Tallinna Xdream hakkas aga jälle traditsiooniliselt, kui nüüd kahe aasta järgi traditsioone tekitada. Eelmisel aastal oli palavik, sel korral lisaks hääl ka ära. Kahe arstiga, neist üks mu perearst, hommikul samas autos Tallinna poole liikudes hoidsin madalt profiili ja suu kinni :) Kui oleks olnud individuaalspordiga tegemist, poleks ma rajale roninud, aga tiimitöö tõttu ei saanud asja juba enne üritust pooleli jätta.
Võistlus ise algas juba enne stardipauku - Heiti koos naabervõistkonna Riho ja Erkkiga keerutasid maas rullikeeratud kaarte ja tuvastasid esimese punkti asukoha ning selle, et linna vahel on mingi valikorienteerumine, kus vaja ainult 5 punkti võtta (sest 2 ja 8 vahele jääb 5). Minut enne starti kaarti vaadates panime paika, et võtame valikus 34-35-33-46-37. Alustasime rinnanumbri 33 alt ning stardipaugu kõlades olime üks vähestest, vähemalt eespool olijatest, kes raudteejaama poole läbi Raekoja platsi tormas. Paljudele meeldis mägede vallutamine kohe alguses. Esimeses punktis oli teiselt poolt ehk mägedest tulijatest näha ainult Kiirrongi, edasi oli tühi maa. Meie jooks nägi välja nii, et Heiti silkas ees, mina punnitasin paarkümmend meetrit tagapool (huvitav, et see vahe ka kunagi ei kasva ega kahane!) ning Paul üritas leida keskpunkti meie vahel, kuigi ilmselgelt kiskus teda rohkem Heiti poole. Seepärast siis otsiski ta teises punktis välja kummi ja lahkelt ulatas selle ühe otsa mulle.
Vanalinna vahel suutsin ära hoida kp 35-st Nike' järgi 46-de mineku - meie valik oli selles kohas 33 ja 46 alles järgmine. Tunneli otsa tagasi joostes tundus, et võime olla suht eesotsas. Takkajärgi vaadates olimegi, mõne sekundiga Go Reisiajakirja ees esimesed. Tunnelis küll kohad koheselt vahetusid ja nende sinised seljad muudkui kaugenesid ... Heiti jooksis kindlal moel ees ja tundus, nagu ta teab, kuhu ja miks ta jookseb. Mul läks veel kilomeetrike aega, enne kui aru sain, et läbime jooksurallit. Suutsin tuvastada, et ralli viimane punkt asub jooksu lõpu punktiga samal kaardil, aga sellest tuli vähemalt 1,5 min viga, sest Heiti nägi kaardil kogemata vaid jooksu lõpu punkti ja tüüris meid ühel hetkel sinna. Seega 10sse jõudes oli onni ronijaid juba hulgem.
Rulluiske jalga pannes olin mina nii "punases", et napilt taipasin ala väravast tagasi pöörata ja kiivrigi pähe panna. Ammugi ei suutnud ma jälgida, mis rulliralli nooltega toimub. Takkajärgi ilmselge - kui 5. ja 11. ristmik korduvad, ja vahepeal punkti pole, siis võib alustada alles 11.ndast! No aga me ikka sõitsime need ~7 lisaminutit ikka ära, kus sa muidu rulluisutrenni teed. Edasi läks juba enam vähem, kaasvõistlejaid jälgides ja kõhutunnet järgides saime järgmised punktid kõige otsemaid teid pidi kätte.
Rattas olid Go sinised seljad uuesti ilusaks sihtmärgiks, kahjuks nad pikematelt otsadel jällegi järjest kaugenesid. Vahepealne puu otsa ronimine oli meeldiv üllatus, suutsin tuvastada oma mõningase pehmuse ja kobaduse. Huvitav, kuidas nägi välja ronimisprotseduur siis, kui punkti võtma sattus nt 4 tiimi korraga? Meil kahe tiimigagi oli rahvast päris palju.
Rattas vaatasin esmakordselt kaarti KP-s 22, kus Heiti uuris, kuskaudu minna edasi. Minu poolthääl kuulus otseminekule, kuid Heiti oli tugevam ja nii me (suure-suure :)) ringiga sõitsimegi. Kui nüüd põhimõtteliselt vaadata, siis sellel +-2 minutil pole mingit vahet. Lisaülesandes Paul ronis. Mina läksin sinna, kus kaardi järgi oli 24B keskkoht, laskusin redelist maa alla, koridori otsast teisel trepil leidsin punkti ja ronisin välja tagasi. Mingeid puna-valgeid linte nägin ka mitmeid, kuid ega ma väga täpselt aru saanud, mida need pidid tähendama.
25ndas sain tõdeda, et mulle ikka ei meeldi kõrgelt alla hüppamised, piinlikult jälgin mõlema jalaga korraga maandumist, sest iidammune (1997?) jalavigastuse saamine ja sellest pikaaegne paranemine on ikka meeles.
Vaude möödus meist siin.
Linnuvaatlustornis veetsime tükk aega, sest lasime end eksitada sealsetest ergutuskiibitsejatest ning teisel katsel kirjutasime kaardile seinal olnud linnud (kes sellel aega ei panustanud, siis - soorisla, ristpart, aul, randtiir, merisk, liivatüll, tikutaja, tuttvart, punajalg-tilder, rohukoskel). Mina neile "näkku" küll ei jõudnud vaadata :)
Kuna mehed ei viitsinud rattas minu tempos sõita ning lükkasid ja tõmbasid kõikvõimalikul moel, oli poom tore rahulik vahepala. KP 29 läheduses raudtee kõrval olevad katkised pudelipõhjad hirmutasid, kuid kahju ei tekitanud. Paul suutis selle osa nii sõita, et ei näinud mingeid klaasikilde :)
No ja nüüd tuli mu lemmikosa! Sise-o ja Patarei vangla! Lemmik selle pärast, et lõpuks ometi sain jalutada ja sundida mehed enda temposse! :) Talvisest Treffneri gümnaasiumi sise-o etapist ning Suusahulludele Lõuna- ja Tasku keskuse sise-o kaartide joonistamisest oli ikka kasu. Mõnes kohas läks küll aega (eriti nr66-67), kuid Silveri ja Raini pidev kohtamine tegi ainult rõõmu :)
Senimaani ei saa ma aga aru, kuidas need kaks erinevat varianti suletud ringi ja sama tulemuse kokku annavad... Teise korruse kõige vasakpoolsema trepi abil? Me ei läinud 35ndasse (nr65) sama esimese korruse sissepääsu kaudu kui nr61-e. Läksime esimese korruse keskmisest trepist teisele ja siis vasakpoolsest trepist kolmandale. Vältisime järjekordset jalutusmaja forsseerimist, mis oli mu meelest mõistlik valik. Kusjuures - me kordagi ei jooksnud selle keskmise jalutusmaja peal, mis oleks mitmel korral õige olnud.
Patareist väljusime koos Vaude ja Go-ga, aga nüüdseks oli mu hingamissüsteem sellises konditsioonis, et lasi õhku läbi vaid limiteeritud hulgal ning seega jätsin meid oma võistlusklassi edasi rebima. Ehk siis liikusin selles tempos nagu sain ja ega meestel ka muud üle jäänud.
Kanuus istusin keskel ja suhtlemine tagapingil tüüriva Heitiga käis Pauli kaudu, sest mu seksikas-kähisev hääl ei kostunud üle õla :) Pauli saatsime vahepeal jooksma, ise sain sel ajal geelile merevett peale lonksata. Kusagilt peab ju soolasid ka tagasi saama!
Linnahallile lähenesime mitmelt poolt, mille tulemusena me talle peale saime treppides, aga alla ikkagi hüppasime, jällegi päris kõrgelt. Vahepeal sain ka lehvitada just LindaLine'ga Finnspringilt tagasi saabunud pojale, kes muuseas jooksis teates väga hea jooksu! Linnahalli punkti leidsime tänu ühele B-raja tiimile, ei tea kas ise oleksime nii kavalasse kohta osanud vaadata.
See viimane ronimine - pealtvaatajate hüüete saatel läks veidi rapsimiseks, küll ma muidu oleksin sealt sõlmedega köiest iseseisvalt ka suht kärmesti ülesse saanud. Kõrval oleval pildil stiilinäiteid nooremalt põlvkonnalt!
Kokkuvõttes - tark ei torma ja seepärast me seekord sellise koha saimegi. Väga hea oli üle pika aja ka natukeseks tark olla!
Järgmiseks ööks planeeritud Öö-rogaini jätsime Pauliga tervislikel põhjustel ära, tänusõnad siinkohal ka Heitile!
Ja õigus, söögist - sinna etapile kulus 2 väikest geeli, 300ml morssi ja 3 lonksu merevett.
