Ega's midagi. Ülemus lubas mu 5-ks päevaks puhkusele. Õhtul pakkis Kenny kodus minu tehtud detailse nimekirja järgi mu asjad kokku ja viis Piia juurde, neljapäeva hommikul sadamas sain kätte. Mida selleks väikeseks rogainiks muud ikka vaja, kui hea seltskond juba ees ootamas?!
Sõit Ylläsele on üks tüütus, ma ütlen! Isegi mulle, kes ma eelmiste ööde vähest magamist välja magasin ja sõitu praktiliselt ei näinud. Kohapeal ööbisime Äkäslompolos ridaelamu-mökis, saun ja puha. Täpiline ülemine nari tundus väga minulik.
Reedene päev kulus molutamisele, kergele pooleteisetunnisele modelile ja soojendavale kalalkäigule, kus ahvena lõpuks siiski vette tagasi lasksime.
15.august, ERC stardipäev. Kaardid veidi pärast 9-t käes - ja mul pea täitsa tühi! Arusaam, kuidas 50x60cm pinnal, 1:40 000 kaardil, eri väärtusega punktide vahel 24-ks tunniks rada planeerida, puudus täielikult. Küllalt juhmi näoga vaatasin kaarti, ja esimesed 20minutit olid
päris viljatud. Reigo midagi tegi. Käisin platsi peal tiiru, vaatasin, kas kaasrogainijatelt mingeid kavalaid nippe saab laenata. Jürgeni ja Timmo kilekotile rajajuttide tõmbamise nipp oli parim, mille sain. Eks siis tuli oma pead vaevata. Meile kõigile meeldis väga kaardi kirde-ida osa, selline soine ja kodune, kus väikesel alal väga palju nö kalleid punkte. Küllaltki, et mitte öelda täiesti üksmeelselt, tegime plaani, kus sellest piirkonnast said kõik punktid võetud, ning edasine oli juba sujuv ajatäide erinevate variantidega „kojutulekuks“. Selle peale, et sujuv ring ümber kogu platsi teha, nii nagu hilisemad segade teise koha omanikud Mariann ja Neeme tegid, me ei tulnudki (vähemalt ei öelnud keegi seda piisavalt kõva häälega). Igatahes oli rajaplaan üksmeelne, ja esimese ¾ sellest viisime sellest ka 100%-liselt ellu.
Enne 12-st jõudsime kaardid ja legendid kiletada, süüa, jalad määrida, kotid lõplikult pakkida – ning piisava varuga olimegi stardis. Naljakas tunne oli mul. Veidi selline - „las minna“ - umbes nagu eelmisel aastal Estorilis.Start -Ylläse mäe sadulasse KP96 ja jälle alla KP21, mööda vahvat laudteed KP78, edasi rada mööda järve otsa KP31 (siin olid lahedad majad/katusealused) ja rada pidi KP46 ja jätkuvalt rada pidi KP95 poole. Laudteed rabas olid väga meeldivaks üllatuseks! KP95-ga tegime veidi viga, ehk ei saanud punkti kohe kätte, sest see oli 200m vales kohas. Tegin kõne korraldajatele – mingist hetkest oli punkt juba õiges kohas. Edasi läbi raba KP73 (ootasime veidi varem, kollastest rabadest oli raske aru saada). Siis KP42 – jooksime Mariannist-Neemest kergejalgselt mööda, enne punkti tegime kerge kaare paremalt ja punkti laekusid nemad enne meid. Nii tüüpiline! :)
Edasi KP72, viimane 400m enne maanteed läbi soise ala oli kuidagi väga pikk. KP90 poole mööda maanteed joostes näitasime Siirile kena jooksusammu ja veel kenamat fotonaeratust. KP99-sse liikudes kadusime saanirajalt ära, liikusime kompassi usaldades edasi ning 2km enne punkti saime kaarti tagasi. KP55-de jooksime saanirajal, lausa nii hooga, et 100m sai liiga palju. Veidi tagasi ja rõõmsalt sulistades läbi jõe. Piisavalt madalat kohta oli vaja veidi otsida. Aega kulunud 5:12, minu stardis kaasas olnud 1liiter joomist oli 20min tagasi otsa saanud.KP80, 88 ja 61 laekusid ilma emotsioonideta, ehk siis – kõik sujus piisavalt hästi, vajadusel jooksin täitsa jooksmise moodi sammuga. See, mismoodi Reigo meid KP93-e viis, oli müstika! Tulime 2,5km suunaga punkti poole, ning täpselt punkti välja! Super! Siin tegime ka esimese jalaraputuspeatuse, minu tungival pealekäimisel ja poiste tagasihoidlikul kaasosalusel. Stardist möödas 7:18.
KP71 tuli meile 20min kauem kui oleks pidanud. Alustuseks Karhukota radade ristis tegime veel ühe peatuse (küll siin olid alles suured murakad!). Siis jooksin mina ennast pildituks, nii et ei suutnud oma tagantkontrollija rolli täita ning värskendavas vihmasajus vallutasime seda mäge 50m jagu liiga palju. Lihtsamalt öeldes – pöörasime veidi vara rajalt ära, ei märganud vasakul tippu, ronisime liiga kõrgele ja surfasime sihitult mööda nõlva. Kui päris aus olla, siis tegelikult ma nägin seda tippu, aga pilt oli siiski liiga udune sellest midagi arvamiseks. Külmas vihmas sai pilt selgemaks, laskusin alla ja õnnestus punkt saada. Viga 15min. Ja veel otsa valesti väljajooks – oleks pidanud algul kõrgust hoidma ja siis rajale laskuma, kuid vedasin poisid rajale ja jooksime nurga välja. Suund KP43-le. Hankaskurun laavu all panid poisid ööriided selga, ma veel ei raatsinud (mida muidugi 30min pärast kahetsesin). Toimetasin riietumise pärast KP65 võtmist (siin alguses panime sihti pidi veidi mööda, luhade järgi taipasin tagasi pöörata).KP64 laekumisel hakkas hämarduma. Poolel teel KP97-sse ei kannatanud Reigo mu venimist enam välja ning haakis mind endale sappa. Stardist möödas selleks hetkeks 10:45, ise olen uhke, et niigi kaua omal jalal vastu pidasin :) Järgmised 10h läksid suures enamuses Reigo taga kummide ja nööride otsas kõlkudes. Oli märksa lihtsam, samas pimedas kivide otsas ukerdades ja libedatel laudteedel sörkides polnud asi just kõige ohutum.
Poisid üritasid loobuda KP40-st, ma raiusin vastu, et ei jäta ära, ja nii nägime Kukastunduri mäelt suurepärast vaadet. See oli tõesti ilus! Hämarus oli täpselt selline, et kõike, mida vaja, nägi veel väga hästi. Eriti lahe oli muidugi nelja mäe ja oru taga välkuv ja müristav äike :)
KP 82 juures nägime vist juba neljandat korda vene „tüdrukuid“, kes pärast naiste arvestuses kolmandaks tulid. KP53 võtmise juures kustutasime tuled, et tundmatud „konkurentide“ elu mitte liiga lihtsaks teha. Inetu meist, vist... Poolel teel KP63-e oli meil GPS-i patareivahetuspeatus, mis venis sujuvalt 10-minutiliseks ning punktivõtmisega tuli mõneminutiline viga.
... järgneb veel! Seniks fotosid http://nagi.ee/photos/elosaue/sets/221331/
.
No comments:
Post a Comment