Puhkus Portugalis vol.20 - Finiš

Finiš oli lahe! Esimese 10 minuti jooksul ei saanudki nagu aru, mis on juhtunud, ja mis on üleüldse toimunud. Ja siis saabus eufooria või midagi sarnast! Need kellega telefonis rääkisin, pidid sellest ilmselgelt aru saama. Finišijärgset tunnet ma ei oskagi kirjeldada. Rõõm, vaimustus, eufooria ... kõik on head sõnad, aga ei kirjelda pooltki seda mida ma tundsin. Kasvõi selle tunde pärast tasub teinekordki taoline hullus ette võtta! ... Ah, parem ei proovigi praegu seletada.

Asjalik olles – finiš oli väga hästi korraldatud. Enamus võistkondi saabus tunni sees, seega oli ka meie lõpetamise ajal plats rahvast täis, käis suur seletamine ja muljetamine ja pildistamine. Lino andis mingile telekanalile intervjuu. Muuseas, mulle jagus lõpušampusest ainult üks lonks!

Team Greenland/ATV sõbrad, keda olime TZ13 juures kohanud ja kes lahkusid sealt meist 20min varem, jõudsid ka finišisse 20min varem. Läbisime teekonna TZ13-TZ14 kaheksa minutit kiiremini, kuid nende nö lõpuspurt oli 35 min, meil 43 min (lõpus, kui oli näha, et me ei jõua kontrollajaks kohale, lasime „jala sirgeks“). Seega nemad said viimase punkti/finiši kirja, ja meie mitte. 100 tundi on rajal aega, ja lõpuks ikka jääb veerand tundi puudu!! :-)

Meie algseks tulemuseks märgiti 8.koht, hiljem loeti veel punkte ühte ja teistpidi, ning „langesime“ 12.ndaks. Põhimõtteliselt ja päris ausalt – mis vahet seal on! Peaasi et meil oli tore ja me lõpetasime võistluse!

Võistlusjärgne pesemine oli omapärane. Igaüks pidi ise vaatama, kus saab. Kolm Portugali võistkonda imbus ühe lähedalasuva motelli tuppa, milles eelnevatel öödel oli ööbinud üks üritust kajastanud ajakirjanik. 12 inimest järjest ühes duširuumis pesemas – oli paras läbu! :) Hea et siinkandis on poriga kitsas käes.

Vahva oli see, et muljetamise käigus läksid toasviibijad aeg-ajalt inglise keelele üle. See oli neist väga kena! Mul oli juba tekkinud immuunsus portugali keele suhtes - kuna midagi aru ei saanud, siis tähele ka ei pannud.

Kuna järgmisel hommikul tahtis mu lennuk ära lennata, pidin asjalik olema. Pakkisin kotti, korralikult (Hugo ei saanud mu aeg-ajalt välja löövat süstematiseerimist märkimata jätta), kõik meile rajal antud kaardid tirisin kilekottidest välja ja võtsin kaasa. Kodus nummerdasin ära, sain kokku 36 kaarti.

Lino ja Hugo sõitsid Eldari juhtimisel ära kodu poole, Porto lähistele. Hüvastijätul oli tunne, et ... kas nii ongi nüüd või??

Lõpupidu ja autasustamine hilines küll tunnikese, kuid meie mastaapide juures oli see tühiasi. Tegime tiiru mööda linna (ikka kolm Portugali võistkonda koos), võtsime tassikese teed. Milline võrratu õhtu see oli (soe ookeanituul, jõulukaunistused jne)! Naeratus ei lahkunud mu näolt, etteruttavalt öeldes – jätkuvalt tõmbuvad suunurgad üles, kui kogu ettevõtmisele mõtlen.

Olime parim Portugali võistkond ja saime priipääsme maikuus Hispaanias toimuvale Bimbache seiklusele. Näis' mis sellest saab.

Mis on suurim erinevus Portugali ja Eesti seiklusspordi vahel? ... Vale vastus. Õige on – õlu, või üldse alkohol. Kujutate te ette, et seiklete 5 päeva, ja pärast joote mahla peale? Vot, aga nii portugallased teevad. Lõpupeol kõik teised rahvused tarbisid mõõdukalt veini, aga portugallased mitte. Sel hetkel oli see veidi arusaamatu, sest kõik nendest ei olnud roolis. Alles kodus olles sain teada, et erinevalt näiteks eestlastest ja soomlastest ei ole neid alkoholisoonega õnnistatud. Milline raiskamine, ise nad teevad nii häid veine!

Kiire lõppmäng: poole öö ajal Filomena autoga Cascaisist Lissaboni Jorge korterisse, sellesama öö lõpus koos Jorgega taksoga lennujaama (tema lendas mingile töökohtumisele, päris omapärane oli ülikonnas tiimikaaslast näha), veidi ootamist ning Helsingi kaudu Tallinnasse. Järgmisel päeval kooli (okei, mis siis et tukkusin, olin vähemalt ruumis olemas) ja esmaspäevast tööl tagasi. Welcome, the real life.

Sellegipoolest:
1. Lahe, kui omadeks saavad inimesed viie päevaga!
2. Me läheme sama tiimiga Bimbachele!

Puhkus Portugalis vol.19 - Lõpu poole

TZ13 asus Bolembre külas. Sinna TZ-sse sisenemise aeg ei olnud piiratud, küll aga pidi järgmisele trekkingule jõudmiseks lahkuma sealt hiljemalt 4.detsembril kell 10.00. Häiris see, et taoline info oli alles järgmise etapi kaardil, nii et päris kerge oli seda tähelepanuta jätta. Me muidugi teadsime seda, ja kusagil kella 9 ajal tegime nõupidamiseks peatuse – „mida teha?“, sest vaatamata meie hullule pingutamisele ja päris suurele kiirusele oli näha, et me ei jõua trekkingu sulgemise ajaks kohale. Ega seal tegelikult midagi väga teha andnudki – käesoleva etapi punktide kirjasaamiseks tuli see lõpetada, ning siis täie hooga edasi tormata viimase etapi algusesse ja sealt selle lõppu, mis on ühtlasi ka finiš, lootuses et jõuame veel aegadesse ja saame mõned punktid juurde. Krms, et ma ka pidin sinna põõsasse sõitma!

Siin rattaetapil kogesin eriti meelde jäänud tundeid ja nägin huvitavaid vaateid. Üks tunne oli näiteks see, et kui nüüd öeldaks, et vaja on veel 2 päeva edasi seigelda, ei valmistaks see mingit probleemi. Või tundsin ma seda alles järgmisel rattasõidul? Üks vaade oli aga selline: sõidan mööda kohalikku maanteed, oleme suht kõrgel ja lagedal, tee servades on aeg-ajalt majad, sooja on vast 10 kraadi ja kõik rohetab; ühe tõusunuki tagant ilmub nähtavale majakatus, seejärel päkapikk, ja siis kogu maja...

TZ13-sse jõudsime kell 11:31. Kohtame siinkandis hulka tiime, ka sõpru Team Greenland/ATV-st. Kui eelmise 10 tunni jooksul oli mul tunne, et oleme (nii-üksi-nii-) üksi rajale jäänud, siis nüüd tuleb inimese tunne tagasi. :) Finišini aega 2,5 tundi ja linnulennult 21km. Mis see siis ka ära pole?! ... nonoh! Ütleme nii et ... lind lendab seal kus inimene ei liigu. Kõige optimaalsemaid teid pidi on viimase etapi algusesse (kaardilt mõõtes, ilma tõuse arvestamata) 18 km, ja sealt omakorda finišisse 11 km. Kui neid mägesid ees ei oleks!! Kes on Sintra piirkonnas käinud, teab millest ma räägin.

Sealsed kitsad käänulised teed-tänavad on ... super! Eestis ei mahuks neid mööda üks autogi sõitma, seal aga üks parkis, üks sõitis, ja lisaks veel meie oma ratastega sõelusime nende vahel. Tundus täiesti normaalne. Ja need vaated, mida üle kõrge julgestusmüüri piilusin... Ohhh, neid lihtsalt ei saa kirjeldada. Tahaks jälle näha!

Meie koostöö Jorgega kaardilugemises sujus hämmastavalt hästi (kui ma seda juba öelnud pole). Ta ise tegi supertööd, ma kodus laua taga kaarte vaadates ei saa aru, kuidas ta neid sõidu ajal luges. Paaris kohas ta küsis, et kuidas minna, ja siis õnnestus mul nö lennult tabada olukorda ja takkajärgi vaadates isegi õigeid ettepanekuid teha.

Etapi lõpuosas ma veidi väsisin. Isegi hea ratas ei aidanud enam. Olime 130 meetri pealt jõudmas 380m peale, viimase poole ööpäeva jooksul olin juba 10x rohkem mäkke sõitnud kui oma eelmises elus kokku, ja kiirust oli jätkuvalt vaja üleval hoida ning mägi ei lõppenud ega lõppenud... Nii siis juhtuski et ühel hetkel tulin rattasadulast maha ja jooksin tõusust üles, ratas käekõrval. Tundus lihtsam kui sõita.

TZ14-s olid sinna jalgsietapilt tulnud võistkonnad pidanud trike'ga mäest alla sõitma, hommikul sinna saabunud olid saanud seda tihedas udus teha. Meil aga oli väga kiire: vaja vähem kui poole tunniga 11km mäest alla finišisse saada. Laskumine 380 meetri pealt merepinnani.

Läks rabistamiseks! Alustuseks väike sahmimine äraminekuga – meie algne soov tipust otsemat rada pidi suurele teele saada keelati korraldajate poolt ära – liiga ohtlik. Läksime siis alternatiivsele rajale, ja laskusime. Kohe hooga. Kaardilugemine selle kiiruse pealt ei sujunud, nii et sõitsime kõhutunde järgi. See ütles, et tuleb valida see teeharu mis on suurem ja ühtlasi viib mäest alla. Läks õnneks. Nii teevaliku kui terveks jäämise osas. 2 kilomeetrit tipust asfaldini jõudmiseni oli tegemist tõsise maastikukrossiga, downhill on päris sobiv väljend. Järgnev oli linnade vahelisi siledaid asfaltteid pidi kihutamine. Jorge liikus ees ja vaatas pidevalt kella. Mingil hetkel tundsin ta seljast, et nüüd ongi kõik. Kiire läks üle, veidi masendunud olekuga väntasime veel paar kilomeetrit, päris lõpuni.

Kell 14:14:25 4.detsembril 2008 lõpetasime võistluse.

Projekt "8 kuuga Eloks" - 1

... nüüd peaks veel vähem aega olema, sest projekti tulemust vaja näha millalgi augustis??

Niisiis, ühed hullud tüübid lähevad augustis Soome päris koledat asja tegema - 24h rogaini. Ja mina kui väidetavalt veel hullem olen valitud suureks juhiks ja õpetajaks jne. Väikese vahepalana võin öelda, et TEGELIKULT ei ole 24h rogainist midagi hullemat olemas. Nojah, 48h rogain vist on, aga nii koledatele asjadele ei tasu isegi mõelda ...

Igatahes, algtõed rubriigis "kuidas saada Eloks" on ääretult lihtsad ja kõlbasid nädalake tagasi esimesteks õpetussõnadeks:
1) suure energiavajaduse rahuldamiseks süüa ohtralt Selga küpsiseid (kindlasti kondentspiima-, iirise- või karamellimaitselised, ja siinkohal ka tervitused ühele kanuukaaslasele) koduse kreegimoosiga;
2) üldvastupidavuse tõstmiseks ei tohi laupäevaõhtuselt peolt koju jõuda enne pühapäeva lõunat.

Täna selgus, et harjutatud on usinalt, kreegimoos on otsas, ning vaja uusi tarkusi saada. Ei mina jõua neid telefonitsi jagada (säästureźiimid jne on käivitumas), seega panen kõik vajaliku kirja ja osa jätan ridade vahele ka.

Järgmise kolme nädala ülesanded:
3) käia jooksmas või joosta käima või lükata keppidega takka - olulist vahet pole, peaasi et kondiauru oleks näha, seda vähemalt 2x nädalas;
4) hankida omale head Lorpeni sokid;
5) jõuda pärast kolmekuulist pausi juuksurisse ja väljuda sealt uue inimesena;
6) teha midagi täiesti uut, midagi sellist mida takkajärgi iseendast kuidagi ei usuks.

:) Jõudu!

Pealtvaatamine on raskem!

Pealtvaataja olla on raske, märksa raskem kui ise rajale minna! Tänane Eveli sõit Pyeong Chang-is Lõuna-Koreas... No ma olin poole 9-st juba üleval, kuigi Eveli start alles poole 11-st. Ja no nii närvis pole ma ammu olnud... viimati vist siis kui Soome MM-i tavaraja starti läksin (2001?). Seal jooksin põlve katki üsna raja alguses ning sinnapaika kogu mu MM jäigi.

Täna siis tegin enne Eveli starti hingamisharjutusi, enne esimest tiiru samuti. Esimene maas, teine maas, kolmas maas, neljas ... mööda, viies mööda. No mida! Kas ma pean jälle tulema laskmist õpetama!! :-) või midagi taolist. Teise tiiru möödalask oli samuti liiast.

Pingelangus on nõme! Huvitav kas Eveli ootused olid sama suured kui lähedastel pealtvaatajatel? Anterselva MK tõstis lootused kõrgele, näitas et tal on võimalik 10-ne hulka end sõita jne. Nüüd siis... kurb. Või selline ... pettumus. Kusjuures mitte Evelis (sest teda armastan ja hoian ja toetan nii nagu ennegi või rohkemgi ning tean et tema tahtmine ja oskused ei jää kellestki maha), vaid spordiõnnes või kuidas seda nimetadagi.

Aga Kadri oli tubli! Järjekordselt tiitlivõistlusel hooaja parim sõit! Homme jälituses kõik 3 Eesti naist stardis.

Loodan et ka Eveli jaoks on see uus päev ja uued teod, tänane asi mälusahtlisse ära pandud ja vaim valmis uuteks tegudeks. Mis kehvasti see uuesti!!! Eveli blogi on kohe pärast ta finiśit "otsad andnud", elas vist ka liiga emotsionaalselt asjale kaasa :)

Huh, hakkaski kergem. Nüüd suusatama!

1.-8.veebruari kiiraruanne

Vahepeal on juhunud igasugu asju.

1.veebruaril oli talvine Xdream, kust oma naiskonnaga ISC Team (Pilvi ja Jana ja mina) läbi jooksime. Enamusele rahvast oli kontrollaeg 7 tundi, kuid kuna pidin jõudma kella 19-se lennuki peale, siis meie pidime 5 tunni peal rajalt maha tulema ja ei saanudki tervet rada läbida. Mis võib olla isegi hea, sest ... oli päris raske. Esimesed 2,5 tundi oli väga hea. Siis poolteist tundi veidi raske. Ja pärast neljandat tundi toimis tugev tahtejõud. Pole ju jooksnud nii pikka aega järjest juba ammu! Ja veel lumega! Ma pole ammu pärast võistlust nii väsinud olnud kui seekord!

2.-4.veebruaril külastasin tööasjus ISPO messi Münchenis. Vaatasime mida huvitavat MATKaSPORDi parnerid ja muud brändid tulevaks talveks turule toovad. Kohtusime koostööpartneritega.

5.veebruaril käisin Tartu Vomax-is spordiarstil, kasutasin ära kunagi auhinnaks saadud tasuta kontrolli. Kuna pärast Xdreami polnud ühtegi sobivalt lõdvestavat ettevõtmist olnud, siis jäid parimad saavutused tegemata. Lihtsalt ei suutnud lindil nii kiiresti joosta kui oleksin tahtnud. Lõpetasin 1 minut pärast anaeroobse läve ületamist, kuigi tavaliselt ei valmista mingit probleemi sealt veel 5-7 min joosta. Kokkuvõte siiski - väga tubli! Hapnikutarbimine hea, süda korras jne. "Lubatud treenida"! Õrnalt jäi selline tunne et üldiselt pole ette nähtud naisterahvaste sportimine selles vanuses nagu ma parajasti olen. :-)
Arvandmed: kopsumaht 4,21 l; max ventilatsioon 92 l/min; max hingamissagedus koormusel 56 x/min; aeroobne läbi 157, aeroobne 167; VO2max 53,4 ml/min/kg.

6.-8.veebruar oli koolinädalavahetus. Sai tehtud viimane eksam, nüüdseks on teada, et edukalt (küll on tore kui meid suhtelise, mitte absoluutse tulemuse järgi hinnatakse). Uuel semestril läheb mul jamaks - nii palju esseesid ja referaate vaja teha, et ... ohhohhohhoo. Korra olen juba nende taha komistanud oma ülikooliõpingutes, vast seekord olen targem ja teen vajalikud asjad kasvõi hambad ristis ja kehvemini ära.

Puhkus Portugalis vol.18 - viimane öö ja veidi peale

Äratus kell 00:30, neljapäeval 4.detsembril 2009, stardist möödunud 86,5 tundi, finišissejõudmiseni aega 13,5 tundi.

Kahetunniselt magamiskotis soojas bussis magamiselt on üles tõusta märksa raskem kui tunniselt unelt külmal garaažipõrandal! Esimesed viis-kümme minutit kulus ärkamisele, edasi tuli juba rütm sisse. Pikaajaline kogemus pooleks päevaks koti pakkimisel oli suureks abiks!

Stage 4 – Section 1
Rattaetapp, paberite kohaselt 112km, suurim kõrguste erinevus 425m. „It's mandatory to follow the route marked on the map to find the optional CPs along the path“ - ehk siis, kaardil oli punane joon ja sellele joonistatud CPO-d, CPF-e kaardil ei ole. See kes tahtis ka CPF-e võtta, pidi sõitma mööda seda punast joont. Ausalt öeldes – see oli päris rasketesse kohtadesse veetud.

Meie, nagu ikka :), valisime kergema tee: kõige mõistlikumaid marsruute pidi ühest CPO-st teise; kui juhtub mõni CPF ka teele, on tore, kuid ise me neid taga ei aja. Esimesse rattapunkti jõudmiseks pidi asfaldilt kõrvale keerama ja läbima 600m mööda hirmus porist teed. Päris paljud tiimid olid seda teed ka edasi jätkanud, järgmise punkti poole. Meie oma mõistliku laiskusega pöörasime otsa ringi, liikusime asfaldile tagasi ning sõitsime korralikke kõva kattega teid pidi punkti. Punktinumbreid vaadates oli ju aru saada et seal vahel ühtegi CPF-i ei ole! Nii et punase joone jälgimine oli mõttetu!

Manique do Intendente linnakeses, kus veidi riideid kohendasime, oli väga ilus atraktsioon. Kesklinnas oli suure lossitaolise maja vare lampidega suurepäraselt valgustatud! Lihtsa võttega – tuledega, ilma maja renoveerimata, oli saadud potentsiaalsest tondilossist lahe ja sobilik linnakeskuse element.

Selle piirkonna kõrgeima mäe, Serra de Montejunto, 666m, otsa me ei pidanud õnneks sõitma. Piirdusime sajalt meetrilt 450 peale kerimisega, öösel, mööda kruusast, mudast, ja jälle kruusast metsarada. Jorge rääkis, et ta on sealkandis korduvalt rattaga käinud trenni tegemas.

Mina ilmselgelt ei olnud, sest üks laskumine tuli kuidagi äkitselt ja sõitsin veidi põõsastesse. Need olid õnneks head tihedad, nii et kaugele ma ei jõudnud. Tõstsin ratta välja ja asutasin end edasi sõitma. Kaks vändatäit sain teha, siis oli hirmus kärin ja ... stopp. Käiguvahetaja tagaratta kodarates. JAMA!!! Lino veidi sebis ja painutas, tundus et sai korda tagasi ... kuid see ainult tundus nii, sest järgmise kahe vändatäiega sama asi uuesti. Ohh, oli seda nüüd vaja! Ja veel minu kasutuses oleva rattaga, mis ei ole minu oma! Ja olukorras kus meil on niigi tihe ajakava kogu vajaliku trassi läbimiseks! ... Egas midagi, poisid parandasid ratast kella 3:30-st nii tunnikese jagu (teiste võistkondade võrdlusest vaatasin). Oi mul oli piinlik, kuigi, iseenesest, oli see nii loll õnnetus et oleks võinud kellega iganes juhtuda. Küll oli hea et ma aru midagi ei saanud mis nad rääkisid! Sättisin end hoopis magama. Kuna rada oli mudane ja põõsad teeservas tihedad ja väga okkalised, siis võtsin „tõelise ratta... uneasendi“. Võite kodus proovida, see käib nii: pange kiiver pähe, minge põlvili, pange pea maha, asetage käed rinnale risti, tõmmake end hästi väikeseks kokku. Asend sees, jääge magama, ja ärge ümber kukkuge!

Nii oligi, sellises asendis magasin, tõenäoliselt lausa 20 min. Küll on hea et seiklusspordis mingeid söögitegemise ülesandeid pole – siis poisid magaksid ja mina peaksin mässama. Või mine sa neid portugallasi tea, äkki ei lastakski naisi poti ligi?

Minu rattast sai ühekäiguline, ja järgnevad 10 tundi sõitsid Lino ja Hugo sellega vaheldumisi. Paras aeg rattatrenniks on ikka võistlusel!

Pärast mäest üles sõitmist tuleb üldjuhul sealt ka alla tulla. Nii ka seekord. Meie sõidu huvitavamaks tegemiseks tuli meile suurte laskumiste alguses, tund enne päikesetõusu, seltsiks udu. Selline mõnusalt paks, nii et eessõitvat ratast ei tohtinud kaugemale kui 5m lasta, tuld polnud enam näha. Päris kõva hooga tulime vast 15min. Hiljem oli jube kuulata Jorge väidet, et tal vajus mõnel hetkel silm kinni. Mina sõitsin ju puhtalt tema järgi! Lino ja Hugo omakorda minu järgi!

Ajavahemikku 6:30 kuni 10:30 ei suuda ma kaardil paika panna. Sõitsime sinka-vonka, üles-alla, läbisime hulga külasid ja linnu, mille nimed mulle kuidagi meelde ei jäänud. Kella 7 ajal külastasime meie selle võistluse viimast kohvikut. Miks see küll nii vara avatud oli? Üks tädike käis küll meiega samal ajal saiakest ostmas, aga sellegipoolest, kuidagi naljakalt vara oli noormees tööl. Millalgi 9 ajal said Hugo ja Lino parandada meie 1-käigulise ketti. Läks teine katki (pooleks). Täiesti juhuslikult toimus see paranduspeatus Jorge äiapapa suvekodu juures ja Jorge sai mulle tutvustada kohta kus ta abiellus. Ilus maja ja hoov!

Hea rattaga on ikka hea sõita! Sõitsin Lino omaga, selline Scotti tippmudel mis uuena pidi 5000 EUR (tõlge – väga palju) maksma. Lino oli selle paar nädalat tagasi e-bayst küll märksa odavamalt ostnud, kuid siiski, kui Hugo mulle seda rääkis, läks mul päris hirmuks! Kujutage ette kui sellega oleks mu käes midagi juhtunud!!! Igatahes oli see nii hea et minuarust osadest mägedest sõitis täitsa ise üles. Ühte eriti meeldejäävat tõusu, Ribeira de Cheleirose äärest läbi Almorquim'i Bolembre (ja TZ13) poole, võttes, pisikesed 200m tõusu 2,5km jooksul (minu ja Eesti Munamäe jaoks on seda päris palju), tõdesin et, "jah, sellise rattaga olen ikka tugev küll!" Või äkki muidu ka?? ;-)