Punased mänguasjad

Kui ma kunagi (rahaliselt) rikkaks saan, õnnestub nii mõnigi punane auto mulle maha müüa! Praegused aseained on ere näide :) Pärast 101 kilomeetrit, mis 75 + 26 km vormis sel nädalavahetusel Arula ümbruses sõidetud said, ja kahte efektset külilikukkumist, olid nad küll veidi määrdunud, kuid jätkuvalt nunnud! See peaks ju olulisim olema ... ;)

Suured tänud Olafile/AT Spordile!

September and different sides of world

This time in english, because of international issue...

I got very beautiful picture from New Zealand, Queenstown. You can see The Earnslaw and the Remarkables in the background. These mountains go to 2307 metres directly from the lake, which at 320 metres.

And as I went for kayaking today (2h training for Portugal), and remembered to take camera with me, I tooked some pictures of Emajõgi (River of Mother). Here is one: Emajõgi, Tartu's two bridges (totally Tartu has 6 bridges), autumn.

Rised a question. Where do you prefer to be in September - in New Zealand or Estonia. Or in October? Or in November next year? :)

22.september - noorem laps 17.

Karm lugu - mina küll NII vana pole, et mu noorem laps 17 oleks! :) Aga näedsa, Kaia sünnistunnistusel sellised andmed, et tegemist tõsilooga.

Mis ma oskan öelda... aeg läheb ikka lennates. Sellele mööda lennanud ajale tagasi mõeldes arvan, et:
* Poisse on lihtsam kasvatada ja kergem nendega ka asju ajada. Selgem ja arusaadavam. Tüdrukud on keerulised! Läheb vist sinna rubriiki, et inimest häirivad teiste juures need küljed mida ta alateadlikult enda juureski tunnetab, aga ei taha endale tunnistada :)
* Mured pojaga on väljapaistvamad, kuid mured tütrega on pisiasjades kinni ja samas põhimõttelisemad. Kummad on suuremad?
* Rõõmudega sama lugu - rõõmud pojast paistavad rohkem välja, tütre üle rõõmustamine on sisemisem. Kummad on suuremad?

Tjah, võrdlemine ei anna midagi juurde. Hea, et inimesed on erinevad - elu on selliselt märksa rikkam! Jätkuks ainult jõudu ja tarkust seda erinevuste asja oma kõige lähedasemate puhul sama moodi meeles pidada kui kõigi teiste puhul!

ARWC 2009

Reedel sain teada, et me läheme. Võistlema. Number on 50.

Hull aeg nõuab segaseid inimesi... või oli see vastupidi :)

http://www.arwc2009.com/en/index.php

9.septembri sünnipäevalastele - palju õnne!

Täna on mu kahel heal sõbral, Geoffil ja Hugol, sünnipäev. Ühel Uus-Meremaal, teisel Portugalis. Esimesse kohta tegin just telefonikõne ... Päris lahe on helistada teisele poole maakera, kus kell parajasti 11 ennelõunal (meil samal päeval 2 öösel), ja kuulda sõbra häält nagu Tartu teisest otsast!

15.-16-august - Rogaini EM, Ylläs, Finland vol.2

...järg

KP91-te läksime teed mööda ringi. Kaks korda kaalusime ka otseminekut, kuid pimedas jõeületus tundus kahtlane, eriti seetõttu, et otse mäe taga oli jõgi kaardil suht lai. Teed mööda oli hea kindel. Lõpuks siiski läbisime ka jõe, aga seda kitsas ja madalas kohas. KP75 võtmisel järjekordne 5min viga („tüdrukud“, kellest olime teel möödunud, said punkti ikkagi enne meid kätte – rahulikult sõuad, kaugele jõuad). Vea põhjuseks tüüpiline ilma plaanita umbes punktikoha poole liikumine. KP83-e liikudes sai lambid juba ära kustutada, kell oli siis 4 paiku öösel. Siin oli ka peatus, mille ajal Riho kergelt norisema hakkas :)

KP51 ja 85 tulid vastu ilma eriliste emotsioonideta. Jook sai otsa ja soode ning ojadega olid olud kitsad. Nii saigi vett võetud KP85-st KP60-ne poole nö tagasi minnes mingist väga suvalisest veidigi läbi paistva veega lombist. Sellelt hetkelt tabasid meid Marje, Eduard ja Mart, ning tundub, et nad olid seal veel väga värsked, sest minu sõnad „Sellises seisukorras on igasugune vesi joodav“, jäid Eduardile hästi meelde. Huvitav, hiljem joomise ajal polnud joogipauna kallatud looduslikke klimpe tunda.

KP60-ne tähise riputas Riho tagasi ülesse. Oli teine maha aetud, nii et me algul kartsime, et oleme eksinud – peaks nagu õige koht olema, kuid punkti näha polnud.

Järgnes valik KP74-76-45. Tagantjärele targana – 74 oleks pidanud ära jääma, ja ... ning ... asemele tulema (koju jõudes panen siia punktinumbrid ka). See mägi, mille nõlval 74 ja 76 asusid, oli ikka suur! Vahepeal kaalusin 76 võtmist „teepõrkega“ - alla, mööda teed, ja uuesti ülesse, kuid 74-s olles ei raatsinud enam kuidagi juba võetud kõrgust kaotama hakata. Seega KP76-e mööda nõlva. Kõik oleks tore olnud, kui me 1) poleks hakanud punkti poolelt etapilt lootma ja 2) oleksime kohe kaardilt välja lugenud, et soo ja tipu vahel on suur orvand ka. Reigo tähelepanelikkus päästis meid ka seekord hullemast.

KP45-de jooksime enamuse etapist mööda mingit rada. Vahepeal tundus, et see viib punkti välja, kuid päris nii hästi ei läinud, mingid pool kilomeetrit pidime mööda parkmetsa silkama. Ahjaa, praegu meenub, et 74-76 vahel (seega ~7.30 ajal hommikul, stardist möödas 19:30, Reigo jõul liigutud pea 9 tundi) haakisin end Reigo sabast lahti, sest nõlvadel spiraalmeetodil punkti otsimine oli selliselt lihtsam.

KP87 õnnestus meil üllatuslikult võtta osavamalt kui „tüdrukud“. Siis kui nemad nõlvast laskuma hakkasid, olime me juba pea üleval tagasi. Nende kommentaar oli hea - „krõśa pojehal“ :)

KP68 – mööda asfalti ja radu pidi mäkke ülesse. Kas siin etapil oli see, kus ma Rihole karmilt käratasin „EI jookse!“? Ehmatas teine nii ära, et mul lausa piinlik. Üritasin küll asja siluda, et „No jookse, kui sul nii kergem on, lihtsalt mina ei jookse“, aga see ei mõjunud... Enda vabanduseks ütlen, et selles kohas tundus veidi tõusu olevat!

KP81 oli nii-kaugel-nii-kaugel. Läksime ja läksime ja muidugi lõpuks jõudsime kohale ka, aga väga venis see etapp. Eks pehmel pinnal kõndimine on märksa aeglasem kui jooksmine. Vahepeal vahetasime ööriided päevaste vastu ka, et lõppu ikka esindusvormis tulla. Ja vahepeal kerkis mul huulile küsimus „Poisid, kuhu me oma rattad jätsime?“ Oi ma igatsesin jalgrattasadula järele!!

KP79 ja 22 olid koera saba ületused. Rahvast liikus palju, igasugu karvaseid ja sulelisi leidus (siinkohal tervitused Jutale-Jaanile!). Aega oli meil küllaga, nii et pingutama ei pidanud.

Viimasel asfaldietapil poisid tahtisid joosta, seega sai Reigo mind veel vedada. Fotograafide lähedusse jõudes tahtsin iseseisev ja tubli välja paista, seepärast pidin päris lõputõusu omal jalgel vallutama. Veidi vaevaline oli, aga kohale jõudsin.

Mis tunne oli? 10 meetrit finišijaamast eemal võistkonnakaaslaste kallistused saades tahtis klimp kurku ja pisar silmanurka tulla. Need rünnakud tõrjusin edukalt, edasi oli tore. Tunnet ei saa kuidagi võrrelda Estorili finišiga, hoopis teistmoodi. Liiga lühike ja lihtne, et eufooria tekiks? :))) Jalad väga kanged, parema jala põlve küljepeal üks ennegi valus olnud koht väga valus (see ei lasknudki joosta). Vasaku jala sääre peal mingi soon umbes, Portugalis lõpuks väga hulluks läinud olukorra eelmäng.

Just finišeerinud rahvast oli hea vaadata – olid sellised „äraseletatud“ näod.

Saunatasime oma armsas punkris. Mind pea aasta teeninud Icebug'i jooksutossud sain pidulikult prügikasti väljateenitud vanaduspuhkusele tõsta. Söömiseks ja autasustatavate vaatamiseks läksime keskusesse tagasi. Tulemusi vaadates oli ühest küljest kõik nagu normis, minu jaoks on eriti meeliülendav kohe meie taga olevate tüüpide ees olemine. Samas – kuidas Mariann ja Neeme meist NII palju rohkem punkte said?? Jajah, analüüsimist on... Väga tublid igatahes, õnnitlused!

Läbisime linnulennult 96,4km, teenisime 253 punkti, aega kulus 23:28:29, keskmine kiirus 14,36. Reigo GPS-iga mõõdetult läbisime 129,5km. Saime 25.koha, olime segavõistkondade 5.
Barbie ja Ken (Mariann ja Neeme) kogusid 270 punkti, läbisid linnulennult 94,74km, aeg 23:39:45, kokku 15., segade 2.
Harju KEK RSK (Marje, Eduard, Mati) olid kokku 24., sega 4., kilomeetreid 92,11km, aeg 23:37:16, punkte 256.
Nende võrdluste tulemusena võib öelda: „Kui jõudu on, milleks mõistust vaja!“ :-)



Pärast kerget spordipäeva ja sauna ja kõhu täitmist ei lasknud uni end kaua oodata :) Ega ka mitte järjekordne, seekord ametlike paberitega ja puha, kalapüük. Sain minagi ridva pihku – lollikindla ja ussidega töötava. Esimeses püügikohas kohe mitu särge näkkas. Kui olin 4tk vette tagasi lasknud, sest tundusid liiga väikesed, ja samas kaaskalamees haugi lehvitas, siis kaks särge otsustasin ikka kaasa võtta, muidu mõeldakse, et lõin õhtu otsa niisama lulli. Hilisemad ~7 püügikohta olid juba ainult ussi leotamise jaoks, tundus et kaladel oli kollektiivpuhkus või pikale veninud kellaviietee.

Ise püütud kala maitseb hoopis teistmoodi kui poekala!

Mis veel? Hommikul varakult autosse ja tagasiteele. Kummalisel kombel magasin ma märksa vähem kui sinnapoole sõites. Polnud piisavalt väsinud? Õhtune massaaž oli jalgadele väga hästi mõjunud, liikusid peaaegu igatepidi. Põlv sai jooksmiskõlbulikuks nädalaga, ülejäänud jalad veelgi varem.

Tekkis tunne, et teinekordki võib sellist asja teha, väga valitud inimestega ja mitte väga suurtes mägedes. Siis muidugi võiks natuke spetsiaalset trenni ka enne teha. Lisaks veel õppisin reisilt, et vahel harva on millegi tegemata jätmine parem kui tegemine. Üldiselt ja põhimõtteliselt ma arvan, et tegemine on parem kui tegematajätmine või mittetegemine, sest kui ei tee, ei saa ka midagi head juhtuda. No muidugi võib ka kehvasti minna, kuid mittetehes ei juhtu ka häid asju. Seekord aga, jah, erakorraliselt, olen ma kindel, et tegematajätmine oli hea.

Tulemused http://rogaining.fi/index.php?page=erc2009&hl=en
.

Rattaga Tallinnas

Täna hommikul lompide vahel manööverdades kontori poole sõites tõdesin, et tsiklimeeste kollast kilekombet oleks omalgi vaja, kui jäängi rattaga Tallinnasse liiklema - jääks väljast tuleva eest kuivaks ja oleks autojuhtidele veelgi nähtavam. Seda viimast ma oma edevale La Sportiva seljakotile täna küll ei kurda, sest kõik möödusid minust suure kaarega ja keegi mind märjaks ka ei pritsinud, kuid õnne ei või narrida.

Ja jalgratas peaks olema veidi teistsugune kui praegune seiklusspordiratas, mida ma isegi nii vanana nagu ta ka on, ei julge U-lukugagi ühegi toidupoe juurde jätta.

Aga muidu on rattaga Tallinnas tore: tahad, sõidad ööbima 30km, tahad, sõidad 4km. Kogu aeg suht korralik asfalt ja palju huvitavaid inimesi :)
.

Järelkajasid südametuksetele

Vahepeal on informatsioon täpsustunud ning sellekohased parandused http://elokas.blogspot.com/2009/08/22-23august-sudametuksed-baltikumile.html loosse tehtud. Tuleb meeles pidada, et kõik ei pruugi alati nii olla nagu (selja tagant) paistab!

Suured tänud Tarmole, siinkohal ka tema lugu 186.ndalt kilomeetrilt: http://kolje.blogspot.com/2009/08/sudametuksed-baltikumile-e-balti-kett.html
.

15.-16.august - Rogaini EM, Ylläs, Finland vol.1

Teisipäeva õhtul (11.august) kodus asju pakkides läksid esmajoones kotti seelik ja kingad. Plaan nägi nädalavahetuseks ette Augustibuusi Haapsalus, ja võimalikku Hiiumaale minekut. Kolmapäeva hommikul Tallinna poole sõites oli kõik nagu tavaliselt. Kontoris asjatamine oli ka nagu tavaliselt. Kella 12 ajal helistas Riho ja rääkis midagi Soomes rogainil osalemisest. No ja nüüd on see üllatuse ja segaduse koht - miskitmoodi juhtus, et lubasin tulla järgmisel hommikul laevale, sõita nendega (Reigo, Riho ja Siiri) Ylläsele ning olla põlvevigastuse küüsis oleva Siiri asemel Rogaini EM-l Team Vaude Estonia liige. Hämmastav ülbus minu poolt, ma arvan! Ise pole jooksutrenni eriti teinud, kannad hõõrutud, reiel rullidel kukkumisest vigastus, rogainil osalenud 1x ja seegi eelmisel sügisel Eestis 8h, sellest kauem polegi jooksnud - ja nüüd luban minna 24h rogainile! Täitsa hämmastav ...

Ega's midagi. Ülemus lubas mu 5-ks päevaks puhkusele. Õhtul pakkis Kenny kodus minu tehtud detailse nimekirja järgi mu asjad kokku ja viis Piia juurde, neljapäeva hommikul sadamas sain kätte. Mida selleks väikeseks rogainiks muud ikka vaja, kui hea seltskond juba ees ootamas?!


Sõit Ylläsele on üks tüütus, ma ütlen! Isegi mulle, kes ma eelmiste ööde vähest magamist välja magasin ja sõitu praktiliselt ei näinud. Kohapeal ööbisime Äkäslompolos ridaelamu-mökis, saun ja puha. Täpiline ülemine nari tundus väga minulik.

Reedene päev kulus molutamisele, kergele pooleteisetunnisele modelile ja soojendavale kalalkäigule, kus ahvena lõpuks siiski vette tagasi lasksime.


15.august, ERC stardipäev. Kaardid veidi pärast 9-t käes - ja mul pea täitsa tühi! Arusaam, kuidas 50x60cm pinnal, 1:40 000 kaardil, eri väärtusega punktide vahel 24-ks tunniks rada planeerida, puudus täielikult. Küllalt juhmi näoga vaatasin kaarti, ja esimesed 20minutit olid päris viljatud. Reigo midagi tegi. Käisin platsi peal tiiru, vaatasin, kas kaasrogainijatelt mingeid kavalaid nippe saab laenata. Jürgeni ja Timmo kilekotile rajajuttide tõmbamise nipp oli parim, mille sain. Eks siis tuli oma pead vaevata. Meile kõigile meeldis väga kaardi kirde-ida osa, selline soine ja kodune, kus väikesel alal väga palju nö kalleid punkte. Küllaltki, et mitte öelda täiesti üksmeelselt, tegime plaani, kus sellest piirkonnast said kõik punktid võetud, ning edasine oli juba sujuv ajatäide erinevate variantidega „kojutulekuks“. Selle peale, et sujuv ring ümber kogu platsi teha, nii nagu hilisemad segade teise koha omanikud Mariann ja Neeme tegid, me ei tulnudki (vähemalt ei öelnud keegi seda piisavalt kõva häälega). Igatahes oli rajaplaan üksmeelne, ja esimese ¾ sellest viisime sellest ka 100%-liselt ellu.

Enne 12-st jõudsime kaardid ja legendid kiletada, süüa, jalad määrida, kotid lõplikult pakkida – ning piisava varuga olimegi stardis. Naljakas tunne oli mul. Veidi selline - „las minna“ - umbes nagu eelmisel aastal Estorilis.

Start -Ylläse mäe sadulasse KP96 ja jälle alla KP21, mööda vahvat laudteed KP78, edasi rada mööda järve otsa KP31 (siin olid lahedad majad/katusealused) ja rada pidi KP46 ja jätkuvalt rada pidi KP95 poole. Laudteed rabas olid väga meeldivaks üllatuseks! KP95-ga tegime veidi viga, ehk ei saanud punkti kohe kätte, sest see oli 200m vales kohas. Tegin kõne korraldajatele – mingist hetkest oli punkt juba õiges kohas. Edasi läbi raba KP73 (ootasime veidi varem, kollastest rabadest oli raske aru saada). Siis KP42 – jooksime Mariannist-Neemest kergejalgselt mööda, enne punkti tegime kerge kaare paremalt ja punkti laekusid nemad enne meid. Nii tüüpiline! :)

Edasi KP72, viimane 400m enne maanteed läbi soise ala oli kuidagi väga pikk. KP90 poole mööda maanteed joostes näitasime Siirile kena jooksusammu ja veel kenamat fotonaeratust. KP99-sse liikudes kadusime saanirajalt ära, liikusime kompassi usaldades edasi ning 2km enne punkti saime kaarti tagasi. KP55-de jooksime saanirajal, lausa nii hooga, et 100m sai liiga palju. Veidi tagasi ja rõõmsalt sulistades läbi jõe. Piisavalt madalat kohta oli vaja veidi otsida. Aega kulunud 5:12, minu stardis kaasas olnud 1liiter joomist oli 20min tagasi otsa saanud.

KP80, 88 ja 61 laekusid ilma emotsioonideta, ehk siis – kõik sujus piisavalt hästi, vajadusel jooksin täitsa jooksmise moodi sammuga. See, mismoodi Reigo meid KP93-e viis, oli müstika! Tulime 2,5km suunaga punkti poole, ning täpselt punkti välja! Super! Siin tegime ka esimese jalaraputuspeatuse, minu tungival pealekäimisel ja poiste tagasihoidlikul kaasosalusel. Stardist möödas 7:18.

KP71 tuli meile 20min kauem kui oleks pidanud. Alustuseks Karhukota radade ristis tegime veel ühe peatuse (küll siin olid alles suured murakad!). Siis jooksin mina ennast pildituks, nii et ei suutnud oma tagantkontrollija rolli täita ning värskendavas vihmasajus vallutasime seda mäge 50m jagu liiga palju. Lihtsamalt öeldes – pöörasime veidi vara rajalt ära, ei märganud vasakul tippu, ronisime liiga kõrgele ja surfasime sihitult mööda nõlva. Kui päris aus olla, siis tegelikult ma nägin seda tippu, aga pilt oli siiski liiga udune sellest midagi arvamiseks. Külmas vihmas sai pilt selgemaks, laskusin alla ja õnnestus punkt saada. Viga 15min. Ja veel otsa valesti väljajooks – oleks pidanud algul kõrgust hoidma ja siis rajale laskuma, kuid vedasin poisid rajale ja jooksime nurga välja. Suund KP43-le. Hankaskurun laavu all panid poisid ööriided selga, ma veel ei raatsinud (mida muidugi 30min pärast kahetsesin). Toimetasin riietumise pärast KP65 võtmist (siin alguses panime sihti pidi veidi mööda, luhade järgi taipasin tagasi pöörata).

KP64 laekumisel hakkas hämarduma. Poolel teel KP97-sse ei kannatanud Reigo mu venimist enam välja ning haakis mind endale sappa. Stardist möödas selleks hetkeks 10:45, ise olen uhke, et niigi kaua omal jalal vastu pidasin :) Järgmised 10h läksid suures enamuses Reigo taga kummide ja nööride otsas kõlkudes. Oli märksa lihtsam, samas pimedas kivide otsas ukerdades ja libedatel laudteedel sörkides polnud asi just kõige ohutum.

Poisid üritasid loobuda KP40-st, ma raiusin vastu, et ei jäta ära, ja nii nägime Kukastunduri mäelt suurepärast vaadet. See oli tõesti ilus! Hämarus oli täpselt selline, et kõike, mida vaja, nägi veel väga hästi. Eriti lahe oli muidugi nelja mäe ja oru taga välkuv ja müristav äike :)
KP 82 juures nägime vist juba neljandat korda vene „tüdrukuid“, kes pärast naiste arvestuses kolmandaks tulid. KP53 võtmise juures kustutasime tuled, et tundmatud „konkurentide“ elu mitte liiga lihtsaks teha. Inetu meist, vist... Poolel teel KP63-e oli meil GPS-i patareivahetuspeatus, mis venis sujuvalt 10-minutiliseks ning punktivõtmisega tuli mõneminutiline viga.

... järgneb veel! Seniks fotosid http://nagi.ee/photos/elosaue/sets/221331/
.

1.september - Tere kool!

Teie kohta on registreeritud ÕISis korraldus erialal aasta muutmine (2003 ja hiljem sisseastunutele) nr. 01.09.2009

Ülikooliseaduse paragrahvi 23 lõike 3 ja paragrahvi 14 lõike 3 punkti 11 ning Tartu Ülikooli nõukogu 26. mai 2006. a määruse nr 6 "Õppekorralduseeskiri" punktide 79 ja 81.1 alusel viin üle alates 31.08.2009 teaduskonna üliõpilased alljärgnevalt:

Elo Saue 3. aasta Riigieelarveline

Koostaja: peaspetsialist magister Merle Rehand
Allakirjutaja: dekaan professor Mati Pääsuke