Kalendri järgi, jah, algas kevad! Hurraa! Selleaastast tõelist talve (vähemalt siin Tartu kandis) on olnud harjumatult pikalt, nii et ootan päris kevadet juba ammu.
Tähistasin kevade saabumist aasta esimese rattasõiduga. Viimane rattasadulas istumine oli 4.detsembril Estorili kandis. Oma rattaga viimane sõit oli novembri alguses Lätis Bike Adventure'l. Mälestused sealsest seiklemisest minu ratta terviskliku seisukorra valguses pole üldsegi kiita. Ehk siis - kuna ratas oli väsinud (3 aastat kasutamist ja vahetatud korra piduritrossid ning paar korda õlitatud), ei tahtnud ta käike vahetada ega neid peal hoida. Nüüd siis olin ta kolmapäeval viinud parandusse (loe - poolte osade väljavahetamisse) ja täna sain kätte. Järgmised paar kuud tuleb elada õhust, praekartulitest ja makaronidest ketśupiga...
Rattasõit kulges mõnusalt. Olin plaani võtnud teha sissejuhatuseks ja uute osadega tutvumiseks tunnise otsa mööda asfalti. Kui 32 minutit sai täis, pöörasin otsa ringi ja ... saigi selgeks miks nii lihtne oli olnud. Selline vastutuul! Tagasisõit kestis 43 minutit, nii et kokku korralik 1:15-ne trenn. Seda, et päris kevad siiski veel käes pole, andsid sõidu alguses teada külmetavad näpud ja lõpus veel hullemini külmetavad varbad. Aga sellegipoolest - oli väga mõnus!!
Kevade alguse põhjalikumaks tähistamiseks käisime õhtul veel Monikaga teatris. Väikeses Vanemuises, etendus "Lärmab ja veiderdab", autor Ingmar Bergman, lavastaja Roman Baskin, peaosas Aivar Tommingas. Mulle meeldis, lausa väga. Paljudele teistele vist mitte, sest pärast vaheaega olid nii mõnedki kohad tühjad. Teksti pidi pidevalt jälgima, sest ühest lausest tuli teine ja mõte muudkui keris, nii et kui kusagil poole peal mõttelõnga käest lasin, oli raske uuesti reele saada. Lisaks veel veidike paljast naisekeha ja väheke suguelundite meelespidamist. Elu, kus piir hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel on õhkõrn... Kõik kokku oli paras absurd (noh, "normaalse" inimese seisukohast vaadates) ja mu praegusesse elu-ollu väga hästi sobiv.
Õhtu lõpetas meeldiv istumine elava muusika saatel Shakespeare teatrikohvikus. Nii palju kultuuri ühes õhtus! :)
Kui nüüd unustada ära kõik see mis võiks olla ja mida ei tahaks, et tuleks, ja tuletada meelde kõik olemasolev hea, siis ... Ehh, elu on ikka ilus!
No comments:
Post a Comment