga puhtaks lasta - ja alles siis kõlbas kõrtsi minna :) Tee rummiga mõjus tervistavalt!
Kuna meil oli selle õhtu söök planeeritud kõrtsi, siis tundus asjalik vahepeal telkide juures ära käia, rattad maha jätta, võimalusel kuivemad riided selga ajada ning kohaliku taksot tegeva väikebussiga tagasi sõita. Kõvemad kujud käisid ujumaski, kuigi vesi oli napilt 20 kraadi - ei suutnud otsustada, kas soojem on sees või väljas.
Õhtusöögi juurde mängisime kaarte. Mitte lihtsaid, vaid päkapikukaarte :) Pärinevad lauamängupoest ja kannavad nime Saboteur. Põhimõtteliselt: mängida saab kuni 10-kesi (meid oli 9), kõik on päkapikud ja kaevavad käike ja tahavad kulda kätte saada, kuid mõned on sabotöörid ning ei taha seda kulda mitte teistega jagada. Kogu süsteemi peale käib suur sebimine ja teistele "käru keeramine", ning kogu seltskonna saab/sai mõnusalt hasarti!
Pühapäeva hommik oli optimistlikum kui eelmine. Päike piilus aeg-ajalt pilve tagant, ning see pilv ei olnud vihmapilv. Kuna eile oli hulk saart mul nägemata jäänud ja narr oli selliselt minema sõita, jätsin Steni üksinda putru tegema ning asusin ise rattaga tiirule. Sadam Sviby - Norrby - Diby - Rälby - ja kruusa pidi otse Sviby'sse tagasi. Kui ma kunagi saarele või mere äärde elama asun, siis alternatiivne variant mereäärsele kodule on selline küla nagu Rälby! Hooldatud, kodune, ilus, keset küla häirekell ja püstkoda ja kokkutulemisplats - tõeline küla, mis kannab oma nime auga!
Kajakkidega tagasi sõites tegime ujumispeatuse Hobulaiul. Sõidu ajal saime jälle tõdeda, et see plastik-kajakk tagantlainega ei liigu ikka üldse! Omastarust nagu tõmbame ja natuke pingutame ja teeme kõik nii nagu reede õhtul (siis vastu lainet oli kiirus väga hea), kuid mingit libisemise tunnet pole ja matkakaaslastest ette rebimine on vaevaline. Aga see-eest võib sellega suht muretult kividele sõita :)
Suurimad vaatamisväärsused tagasisõidul olid Hiiumaa-Saaremaa vahel olev vihm ja äike (pilvede liikumine on veelt vaadates hoopis teine kui maismaalt) ning ... hüljes. Jah, nägime 100m pealt hüljest. Algul arvasime, et tegemist on mingi palliga (vee poolt must, pealt valge) ja võtsime suuna lähemale. Mõne hetke pärast see pall ajas ennast jupp maad veest välja, keerutas ennast veidi ning kadus vee alla. Lahe!
Praami oma ratastega oodates tegime Haapsalus aega parajaks. Müüriääre kohvikus oli sooja söögi ootamise aeg nii pikk, et kõigepealt käisime üle tee olevas pizzas (Pizza Grande, hästi lahe sisehoov on!), ning siis võtsime kohvikust kooki peale :) Nii et selle kohviku söökide kohta ei oska ma miskit erilist öelda (kuigi kakao oli maitsev ja rammus), teenindus oli veidi läbimõtlemata selle rahvamassi suhtes, aga kohviku väljanägemine super! Jällegi soovitan, mõlemat kohta!
Tagasiteel Tallinnasse läks autol tagumine kumm katki! Tagavarakummi asukoht Chrysleri all, ja selle kätte saamine sealt, on omapärane. Sten küll kahtlustab, et minuga koos juhtuvad tal igasugused teistmoodi asjad, kuid ma arvan, et tänu minule lahenevad need väga hästi! Sest senine parim ja enne kummivahetust ainuke "intsident" oli eelmisel aastal umbes samal ajal Hiiumaal, ja - lõpp hea, kõik hea! ;-)
.
Reede õhtul Rohukülas kajakkidesse istudes oli ilm enam-vähem ja laine mõnus. Kollane Prijoni kahene ei lõika ju lainet üldse ja pritsib nii mis kole, mistõttu olin juba poole kilomeetri pärast vesimärg. Need teised, kodumaised fiiberkajakid, jätsid eesistuja ikka märksa kuivemaks. Aga see-eest polnud neil nii lõbus :) Meri oli tohutult soe, pakun et 24-26 kraadi ligi! Praegu on kahju et kohale jõudes ujumas ei käinud, aga maabumisrannas oli juba kergelt hämar ja tuul jahe ja nii ta läks ... Igatahes, sõit Vormsile kulges Hobulaiu otsa, siis mandripoolset külge pidi teise otsa (Seasaar on see, mis otse paistab) ning siis suund Vormsi sadamale Reeda juurde. Reet, usin naisterahvas, vedas me jalgrattad vahepeal üle. Telkimisplats, kus peatusime, asub kohe sadama kõrval, omab lõkkeplatsi, kuivkäimlat ja kioskit. Väga korralik koht, soovitan!
Kiired makaronid hakklihaga, ... ja irdusime Steniga seltskonnast ning sõitsime ratastega Hullo teeristi kõrtsi nimega Krog. Toimib see suvisel ajal, peavad need kes Hella Hunti'gi (Ants), tööl on kunagine Egoisti kokk, näeb välja nagu ... väga korralik kõrts. Soovitan sedagi! Rahvast oli metsikult, meeleolu vaba ja mõnus. Kesköö paiku kottpimedas (sest ega ju valges päevas lambile keegi ei mõelnud) ja kerges joobes laagriplatsi poole (5km) väntamine oli vahva, kuid möödus intsidentideta :) Teel arutasime, palju me matkagrupist veel lõkke ääres tiksub. Variandid olid: mitte keegi, enamus, paar viimast kanget. Reaalsus oli - enamus kangeid. Ja katusealune oli esimeste vihmapiiskade eest kaitseks peale tassitud.
Laupäeva hommik algas hoovihmade ja kaerahelbepudruga. Rattamatkale asusime optimistlikult, sest tugevate hoogude vahel olid ka nõrgemad, ja mõnikord polnudki hooge - kuid paari tunni pärast oli selge, et ega sellise ilmaga suure pundiga mingist asjalikust matkamisest midagi välja ei tule, ja võtsime (jällegi) suuna Krog'i poole. Kruusateedest poriseid tüüpe niisama lihtsalt sisse ei lastud, eelnevalt tuli üksteist maja taga survepesuriga puhtaks lasta - ja alles siis kõlbas kõrtsi minna :) Tee rummiga mõjus tervistavalt!
Kuna meil oli selle õhtu söök planeeritud kõrtsi, siis tundus asjalik vahepeal telkide juures ära käia, rattad maha jätta, võimalusel kuivemad riided selga ajada ning kohaliku taksot tegeva väikebussiga tagasi sõita. Kõvemad kujud käisid ujumaski, kuigi vesi oli napilt 20 kraadi - ei suutnud otsustada, kas soojem on sees või väljas.
Õhtusöögi juurde mängisime kaarte. Mitte lihtsaid, vaid päkapikukaarte :) Pärinevad lauamängupoest ja kannavad nime Saboteur. Põhimõtteliselt: mängida saab kuni 10-kesi (meid oli 9), kõik on päkapikud ja kaevavad käike ja tahavad kulda kätte saada, kuid mõned on sabotöörid ning ei taha seda kulda mitte teistega jagada. Kogu süsteemi peale käib suur sebimine ja teistele "käru keeramine", ning kogu seltskonna saab/sai mõnusalt hasarti!
Pühapäeva hommik oli optimistlikum kui eelmine. Päike piilus aeg-ajalt pilve tagant, ning see pilv ei olnud vihmapilv. Kuna eile oli hulk saart mul nägemata jäänud ja narr oli selliselt minema sõita, jätsin Steni üksinda putru tegema ning asusin ise rattaga tiirule. Sadam Sviby - Norrby - Diby - Rälby - ja kruusa pidi otse Sviby'sse tagasi. Kui ma kunagi saarele või mere äärde elama asun, siis alternatiivne variant mereäärsele kodule on selline küla nagu Rälby! Hooldatud, kodune, ilus, keset küla häirekell ja püstkoda ja kokkutulemisplats - tõeline küla, mis kannab oma nime auga!
Kajakkidega tagasi sõites tegime ujumispeatuse Hobulaiul. Sõidu ajal saime jälle tõdeda, et see plastik-kajakk tagantlainega ei liigu ikka üldse! Omastarust nagu tõmbame ja natuke pingutame ja teeme kõik nii nagu reede õhtul (siis vastu lainet oli kiirus väga hea), kuid mingit libisemise tunnet pole ja matkakaaslastest ette rebimine on vaevaline. Aga see-eest võib sellega suht muretult kividele sõita :)
Suurimad vaatamisväärsused tagasisõidul olid Hiiumaa-Saaremaa vahel olev vihm ja äike (pilvede liikumine on veelt vaadates hoopis teine kui maismaalt) ning ... hüljes. Jah, nägime 100m pealt hüljest. Algul arvasime, et tegemist on mingi palliga (vee poolt must, pealt valge) ja võtsime suuna lähemale. Mõne hetke pärast see pall ajas ennast jupp maad veest välja, keerutas ennast veidi ning kadus vee alla. Lahe!
Praami oma ratastega oodates tegime Haapsalus aega parajaks. Müüriääre kohvikus oli sooja söögi ootamise aeg nii pikk, et kõigepealt käisime üle tee olevas pizzas (Pizza Grande, hästi lahe sisehoov on!), ning siis võtsime kohvikust kooki peale :) Nii et selle kohviku söökide kohta ei oska ma miskit erilist öelda (kuigi kakao oli maitsev ja rammus), teenindus oli veidi läbimõtlemata selle rahvamassi suhtes, aga kohviku väljanägemine super! Jällegi soovitan, mõlemat kohta!
Tagasiteel Tallinnasse läks autol tagumine kumm katki! Tagavarakummi asukoht Chrysleri all, ja selle kätte saamine sealt, on omapärane. Sten küll kahtlustab, et minuga koos juhtuvad tal igasugused teistmoodi asjad, kuid ma arvan, et tänu minule lahenevad need väga hästi! Sest senine parim ja enne kummivahetust ainuke "intsident" oli eelmisel aastal umbes samal ajal Hiiumaal, ja - lõpp hea, kõik hea! ;-)
.
4.august - lasti korraks koju
Täna, nädalaselt äraolekutiirult koju jõudest oli üle tänava selle kohal, kus minu lahkudes seisis veel maja, uue suure maja vundament. Nii ruttu see käibki - vana lammutamine ja uue asemele tekitamine. Aga proovi sa siis seda uut lõplikult valmis saada ja enda järgi sättida ... Mõistujutt-mõistujutt :)
Eile elasin klassikalist üksiku linnainimese elu, kelle jaoks korter on ainult ööbimiseks. Kõigepealt läks tööl tunnike pikemalt kui ette nähtud. Siis tegin Ülemiste järve servast Vana Tartu mnt juurde ja tagasi rattasõidu (1.20 oli umbes) ja kontorisse tagasi. Mõni tööasi oli vaja korda ajada. No ja siis poole 1-ni öösel MSN-is. Normaalne! Edasi Paldiski maantee McDonaldisse kerget kehakinnitust hankima (kiirsöögikohaga selles drive-in-is küll tegemist polnud, vähemalt 15 min läks sabas). Kusjuures, keegi inimene tegi kella 1 ajal öösel rulluisutrenni! Ja nagu sipsti - pool kaks öösel magama.
Eile elasin klassikalist üksiku linnainimese elu, kelle jaoks korter on ainult ööbimiseks. Kõigepealt läks tööl tunnike pikemalt kui ette nähtud. Siis tegin Ülemiste järve servast Vana Tartu mnt juurde ja tagasi rattasõidu (1.20 oli umbes) ja kontorisse tagasi. Mõni tööasi oli vaja korda ajada. No ja siis poole 1-ni öösel MSN-is. Normaalne! Edasi Paldiski maantee McDonaldisse kerget kehakinnitust hankima (kiirsöögikohaga selles drive-in-is küll tegemist polnud, vähemalt 15 min läks sabas). Kusjuures, keegi inimene tegi kella 1 ajal öösel rulluisutrenni! Ja nagu sipsti - pool kaks öösel magama.
Subscribe to:
Posts (Atom)