15.-16-august - Rogaini EM, Ylläs, Finland vol.2

...järg

KP91-te läksime teed mööda ringi. Kaks korda kaalusime ka otseminekut, kuid pimedas jõeületus tundus kahtlane, eriti seetõttu, et otse mäe taga oli jõgi kaardil suht lai. Teed mööda oli hea kindel. Lõpuks siiski läbisime ka jõe, aga seda kitsas ja madalas kohas. KP75 võtmisel järjekordne 5min viga („tüdrukud“, kellest olime teel möödunud, said punkti ikkagi enne meid kätte – rahulikult sõuad, kaugele jõuad). Vea põhjuseks tüüpiline ilma plaanita umbes punktikoha poole liikumine. KP83-e liikudes sai lambid juba ära kustutada, kell oli siis 4 paiku öösel. Siin oli ka peatus, mille ajal Riho kergelt norisema hakkas :)

KP51 ja 85 tulid vastu ilma eriliste emotsioonideta. Jook sai otsa ja soode ning ojadega olid olud kitsad. Nii saigi vett võetud KP85-st KP60-ne poole nö tagasi minnes mingist väga suvalisest veidigi läbi paistva veega lombist. Sellelt hetkelt tabasid meid Marje, Eduard ja Mart, ning tundub, et nad olid seal veel väga värsked, sest minu sõnad „Sellises seisukorras on igasugune vesi joodav“, jäid Eduardile hästi meelde. Huvitav, hiljem joomise ajal polnud joogipauna kallatud looduslikke klimpe tunda.

KP60-ne tähise riputas Riho tagasi ülesse. Oli teine maha aetud, nii et me algul kartsime, et oleme eksinud – peaks nagu õige koht olema, kuid punkti näha polnud.

Järgnes valik KP74-76-45. Tagantjärele targana – 74 oleks pidanud ära jääma, ja ... ning ... asemele tulema (koju jõudes panen siia punktinumbrid ka). See mägi, mille nõlval 74 ja 76 asusid, oli ikka suur! Vahepeal kaalusin 76 võtmist „teepõrkega“ - alla, mööda teed, ja uuesti ülesse, kuid 74-s olles ei raatsinud enam kuidagi juba võetud kõrgust kaotama hakata. Seega KP76-e mööda nõlva. Kõik oleks tore olnud, kui me 1) poleks hakanud punkti poolelt etapilt lootma ja 2) oleksime kohe kaardilt välja lugenud, et soo ja tipu vahel on suur orvand ka. Reigo tähelepanelikkus päästis meid ka seekord hullemast.

KP45-de jooksime enamuse etapist mööda mingit rada. Vahepeal tundus, et see viib punkti välja, kuid päris nii hästi ei läinud, mingid pool kilomeetrit pidime mööda parkmetsa silkama. Ahjaa, praegu meenub, et 74-76 vahel (seega ~7.30 ajal hommikul, stardist möödas 19:30, Reigo jõul liigutud pea 9 tundi) haakisin end Reigo sabast lahti, sest nõlvadel spiraalmeetodil punkti otsimine oli selliselt lihtsam.

KP87 õnnestus meil üllatuslikult võtta osavamalt kui „tüdrukud“. Siis kui nemad nõlvast laskuma hakkasid, olime me juba pea üleval tagasi. Nende kommentaar oli hea - „krõśa pojehal“ :)

KP68 – mööda asfalti ja radu pidi mäkke ülesse. Kas siin etapil oli see, kus ma Rihole karmilt käratasin „EI jookse!“? Ehmatas teine nii ära, et mul lausa piinlik. Üritasin küll asja siluda, et „No jookse, kui sul nii kergem on, lihtsalt mina ei jookse“, aga see ei mõjunud... Enda vabanduseks ütlen, et selles kohas tundus veidi tõusu olevat!

KP81 oli nii-kaugel-nii-kaugel. Läksime ja läksime ja muidugi lõpuks jõudsime kohale ka, aga väga venis see etapp. Eks pehmel pinnal kõndimine on märksa aeglasem kui jooksmine. Vahepeal vahetasime ööriided päevaste vastu ka, et lõppu ikka esindusvormis tulla. Ja vahepeal kerkis mul huulile küsimus „Poisid, kuhu me oma rattad jätsime?“ Oi ma igatsesin jalgrattasadula järele!!

KP79 ja 22 olid koera saba ületused. Rahvast liikus palju, igasugu karvaseid ja sulelisi leidus (siinkohal tervitused Jutale-Jaanile!). Aega oli meil küllaga, nii et pingutama ei pidanud.

Viimasel asfaldietapil poisid tahtisid joosta, seega sai Reigo mind veel vedada. Fotograafide lähedusse jõudes tahtsin iseseisev ja tubli välja paista, seepärast pidin päris lõputõusu omal jalgel vallutama. Veidi vaevaline oli, aga kohale jõudsin.

Mis tunne oli? 10 meetrit finišijaamast eemal võistkonnakaaslaste kallistused saades tahtis klimp kurku ja pisar silmanurka tulla. Need rünnakud tõrjusin edukalt, edasi oli tore. Tunnet ei saa kuidagi võrrelda Estorili finišiga, hoopis teistmoodi. Liiga lühike ja lihtne, et eufooria tekiks? :))) Jalad väga kanged, parema jala põlve küljepeal üks ennegi valus olnud koht väga valus (see ei lasknudki joosta). Vasaku jala sääre peal mingi soon umbes, Portugalis lõpuks väga hulluks läinud olukorra eelmäng.

Just finišeerinud rahvast oli hea vaadata – olid sellised „äraseletatud“ näod.

Saunatasime oma armsas punkris. Mind pea aasta teeninud Icebug'i jooksutossud sain pidulikult prügikasti väljateenitud vanaduspuhkusele tõsta. Söömiseks ja autasustatavate vaatamiseks läksime keskusesse tagasi. Tulemusi vaadates oli ühest küljest kõik nagu normis, minu jaoks on eriti meeliülendav kohe meie taga olevate tüüpide ees olemine. Samas – kuidas Mariann ja Neeme meist NII palju rohkem punkte said?? Jajah, analüüsimist on... Väga tublid igatahes, õnnitlused!

Läbisime linnulennult 96,4km, teenisime 253 punkti, aega kulus 23:28:29, keskmine kiirus 14,36. Reigo GPS-iga mõõdetult läbisime 129,5km. Saime 25.koha, olime segavõistkondade 5.
Barbie ja Ken (Mariann ja Neeme) kogusid 270 punkti, läbisid linnulennult 94,74km, aeg 23:39:45, kokku 15., segade 2.
Harju KEK RSK (Marje, Eduard, Mati) olid kokku 24., sega 4., kilomeetreid 92,11km, aeg 23:37:16, punkte 256.
Nende võrdluste tulemusena võib öelda: „Kui jõudu on, milleks mõistust vaja!“ :-)



Pärast kerget spordipäeva ja sauna ja kõhu täitmist ei lasknud uni end kaua oodata :) Ega ka mitte järjekordne, seekord ametlike paberitega ja puha, kalapüük. Sain minagi ridva pihku – lollikindla ja ussidega töötava. Esimeses püügikohas kohe mitu särge näkkas. Kui olin 4tk vette tagasi lasknud, sest tundusid liiga väikesed, ja samas kaaskalamees haugi lehvitas, siis kaks särge otsustasin ikka kaasa võtta, muidu mõeldakse, et lõin õhtu otsa niisama lulli. Hilisemad ~7 püügikohta olid juba ainult ussi leotamise jaoks, tundus et kaladel oli kollektiivpuhkus või pikale veninud kellaviietee.

Ise püütud kala maitseb hoopis teistmoodi kui poekala!

Mis veel? Hommikul varakult autosse ja tagasiteele. Kummalisel kombel magasin ma märksa vähem kui sinnapoole sõites. Polnud piisavalt väsinud? Õhtune massaaž oli jalgadele väga hästi mõjunud, liikusid peaaegu igatepidi. Põlv sai jooksmiskõlbulikuks nädalaga, ülejäänud jalad veelgi varem.

Tekkis tunne, et teinekordki võib sellist asja teha, väga valitud inimestega ja mitte väga suurtes mägedes. Siis muidugi võiks natuke spetsiaalset trenni ka enne teha. Lisaks veel õppisin reisilt, et vahel harva on millegi tegemata jätmine parem kui tegemine. Üldiselt ja põhimõtteliselt ma arvan, et tegemine on parem kui tegematajätmine või mittetegemine, sest kui ei tee, ei saa ka midagi head juhtuda. No muidugi võib ka kehvasti minna, kuid mittetehes ei juhtu ka häid asju. Seekord aga, jah, erakorraliselt, olen ma kindel, et tegematajätmine oli hea.

Tulemused http://rogaining.fi/index.php?page=erc2009&hl=en
.