Hommikut ma väga täpselt ei mäleta. Tõenäoliselt 7.30 äratus ja 8-st toa uks hommikusööjatele avatud.
Üks autotäis rahvast Jürgeni juhtimisel läks varakult rahvavõistlusele. Olle, Lauri, Aili ja Kirti minu juhtimisel peaks 11.45 väljuma, et hiljemalt 12.30ks, karantiini lõppajaks, oleksid meie tänased ainukesed jooksjad (Olle ja Lauri siis) stardialas kohal.
Mul on plaan pikemale jooksuotsale minna ja see saab teoks kell 9.50. Soov tutvuda selle rohelise madala mäega, mis linnast põhja pool asub. Poolel teel sinnapoole tuleb joostes vastu kamp Norra-Rootsi-Taani asjapulki, teretavad kaugelt. Tõesti, ega sellise soojaga keegi teine peale orienteerujate linna vahele jooksma ju ei tule :)
Sinkadi-vonkadi seigeldes jõuan tippu ning tulen otse tagasi. Aega just palju pole, kuid jõuan. ... No küll see tagasitee on pikk, minek oli poole lühem .... Mingil hetkel jookseb aeg ropsuga väga palju edasi ja mina jooksen viimased 20 min väga kiiresti. Hotelli ette keeran 11.46, higi lahmab kahte lehte.
Ollet ma ei märka, Lauri on meie toas oma suht konkreetse olekuga, Kirti ja Aili kohmitsevad midagi. Ilma sügavalt mõtlemata hüppan duśi alt läbi, haaran asjad ja siis on veel mingi lugu võtmetega, mida taga ajan. Aili viskab alt toavõtme ja ütleb, et nad sõidavad ära.
Jõuan "oma" Renault'i juurde (11.51?), kui teised neli "Petsi" Fordiga tänavast välja keeravad. Poolel teel mäkke jõuan korraks neile järele, kuid Ollega sarnased möödasõidud jätan vahele. Bülletään on kõrvalistmel avatud korraldajate telefoninumbri kohalt ja tõsieluline legend ootamatult aeglasest liiklusest on olemas. (Jah, oleks võinud poole mäel peal käiku lasta). Täna liigub aeg kummaliselt - vahel jõuab paari minutiga väga pika maa sõita ja järgmisel hetkel on paar minutit läinud ja ma poleksi nagu edasi liikunud. Enesetunne - on kontrollitud.
Viimane pööre küla vahel, paar närvilist signaali kiirendab liiklust ristmikul. Karantiintsooni juures kolme sammuga registreerimislaua juurde, kell on täpselt 12.30. 39 minutit. Normaalne on 45 minutit.
Olle ja Lauri on telgi all. Ma ei osanud siis ega oska ka praegu teha muud, kui hingest ja südamest tuleva pika pilgu kaasabil vabandust paluda. Nad ei karju mu peale. Enesetunne - on kontrollitud.
Stardieelsed tavapärased rutiinid. Riietumine, soojendus, tualeti ja veepudelite otsimine ja kohene leidmine. Venelastel on üks ärevust mõõtev riistapuu, Olle saab selle vaevu midagi näitama ja mõtiskleb, et kas ta on parajas või veidi suuremas erutuses.
Kell 14:02 on Ollegi eelstarti sisenenud. Sõidan võistluskeskusesse, leian end kõrvetava päikese praadivad koondisekaaslased. Tööjaotus on selline, et Jürgen ja Peeter on ametlikus jootmisalas vaheaegadega ja joogitopsidega, mina lähen geelidega ettepoole, koondiste alasse, kust võistlejad kõigepealt mööda jooksevad. Lauri tahtis, et geel talle lahti tehtaks, teen siis Ollelegi.
Olle paistab, tõmban geeli lahti. Olle võtab geeli ja küsib midagi, temale omaselt. Misasja? Kompassi? Ah luupi!? Tere-tore! Mul on küll, aga kotis ja kokku kruvimata ... Olle jookseb edasi. Enesetunne - hakkab kontrolli alt väljuma.
Jooksen oma koti juurde, otsin luubiga kompassi osad kokku (mida ma sellega nüüd enam teeksin?) ja jooksen oma endisele kohale tagasi. Näen Lauri selga joogipunkti poole liikumas. Tema geel on minu käes! Paljaste taldade välkudes ja mitte kedagi päris pikali lükates torman jootmisala poole. Näen Laurit künka nuka taha kadumas ja Jürgenit/Peetrit allapoole tulemas.
Enesetunne - väljub kontrolli alt. Mida päev! Olen ma täiesti ära pööranud? Ja kui, siis millest küll? Mis toimub! Hilinemine ärasõidule, luubiga kompassi puudumine, Lauri "maha magamine"... Kui ta nüüd lõpuni seda rada ei kesta ...
Tunde kirjeldamiseks sobib sõna - õudus.
(Minu) Õnneks Lauri kestis ja ei olnud soovinudki geeli.
Kontrolli alt väljumine ei ole tore. Mõte võimalusest, kuid siiski täiesti võimalikust, et keerasin kahel väga heal mehel tuksi nende põhidistantsi MM-il, ei ole tore, ütleks et on lausa ... . Selle mõtte ja võimalusega nüüd siis elan, rahulik, selg sirge ja naeratus näol.
Selle päeva puhul on aga eriti hea see, et ta läbi sai. Tulid uued ja teistmoodi hullud.
Edaspidi.
Minul on nimekiri asjadest, mis peavad treeneril kaasas olema: 1) stardialas, 2) finiśis, 3) võistluskeskuse jootmisalas. Seda nimekirja paberil enne polnud, nüüd on. Seda nimekirja võistlejad ei pea teadma, sest võistlejal on oma nimekiri/asjad, mis peavad tal endal olema: 1) stardis, 2) rajal, 3) finiśis, 4) jootmisalasse treenerile andmiseks.
2010.a Bulgaaria EM-il koostatud ja Norras ja nüüd pärast Prantsusmaad täiendatud Kohustuslik Varustus, toimib variatsioonidega ja võib täieneda veelgi:
* aluspesu
* sokid v põlvikud
* jooksupluus
* jooksupüksid
* jooksujalatsid
* peapael
* juuksekumm, klambrid
* number, haaknõelad
* kompass (ja tagavarakompass rajale)
* SI-pulk ja turvapael või EMIT ja turvapaber
* legendihoidja, sobiva suurusega
* teip
* plaaster, käärid
* jook, söök (vastavalt ooteajale stardis ja finiśis)
* kaelakaart
* läätsed -> silma
* vahetusriided (ka pesu, sokid), -jalatsid
* müts, kindad, vihmariided
* päikeseprillid, nokats
* WC paber
* matt v tool
* käterätt
* pesemisasjad
* lipp
* rahakott, mobiiltelefon, fotokas, isikut tõendav dokument
* geel(id) (pikale rajale kaasa)
Täiesti uus, nimekiri asjadest, mida võistleja võiks võistluskeskusest läbijooksul treeneri käest tahta, ja mis ta peab siis eelnevalt ka treenerile andma:
* geel, batoon
* joogipudel kindla joogiga
* energiajook
* teip (jalale, jalanõule)
* luup
* kompass (plaadi- või sobiva käe pöidlakompass)
Edaspidi. On sõidu ajagraafikus +10-15min varu, sõltuvalt riigist ja teeoludest.
Edaspidi. On päev planeeritud ja sisse jäetud päris pikad molutamise ja logelemise ajavarud planeeritud kohustuslike asjade vahel.
Jep, õrna pehme abitu naisterahva olek ei taha praegu mitte kuidagi rahuliku sirge selja ja naeratuse kõrvale ära mahtuda.
