Arula 100 suuska

Laupäeval, 14.märstil 2009, toimus lõpuks ometi, pärast mitmete takistuste ületamist ja pikki läbirääkimisi ilmavana ning TM-i rajamasinaga, ajalooline sündmus - Arula 100 suuska.

Heiti ja Maret kirjutavad sellest ilusamalt ja pikemalt ning vast Heiti lisab pildidki juurde, ma oskan siin ainult enda moodi jätkata:
Start Otepäält, finiś Arulas väikese Tartu Maratoni stardipaigas, vahepeal väike sissepõige Kekkose rajale ja vahefiniś Elva jahilasketiirus. Kokku piisavalt täpselt 100km. Täitsa hullud, ütlen ma selle kohta!

Rahvast kogunes kella 8-ks Otepääle lausa 10+1 tükki: Pilvi, Maret, Minn, Maku, Kaido, Sven, Tanel, Heiti, Randy, mina + hooldetiimi- ja toitlustuspunkti Andres. Minni läbirääkimised olid olnud äärmiselt viljakad - ilm suurepärane ja rada super (või oli see vastupidi?).

Mina, kui tuntud suusahunt ja Eesti tõelise suusakuurordi esindaja, olin ka võtnud nõuks võimalikult kaua vastu pidada. Algsetel andmetel oleks see vastu pidamine pidanud lõppema esimest korda Arula kanti jõudes. Järgmine tärmin oli Elva, ja sealt edasi esimene koht kus Andres oma autoga vastas on. Lõppeks lõppes mu sõit teist korda Palule jõudes (6,5 tundi ja 82km). Kui poleks "halva eeskuju" andjaid olnud, oleksin end vist isegi lõpuni välja venitanud. Aga kuna olin võtnud nõuks mitte olla esimene allaandja, ja seda ma Palul polnud, siis - ega polnud ka vaja kellelegi midagi tõestada.

Sõidu esimesed ~20km Harimäele 1:23-ga olid päris kiired, naatukene liiga kiired minu jaoks. Harimäe tõusu saime võtta kaks korda, sest kogu distantsi sobivamaks pikkuseks sättimiseks tegime 2-kilomeetrise pauna mööda Kekkose rada ka sisse. Harimäelt laskumisel saadi mõõtmistulemustega kirja 6 minutiga 3 km. Olid lahedad jäärennid!

Kuni Meegastemäeni sain oma määrdemeistrit ainult kiita - olin omale päris head suusad teinud. Edasi oli kõiges süüdi kena palav kevadpäike, kes lume sulama pani ja hea libisemise veidi kehvemaks tegi. Peebu toitlustpunktis tegin kiirsöögi, sättisin kõrvaklapid kõrva (oli hakanud päris igav) ja "tuiskasin rajale" niipalju enne teisi, et esimesed said mu kätte napilt enne Palut.

Need 16,5km Palu-Elva vahel on päris nürid. Ma olen ühe korra Tartu Maratoni läbi sõitnud, ja tõenäoliselt see lõpp põhjustaski rohkem mitte minemise. Muudkui sõida-ja-sõida-ja-otsa-see-ei-saa. Lõpuks siiski sai. Oleks keegi kohalviibijatest poole (või veerandi) sõnakesega või muu olekuga vihjanud et ma võiksin nüüd lõpetada, oleksin vist isegi teinud seda. Aga ei, keegi ei halastanud! Isegi veidi ära hõõrutud jalg ei teinud nende kalki südant pehmeks! :) Tänud Maretile plaastri eest sellegipoolest.

Viimased 15,6km tagasi olid ... omapärased. Ei Teekonna kommid, mida olin hooga reisimoonaks taskusse pistnud, ei joogilonksud - miski ei andnud energiat. Kahtlustan, et töö käis nende varude pealt mida inimesed ainult śokiseisundis pidid suutma tööle rakendada. Hirm paari sõbraliku kommentaari ees oli ikka suur! ;) Huvitav on aga see, et suusatehnika ei lagunenud ja tasakaal aina paranes. Et muidu olin tugev tüdruk, ainult käed-jalad olid nõrgad.

6 tüüpi sõitsid kogu raja läbi, aeg ligikaudu 8,5 tundi.

Järgmisel hommikul ükski lihas oluliselt tunda ei andnud. See mure sai aga lahendatud 17 kilomeetrise ja veidi üle 2 tunni kestnud kepikõnniretkega (koos Pilvi ja Minniga), mille käigus selgusid üksteise järel mitmete tagumiku-, selja-, sääre- ja kätelihaste olemasolud. Viimased 8 kilomeetrit olid raskemad kui eilse sõidu viimased 10. No ikka rasked olid!

Kuulge, aga nii võib ju tugevaks saada! :)