Ma ütlen - küll on hea joosta! 6.30 kilomeetrile, lumekirme napilt kõrgem kui tossude tallamuster. Või siis vees, 40min, tõusuvööga Auras (läbitud meetreid küll suht vähe)!
Mnjah, pärast nädalavahetusel toimunud Läti
Winter Adventure Race' üritan hoiduda põlvede kõrgele tõstmisest. Põlveõndlad jätkuvalt tiba valusad. Huvitav, miks ei ole mitte lihased ise, vaid põlveõndlasse koonduvad kõõluste otsad valusad (mu anatoomiaalased teadmised võivad puudulikud olla!)? Igatahes, sain 20 tunni jooksul kinnitust tõsiasjale, et ka lumes sumpamine pole minu spordiala ning arusaamine Viivi ja Marianni tugevusest on täiesti vastavuses tegelikkusega.
Leivo ja
Tiit ja
Kaido on kõik asjalikud asjad kirja pannud, eks ma siis muljetan niisama.
Esimesel etapil olid suusatamine ja jooksmine küllalt võrdsed valikud, ise arvan, et minu jaoks oli siin suusatamine lihtsam - hoidis jalgu ja keret rohkem ning väsitas vähem kui jooksmine.
Teisele, rattaetapile, minnes, vaidlus Tiiduga 180-kraadi teisele poole mineku osas oli lahe. Eile oli ta täpselt selle kaardi järgi ju sealtpoolt tulnud, kuhu ma näitan, ja nüüd ta tahtis hoopis teisele poole minna! Suund suunaks, aga keskväljaku park on hoopis sealpool!
Raami külge kinnitatud suuskadega oli alguses naljakas sõita - lenksu keerates kõik eespool olevad vidinad ei keeranudki sellega kaasa nagu tavaliselt.
Kolmandaks, jooks või suusatamine etapiks, tegime minu jaoks õige valiku - jooks. Esimest korda saime nautida kiirema võistkonna poolt ette tehtud jälgi. Polnud paha! Raja kõrgpunkt asus minu jaoks selle kõige madalamas kohas, raketibaasi või miski taolise maa-alustes käikudes, selles punktis, kuhu köie ja metallposti abil sai laskuda ja pärast ülesse tulla. Nojah, sealsamas ühes järgmises punkris jää peal oleva köie järgi madalatest avadest läbi roomates pea kohal oleva punkti algne märkamata jätmine (me kõik kolm!) oli ka tase. Mulle väga meeldis, kuidas suutsime süstemaatiliselt kõik nukatagused ja korrused üle vaadata!
Neljandal, rattaetapil, lähenes meile hirmkiiresti Randy tiim. Siinsel teel oli rattasõit minu jaoks veel enam-vähem normaalne tegevus.
Kohustusliku varustuse kontrollis Tiidu rattatule mittepõlemaminek ja -1 punkti kirjasaamine oli kerge tagasilöök, mille Tiit öösel mitmekordselt korvas minu märgade jalanõudega seljakoti vedamisega suusaetapil.
Viies ja jälle rattaetapp. Ilma suuskade ja saabaste vedamiseta oli sõit hoopis kergem, seda küll ainult alguses. Kuna olin osavasti suutnud roadbook'i ehk siis legendid spordihalli maha jätta, oleks punktide kättesaamine ilma kahe võistleva tiimi eesliikumiseta ja selle tulemusel tekkinud jälgedeta lumes pisut raskem olnud. Ja ohh, kohe ohhhh, kui raske oli pehmetel teedel rattaga sõita! Minu rattale olid paigutatud naelkummid nii ette kui taha, nii et otseselt libeduse üle ma kurta ei saanud, kuid lopane tee polegi otsene, vaid kaudne libedus. Leivo tabel näitab 38km ajaks 3 tundi ja kiiruseks 13km/h. Huvitav rattasõidu kiirus, eks?! No ei saanud ma kiiremini... Poisid viisakalt väga kaugele ära ei sõitnud, küngaste otsas tegid asjaliku kohmitsemise nägu ja tõenäoliselt ligi tikkuvat jahedust varjasid edukalt :)
Vahetusalasse, võimlasse, saabusime enne uue etapi avamisaega, nii et saime rahulikult kohmitseda (saalis olles läks võistlusaeg kinni). Järgnevale trekkingule läksime teisest kahest tiimist hiljem, et meie saaliaeg oleks ikka ligikaudu sama, ning et ei peaks kiiresti jooksma hakkama. Taktika õnnestus, kolmanda punkti, vesise järve peal, saime enne kätte. Siin järvel tekkis mul uitmõte ... et kui väljas oleks -15 kraadi, ja järvel jää ning lume vahel ikkagi vesi nagu praegu, siis mis tunne oleks läbimärjaks saanud jalgadega veel 2 tundi matkata? Hetkel olid mul küll kuivad sokid suusatamise jaoks kaasas, kuid kas külmaga oleks sama olnud?
Sellel trekkingul saime esmakordselt Myrakarude ja Mountain Loghome ISC'ga koos liikuda, sest paksus lumes jälje ajamine oli veidi aeganõudvam kui 7-9ndana rahulikult astudes.
Hästi suured tänud kõigile rajaajajatele! Nii trekkingul kui suusas! Nagu ma korra juba ütlesin - ilma sisse aetud jälgedeta ma oleksin veel pühapäeva päevalgi seal "suusaradadel" viibinud.
Ma ei tea, misasja ma neid suusaasju nii kaua vahetasin, igatahes, kuigi olime vahetusalasse koos kahe teise tiimiga tulnud, alustasime sõitu teistest mitu minutit hiljem. Esimesed 200m paaristõukes läksid mul üsna libedalt, siis kiilus miski kinni ja aina vaevalisemaks tõuge läks. Hakkas tunduma, et "siia ma jäängi". Ei õnnestunud ühepoolne uisk ega vahelduvsammuline paaris ega ükski muu teadaolev sõiduviis ja -stiil. Ei tulnud kergelt koti loovutamise otsus, kuid see mind/meid vast päästis :) Loomulikult "päästis" ka poolemeetrine lumi, millesse kõvad mehed suusajälge sisse ajasid, et siis kõik ülejäänud tiimid ka kunagi keskusesse tagasi jõuaksid. Kui veidi enne lõppu (peaaegu) päris suusaradadele jõudsime ja suusatajad suusatada said, siis läinud nad olidki ... Ahh, mis siis, meil niigi hea!
Hommikune uus start kella 6-st, enne seda sain vähemalt mina 2:20 magada. Ärgata oli normaalne, isegi söök läks sisse. Ja tuli pea sama kiiresti ka välja. Huvitav.
Jooksuetapile väljusime traditsiooniliselt teistest veidi hiljem ja veidi teisele poole. Nii et seekord tegi Tiit mitmed esmased jäljed :) Minu jooksusamm meenutas jooksusammuga veidi sarnast liigutustegevust. Gulbene laululava katuse alla ja vanasse tuletõrjetorni ronida oli vahva.
Enne viimast etappi, ~60-kilomeetrist rattasõitu võtsin sisse valuvaigisti. Sest põlveõndlad lõid tuld. Kui ka aitas, siis aru polnud seda saada. Aga õnneks olid teed paremad kui eelmisel õhtul, nii et liikusin. Ja oli võimalik ka tuules sõitu harrastada. Energiaga oli kummaline lugu - sõin ja jõin hirmus palju, nii et kõht punnis, kuid energiatase ikka nulli lähistel! Kiiremad liigutused õnnestusid ainult viimased pool tundi, siis kui lõpu lõhna oli juba tunda.
Kui 12 min enne finishiaega kohale jõudsime, olid Randy ja Co juba pestud ja kammitud ja maru rahulolevate nägudega, Myrakarusid mitte kusagil. Selge, läksid kõiki punkte jahtima ning jäävad hiljaks ja jäävad ühest punktist ilma. See oleks ülimalt ebaloogiline olnud, kui me neid võitnud oleksime, nii et ootamise asemel tegelesin enda karastamisega dushist tuleva leige veega.
Tagasisõidul magasin. Miskipärast ei üllata see kedagi :)
Tarkuseteri: kiiremate liigutuste trenni tuleb teha; üldse tuleb rohkem trenni teha; hiljuti toimunud keskmäestikulaager mõjus punastele verelibledele ja kopsudele hästi; muidu tugev tüdruk, aga käed-jalad nõrgad; Leivo ja Tiiduga on väga mõnus koos seigelda.
