24.jaanuar - teistmoodi Winter Xdream

Leivo kirjutab ülevaatlikult, mis meil toimus. Minu jaoks tähendas ettevõtmine 1h pikemat liigutamist kui olin arvanud, ning hetkel veel kahte veidi hella varbaotsa. Maku see-eest saadab tervitusi haiglavoodist, kõik jalad ja varbad on alles ning nõnda jääbki, aga hullemate prognooside kohaselt veedab ta seal veel 10 päeva. Vaat mis kerge rabakraav ja kuivade sokkide puudumine ja järgnevad 2h -25 kraadises ilmas inimese jalaga teevad!

Tegelikult ... on ikka hull lugu küll, et ma ei suuda seiklussporti võistlemisena võtta. See, et ma läksin kaasa Leivo vaimustusega ratastest (hea et suusad sain transpordivõimaluste puudumisel koju jätta, ja kahju, et Leivol kodus nii palju rattaid on!) ja stardihetkel grammigi mõtlemata nõustusin rattasadulasse istuma ning korraliku rajaplaani tegemise asemel asutasin end koos teistega ühe punkti poole minema stiilis "sõidame soojaks ja küll siis näeb mis saab" - on kuidagi nii tüüpiline juba. Kerge õigustusena võib öelda, et stardis oli külm ka ja mõte ei töötanud!

Iseenesest polnud ratta seljas hull midagi. Käes oli kolm paari kindaid: 15-kroonised õhukesed sõrmikud, paksud lambanahksed labakud, koorikkindad. Jalas kaks paari eri paksusega Lorpeni sokke ning Icebugi MR3'd. Riietuses kõige alumiseks X-Bionic soe pesu (selliste ilmade jaoks parim pesu, mu'teada Hawaii müüb, soovitan kõigile talisportlastele, väärib kogu hinda mida küsitakse), püksteks ISC eest tuulekindlad talvised treeningpüksid, ülaosas veel lühikeste varrukatega sooja pesu pluus, pikkade varrukatega kerge pluus ning Vaude tuultpidav treeningjakk. Peas Buff ja ISC-i paksem suusamüts. Raba peal hakkas palav, aga muidu täitsa ok variant. Joostes jätsin pealmised kindad käsivarte külge tolknema, nii ei kuumenenud käed üle.

Aretades täppisteadust ehk takkajärgi tarkust, oleksime ratastega pidanud ära võtma enamuse keskuse ümbruse punktidest, siis mööda maanteed asutama ennast teise kaardi lõpu poole, poolel teel võtma kaks teeäärset punkti, siis lõpust 3 tagumist, jätma ratta joogipunkti ning ülejäänud punktid võtma jala. Aga meie ... kuna võtsime esimeselt kaardilt alustuseks ainult 3 punkti, siis ei raatsinud rattaid maha jätta ning kokkuvõtteks - ma ei viitsi kokku mõõta, kuid kahtlustan, et liikusime jala või ratast käekõrval talutades peaaegu sama pika maa kui optimaalseimad jalgsi liikujad. Rahvatarkus "loll pea on kerele nuhtluseks" on asjakohane ning õigustatud :)

Seekord siis sedapidi, hea on teada, et jaksu on ja veelgi tugevamaks sain. On variant, et tugevus kulub marjaks ära WAR-il 27-28.veebruar (mitte 5-6.märts, nagu seikluskalendris kirjas). Esimene broneeringusoov, Tiidu poolt, on tulnud :)

15.-17.jaanuar - o-koondise laager Valgehobusemäel

Nädalavahetus möödus eriti sportlikult: reede õhtul 1h jooksu, laupäeva hommikul 1h suusarajal kõndi, ennelõunal 1:15 suusatamist Valgehobusemäe radadel, õhtul 1h jooksu, pühapäeval 2:15 suusatamist Valgehobusemäelt Aegviitu ja tagasi ... Täna veel 1h ujumistreeningut Auras otsa. Huh. Vast mu'st selle peale ikka sportlast ei saa!

8.jaanuar - sess käib täie hooga

See nädalavahetus on koolile. Täna ehk reedel, pärast spordipedagoogika eksamit, astusime läbi Vilde kohvikust (Vanaema õunakook on seal sama hea kui ennegi!). Ühtlasi oli seal Aliisi bändikaaslase fotonäituse avamine, nii et sai väheke kultuurigi. Seljatagune järvepilt on tehtud Viisjaagu järve ääres!

Täiendus - fotode autor Gunnar Toomemets, pilte saab Vildes vaadata 25.veebruarini.

5.jaanuar - väärt leid postkasti tühjendamisel

Hakkasin täna oma hot-i postkasti korrastama ja leidsin sealt 8.detsember 2006 kuupäevaga väga targa kirja:

Elufilosoofia õppetunnid!

Auditooriumi ees seisev filosoofiaprofessor tõstis lauale viieliitrilise klaaspurgi ja täitis selle 3cm läbimõõduga kividega.
Lõpetades purgi täitmise küsis ta auditooriumilt: "Kas purk on täis?"
Auditoorium vastas: "Täis."

Professor tõstis lauale väikese purgi herneid ja valas need suurde purki. Ta raputas pisut suurt purki ja herneterad veeresid kivide vahele.
Seejärel küsis professor oma küsimuse uuesti: "Kas purk on täis?"
Auditoorium vastas: "Jah, on täis."

Nüüd tõstis professor lauale karbikese liivaga ja valas selle sisu suurde purki. Liiv täitis kogu kivide ja herneste vahele jääva tühja ruumi ning professor küsis veel kord: "Kas purk on täis?"
Auditoorium vastas: "Jah, ja seekord lõplikult."

Professor naeratas ja tõstis lauale kaks purki õlut, tegi need lahti ja valas ettevaatlikult liiva niisutades suurde purki tilgatuks.

"Ja nüüd", ütles professor, "tahan ma teile öelda, et see purk on teie elu analoog. Kivid - need on kõige olulisemad asjad teie elus: perekond,tervis, sõbrad, lapsed. See on see, millest tegelikult piisab, et teie elu oleks täis - elamist väärt, isegi juhul, kui te kaotate ülejäänu.

Herned- need on asjad, mis on olulised vaid teile isiklikult: töö, kodu,vara.

Liiv - see on kõik ülejäänud, pisiasjad.

Kui ma oleksin purgi esmalt liivaga täitnud, ei oleks seal jäänud ruumi ei hernestele ega kividele. Nii ka elus - raisates energiat pisiasjadele, tuleb seda puuduhoopis olulisemate asjade juures. Tegelege sellega, mis teeb teid õnnelikuks: mängige oma lastega, leidke aega kaasale, kohtuge sõpradega. Ja siis jääb teil alati aega ka töö, koristamise ja autopesu jaoks. Prioriteedid peavad olema paigas - eelkõige ikkagi kivid, siis herned ja alles siis liiv!"

Auditoorium plaksutas. Vaid üks natuke väsinud olekuga tudeng tõstis käeja küsis nukra häälega: "Härra professor, aga milleks te siis õlle ära raiskasite?"

Professor naeratas: "Ma olen rõõmus, et Te seda küsisite. Õlle valasin ma purki tõestamaks, et ükskõik, kui tiheda graafiku järgi teie elu ka ei käiks, paari purgi õlle jaoks leidub seal alati aega."

Ma vahetan siin õlle millegi magusamaga, aga põhimõtteliselt - nii see asi on jah!

31.detsember - Tiit ja aastalõpuseiklus Läti moodi

30.nda detsembri 2009 õhtul 7 paiku kodus pealampi ja rattakiivrit ja sooja pesu ja muud huvitavat kraami kokku otsides oli tunne imelik. Närviline. Kui 8 ajal Kenny mu ratast ja suuski auto peale tõstis, vaatas ta mind sellise pika pilguga ja arvas midagi. Eks ma isegi... leidsin, et asi päris normaalne pole... "... ei ole ju normaalne see, aga ta on, sest ta on minu hobune ..."

Kui Tartu kandis oli lund, siis Sakku jõudes selgus, et tegelikult Tartus lund siiski polnud. Erki ja Marge residents, kus ka Sven ja Tiit keskööl veel valvel olid, oli tihedast sajust vaevu leitav. Aga leidus, ning Tiidu sünnipäevaõnnesoovid õnnestus tähtajaliselt üle anda.

Öö olümpiatoas oli vaevu 4-tunnine, sest üks hull oli stardiaja kella 5ks hommikul pannud. Eriti hull on tegelikult see, et 9 hullu startiski pea sel ajal ja paar hullu oli hullust pealt vaatama tulnud.

Toimus siis, jah, Tiidu sünnipäeva auks kerge 12h seiklusretk rataste ja suuskadega ja jalgsi Saku ümbruses. Olid küll "loositud" võistkonnad - Heiti/Elo/Silver, UrmoL/Kristjan/Leivo, Randy/Sven/UrmoA - ja ürituse nimis siiski "võistlus", kuid miskipärast osutusime alatasa koos olema. Kahtlustan, et siia oligi see "Läti" maetud, seal ju ka Eesti tiimid ei saa rahus omaette tegutseda, vaid peavad ikka kambas liikuma (minu mälestus BAR 2008-st).

Tiit, Leivo, Heiti ja Silver on ettevõtmisest veidi kirjutanud, ma lisaks veel omalt poolt juurde, et:
* Ma polnud ainuke, kes enne ettevõtmist närvis oli! Vähemalt 3-e tean veel. Vaat' mis olulised võistlused sportlastega teevad!

* Rattaga väga lumisel teel astumine on lihtsam kui peaaegu lahti lükatud teel sellega sõitmine. Olin teist korda lumega rattasõidul ning tunne väga tugev polnud.

* Paksus lumes reas astudes on väga suur vahe, kas oled rivis 3.-s või 8.-s!

* Paaristõuked pehmes lumes pole ikka minu spordiala - tunne oli, et saan tugevaks. Nojah, suusatamine üldse on meie peres rohkem Eveli ala, ma olen valinud mõne teise. Millise täpsemalt, see veel selgub.

* Kui lumi on paks ja ilm vaatamata tõelisele ilule -15 kraadi ning rada pole veel oma kaugeimasse punkti jõudnud, hakkavad isegi igasugused vahvad inimesed vingumise häält tegema. See oli üllatav ;-)

* Järgmine kord enne nii külmaga nii pikaks ajaks välja minemist pean natukene paremini oma soki- ja kindalood üle vaatama, seekord läks lõpp pisut jahedaks. Ja nagu kõrvalolevalt pildilt näha, välimised sokid külmusid saapa külge kinni ning tekitasid lahtiriietumistakistuse. Sees olid neopreensokid, nii et jalad olid siiski ainult veidi külmad.

* Ilm oli NIIIIII ILUUUS!

Kokkuvõtlikult - olid ülimalt meeldivad 12h looduses toreda seltskonnaga!

Tõenäoliselt olid eelmise õhtu autosõit ning suht lühike ööuni oma jälje jätnud, nii et enne suuremale saunatamisele asumist tegin õhtul kerge 30min ilu-une. Seejärel veetsin tünnis paar tundi, mispeale usun täiesti, et seal on võimalik ka 5h vedeleda.

Uue aasta nägin ära :) ja uue aasta esimene hommik algas väljapuhanult ning suurepärase tervisega!
Natuke pilte veel http://nagi.ee/photos/elosaue/sets/244639/140823/