Leivo kirjutab ülevaatlikult, mis meil toimus. Minu jaoks tähendas ettevõtmine 1h pikemat liigutamist kui olin arvanud, ning hetkel veel kahte veidi hella varbaotsa. Maku see-eest saadab tervitusi haiglavoodist, kõik jalad ja varbad on alles ning nõnda jääbki, aga hullemate prognooside kohaselt veedab ta seal veel 10 päeva. Vaat mis kerge rabakraav ja kuivade sokkide puudumine ja järgnevad 2h -25 kraadises ilmas inimese jalaga teevad!
Tegelikult ... on ikka hull lugu küll, et ma ei suuda seiklussporti võistlemisena võtta. See, et ma läksin kaasa Leivo vaimustusega ratastest (hea et suusad sain transpordivõimaluste puudumisel koju jätta, ja kahju, et Leivol kodus nii palju rattaid on!) ja stardihetkel grammigi mõtlemata nõustusin rattasadulasse istuma ning korraliku rajaplaani tegemise asemel asutasin end koos teistega ühe punkti poole minema stiilis "sõidame soojaks ja küll siis näeb mis saab" - on kuidagi nii tüüpiline juba. Kerge õigustusena võib öelda, et stardis oli külm ka ja mõte ei töötanud!
Iseenesest polnud ratta seljas hull midagi. Käes oli kolm paari kindaid: 15-kroonised õhukesed sõrmikud, paksud lambanahksed labakud, koorikkindad. Jalas kaks paari eri paksusega Lorpeni sokke ning Icebugi MR3'd. Riietuses kõige alumiseks X-Bionic soe pesu (selliste ilmade jaoks parim pesu, mu'teada Hawaii müüb, soovitan kõigile talisportlastele, väärib kogu hinda mida küsitakse), püksteks ISC eest tuulekindlad talvised treeningpüksid, ülaosas veel lühikeste varrukatega sooja pesu pluus, pikkade varrukatega kerge pluus ning Vaude tuultpidav treeningjakk. Peas Buff ja ISC-i paksem suusamüts. Raba peal hakkas palav, aga muidu täitsa ok variant. Joostes jätsin pealmised kindad käsivarte külge tolknema, nii ei kuumenenud käed üle.
Aretades täppisteadust ehk takkajärgi tarkust, oleksime ratastega pidanud ära võtma enamuse keskuse ümbruse punktidest, siis mööda maanteed asutama ennast teise kaardi lõpu poole, poolel teel võtma kaks teeäärset punkti, siis lõpust 3 tagumist, jätma ratta joogipunkti ning ülejäänud punktid võtma jala. Aga meie ... kuna võtsime esimeselt kaardilt alustuseks ainult 3 punkti, siis ei raatsinud rattaid maha jätta ning kokkuvõtteks - ma ei viitsi kokku mõõta, kuid kahtlustan, et liikusime jala või ratast käekõrval talutades peaaegu sama pika maa kui optimaalseimad jalgsi liikujad. Rahvatarkus "loll pea on kerele nuhtluseks" on asjakohane ning õigustatud :)
Seekord siis sedapidi, hea on teada, et jaksu on ja veelgi tugevamaks sain. On variant, et tugevus kulub marjaks ära WAR-il 27-28.veebruar (mitte 5-6.märts, nagu seikluskalendris kirjas). Esimene broneeringusoov, Tiidu poolt, on tulnud :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment