Minul käib valmistumine seiklusspordi MM-ks, juba kaua. Talvel ja kevadel läks päris hästi, suvel, nagu tavaliselt, vajus ära. Pärast orienteerumise MM-i hakkas uuesti enam-vähem süstemaatiliselt pihta.
Treeningplaan oli algul paigas ja toimis, tehtud asjad on siin all tabelis. Ees ootav on segane, sest organismi reageerimisi ei tea täpselt, ning üritusi kipub nädalavahetustele topelt sattuma. Tuleb valida ja vingerdada. Mingid raamid panevad esmaspäevane ja kolmapäevane orienteerumistrenn TYSK-is, ehk neil päevadel olen Tartus ja peamiseks liigutuseks on jooksmine. Ratas ja kajakk jaotuvad vastavalt ilmale ja tundele. Täna näiteks pidi olema kajakisõit, kuid viie eelmise trennipäeva ja tänase lühikeseks jäänud öö tõttu logelen täna niisama ja hoopis homme topin kajaki autosse ja vean Emajõele. Ja XT Seiklusele lähen lisaraskusega seljas.
Jõuharjutused - ei midagi erilist, lihtsalt vähemalt kolm korda nädalas süvalihased ning kõik suuremad lihased oma keha raskusega või kummilindi abil. Pöiale veel eraldi.
Viimasel ajal olen koti veepudelitega selga võtnud - kohe mõjutab jooksuasendit ning rattal läheb alaselg hetkel veel valusaks ning üle 1,5 tunnisele sõidule peaks rattapüksid panema.
Linna vahel liigun rattaga või jala ning kõiki liigutusi proovin teha võimalikult ökonoomselt - sama vaevaga kiiremini edasi, koormates ainult hädavajalikke lihaseid.
Päris pikkadesse trennidesse ei ole sattunud, sest need on nii pikad ja tüütud ja üksi ei suuda neid teha ja kampa ei viitsi sebida ja nad võtavad nii palju aega ja üleüldse...
Mis muud ... Lennupiletid on ostetud. Karli, Silveri ja Rainiga üritame koduseid ajakavu koordineerida, et millalgi kõik koos ka trenni jõuaksime :) Veidi hakkab hirm tulema. Nägin eelmisel aastal seda võistlust (Austraalia XPD-d) kõrvalt ja ei kujuta ette, kuidas üle elan nii pikad sama ala etapid. Mida teevad jalad, põlved, puus, selg. Kuidas vaim vastu peab, et ta ei hakkaks tujutsema, jonnima ja omale midagi ette kujutama. Ei teagi, mis raskem on - füüsiline või vaimne pool.
Ah et milleks seda üldse ette võtta?! :))) Need kohad mida me näeme, see vabanemine kõigest ümbritsevast ebaolulisest, enesega rahujalale jõudmine (palverännak, noh), päris elu kogemine ... kõige selle pärast sinna lähengi!
PS. tegelikult ma tahtsin hoopis teistsugust ja toredamat lugu samast asjast kirjutada, aga ei kukkunud välja :) Laupäeval Taevaskojas võin rääkida.
No comments:
Post a Comment