Selle asemel, et joosta orienteerumise Eesti MV-l sprinti ja öiseid, veetsin mina nädalavahetuse Vormsil, aidates Sten-Ericul matka korraldada. Eestikaid on ennegi olnud ja tuleb veelgi, aga Vormsil pole mina enne käinud, ja ega sinna niisama-heast-peast kuidagi ei satu ka. Pealegi pidavat Vormsi kerkima kiirusega 3mm aastas, nii et 'tea, kauaks teda ongi. Seega siis selline valik.
Reede õhtul Rohukülas kajakkidesse istudes oli ilm enam-vähem ja laine mõnus. Kollane Prijoni kahene ei lõika ju lainet üldse ja pritsib nii mis kole, mistõttu olin juba poole kilomeetri pärast vesimärg. Need teised, kodumaised fiiberkajakid, jätsid eesistuja ikka märksa kuivemaks. Aga see-eest polnud neil nii lõbus :) Meri oli tohutult soe, pakun et 24-26 kraadi ligi! Praegu on kahju et kohale jõudes ujumas ei käinud, aga maabumisrannas oli juba kergelt hämar ja tuul jahe ja nii ta läks ... Igatahes, sõit Vormsile kulges Hobulaiu otsa, siis mandripoolset külge pidi teise otsa (Seasaar on see, mis otse paistab) ning siis suund Vormsi sadamale Reeda juurde. Reet, usin naisterahvas, vedas me jalgrattad vahepeal üle. Telkimisplats, kus peatusime, asub kohe sadama kõrval, omab lõkkeplatsi, kuivkäimlat ja kioskit. Väga korralik koht, soovitan!
Kiired makaronid hakklihaga, ... ja irdusime Steniga seltskonnast ning sõitsime ratastega Hullo teeristi kõrtsi nimega Krog. Toimib see suvisel ajal, peavad need kes Hella Hunti'gi (Ants), tööl on kunagine Egoisti kokk, näeb välja nagu ... väga korralik kõrts. Soovitan sedagi! Rahvast oli metsikult, meeleolu vaba ja mõnus. Kesköö paiku kottpimedas (sest ega ju valges päevas lambile keegi ei mõelnud) ja kerges joobes laagriplatsi poole (5km) väntamine oli vahva, kuid möödus intsidentideta :) Teel arutasime, palju me matkagrupist veel lõkke ääres tiksub. Variandid olid: mitte keegi, enamus, paar viimast kanget. Reaalsus oli - enamus kangeid. Ja katusealune oli esimeste vihmapiiskade eest kaitseks peale tassitud.
Laupäeva hommik algas hoovihmade ja kaerahelbepudruga. Rattamatkale asusime optimistlikult, sest tugevate hoogude vahel olid ka nõrgemad, ja mõnikord polnudki hooge - kuid paari tunni pärast oli selge, et ega sellise ilmaga suure pundiga mingist asjalikust matkamisest midagi välja ei tule, ja võtsime (jällegi) suuna Krog'i poole. Kruusateedest poriseid tüüpe niisama lihtsalt sisse ei lastud, eelnevalt tuli üksteist maja taga survepesuriga puhtaks lasta - ja alles siis kõlbas kõrtsi minna :) Tee rummiga mõjus tervistavalt!
Kuna meil oli selle õhtu söök planeeritud kõrtsi, siis tundus asjalik vahepeal telkide juures ära käia, rattad maha jätta, võimalusel kuivemad riided selga ajada ning kohaliku taksot tegeva väikebussiga tagasi sõita. Kõvemad kujud käisid ujumaski, kuigi vesi oli napilt 20 kraadi - ei suutnud otsustada, kas soojem on sees või väljas.
Õhtusöögi juurde mängisime kaarte. Mitte lihtsaid, vaid päkapikukaarte :) Pärinevad lauamängupoest ja kannavad nime Saboteur. Põhimõtteliselt: mängida saab kuni 10-kesi (meid oli 9), kõik on päkapikud ja kaevavad käike ja tahavad kulda kätte saada, kuid mõned on sabotöörid ning ei taha seda kulda mitte teistega jagada. Kogu süsteemi peale käib suur sebimine ja teistele "käru keeramine", ning kogu seltskonna saab/sai mõnusalt hasarti!
Pühapäeva hommik oli optimistlikum kui eelmine. Päike piilus aeg-ajalt pilve tagant, ning see pilv ei olnud vihmapilv. Kuna eile oli hulk saart mul nägemata jäänud ja narr oli selliselt minema sõita, jätsin Steni üksinda putru tegema ning asusin ise rattaga tiirule. Sadam Sviby - Norrby - Diby - Rälby - ja kruusa pidi otse Sviby'sse tagasi. Kui ma kunagi saarele või mere äärde elama asun, siis alternatiivne variant mereäärsele kodule on selline küla nagu Rälby! Hooldatud, kodune, ilus, keset küla häirekell ja püstkoda ja kokkutulemisplats - tõeline küla, mis kannab oma nime auga!
Kajakkidega tagasi sõites tegime ujumispeatuse Hobulaiul. Sõidu ajal saime jälle tõdeda, et see plastik-kajakk tagantlainega ei liigu ikka üldse! Omastarust nagu tõmbame ja natuke pingutame ja teeme kõik nii nagu reede õhtul (siis vastu lainet oli kiirus väga hea), kuid mingit libisemise tunnet pole ja matkakaaslastest ette rebimine on vaevaline. Aga see-eest võib sellega suht muretult kividele sõita :)
Suurimad vaatamisväärsused tagasisõidul olid Hiiumaa-Saaremaa vahel olev vihm ja äike (pilvede liikumine on veelt vaadates hoopis teine kui maismaalt) ning ... hüljes. Jah, nägime 100m pealt hüljest. Algul arvasime, et tegemist on mingi palliga (vee poolt must, pealt valge) ja võtsime suuna lähemale. Mõne hetke pärast see pall ajas ennast jupp maad veest välja, keerutas ennast veidi ning kadus vee alla. Lahe!
Praami oma ratastega oodates tegime Haapsalus aega parajaks. Müüriääre kohvikus oli sooja söögi ootamise aeg nii pikk, et kõigepealt käisime üle tee olevas pizzas (Pizza Grande, hästi lahe sisehoov on!), ning siis võtsime kohvikust kooki peale :) Nii et selle kohviku söökide kohta ei oska ma miskit erilist öelda (kuigi kakao oli maitsev ja rammus), teenindus oli veidi läbimõtlemata selle rahvamassi suhtes, aga kohviku väljanägemine super! Jällegi soovitan, mõlemat kohta!
Tagasiteel Tallinnasse läks autol tagumine kumm katki! Tagavarakummi asukoht Chrysleri all, ja selle kätte saamine sealt, on omapärane. Sten küll kahtlustab, et minuga koos juhtuvad tal igasugused teistmoodi asjad, kuid ma arvan, et tänu minule lahenevad need väga hästi! Sest senine parim ja enne kummivahetust ainuke "intsident" oli eelmisel aastal umbes samal ajal Hiiumaal, ja - lõpp hea, kõik hea! ;-)
.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment