Oct 24, 2011

24.okt - 14.nov - kolm nädalat puhkust

Nüüd siis on minek ... Tõenäoliselt suurepärasele puhkusele, teisele poole maakera. Mis seal täpselt juhtub, hakkab näha olema http://www.xpd.com.au/ ja Silveri blogis ja Facebookis Ace Logistics Salomon Adventure Teami lehel. Minul arvutit kaasas pole, nii et tuleb tõenäoliselt üsna internetivaba aeg. Vahelduseks päris hea! Silver ja Rain on see-eest hästi varustatud ja vähemalt enne võistlust liigub operatiivne info Facebooki'i ülesse.

Seis on selline, et kui enne eelmise aasta Rootsi seiklust hakkas kõht valutama ning kahtlustasin pimesoolepõletikku, siis seekord on ilmselgelt tegemist mingi ajutõvega. Lisaks on käed-jalad nõrgad, võhm otsas ning ilma käskiva kõneviisita rääkida on raske. Mina, kes ma muidu magan nagu kott, olen viimased kuu aega igal õhtul vähemalt 15min tegelenud aktiivse magamajäämisega ning uni oli hüplik. Kenny nägi mu viimaseid askeldusi ning kommenteeris "no võta end nüüd veidikenegi kokku!" :)

Muidu aga on kõik hästi. Tööl jäid mitmed asjad mitte väga hästi pooleli, kuid ... "mis teha". Trenni ja koondisega olen loodetavasti järje peal. Lapsed suured ja saavad hakkama. Loodetavasti. Muud ei olegi nagu.

Silver ja Rain lahkusid juba reedel koos kaasadega ning hetkel viibivad Singapuris. Karli ja mina istume õhtul kell 21.30 Tallinnas lennukile. Kolmapäeva varahommikul oleme kõik neljakesi Melbourne's. Silver ja Rain rändavad mõne päevaga Sydneysse. Kui kõik klapib, elan mina mõned päevad Riina sugulase Mari-Anne juures ja näen seega ka austraallaste igapäevaelu. Karli eelistab praeguse seisuga hotelli Melbournes. Ühesõnaga - alustuseks aklimatiseerume.

29.kuupäeval lendame Karliga Melbournest Launcestoni Tasmaanias. Vennad saavad sama tulemuse tunnike varem Sydneyst. Lennujaamast saame oma jalgrattad (laenutame kohalikelt), bahillid, priimusegaasi ja muud huvitavat. Elukoht ja võistluskeskus on Burnie linn.

No ja siis on kohanemine, kuniks 1. novembril saame kaardid ja rajad ning 2. novembril on võistluse start. Loodetavasti 6 päevaga saabub meie jaoks õnnelis finiś ...

Eesmärgid? On lihtsad. Olles kuulanud vanemaid ja targemaid ja midagi neilt vast ka õppinud, on prioriteedid sellised:
1) jääda ellu;
2) mitte saada vigastusi, milledest paranemine võtab üle poole aasta;
3) läbida rada;
4) võidelda lõpuni, ehk Never Give Up! - nagu mu koju jääva võidusõiduratta lenksule on kirjutatud.

Peatse jällenägemiseni nüüd!

No comments: