18 aastat tagasi praeguseks kellaajaks olin juba 6,5 tundi ema. Päris karm värk! Juba pool elu olen pidanud teda kannatama! :) See oli nüüd nali, igaks juhuks ütlen.
Paar päeva tagasi tuli jutuks, et 32 aasta pärast, Kenny 50.ndal juubelil, oleme sisuliselt ühevanused... Küll see aeg ikka lendab!
18 aasta jooksul on nii mõndagi toimunud. Kui alguses oli hull, siis aina hullemaks läks, ja elu lihtsamaks minekut pole paari aasta jooksul veel näha. Väikesed lapsed - väikesed mured, suured lapsed - suured mured! Rõõmudega on lugu üsna samasugune, kui mitte hullemgi. Mis teisisõnu tähendab - ka rõõmud lähevad aina suuremaks.
Seoses Kenny eelmise nädala neljapäeval sooritatud ARK-i eksamitega ja täna kehtima hakanud juhilubadega näen oma Golfi maja ees seismas väga harva. Kuidas ta küll enne elatud sai?
"Ma olen täiskasvanud inimene" - parim vastus tänases päevas :)
Lapsed jäävad ikka lasteks ...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment