Kolm viimast nädalavahetust on esile kutsunud vahepeal varjusurma laskunud tõdemuse, et orienteerumine on väga vahva spordiala! Karjalase oli krossijooks, õnneks jaksasin. Peko kevade esimesel päeval olin natuke palju väsinud ja samm tiba tönts, mis tingis ka mõned enda lõdvaks laskmised (nii jooksus kui orienteerumiseses) ja nii kiires metsas olid need lubamatud. Peko kevade teine päev aga näitas, et alati ei võida tugevamad, vaid vahel ka need kes lihtsalt ilma vigadeta ja ühtlaselt pingutades raja määrustepäraselt läbivad. Minu lõpu kiirusele aitas oluliselt kaasa ka Merikese selja lähenemine - vist juba 15 aastat pole sellist asja juhtunud! :) Kahjuks pean märkima, et Merike oli haige ja sörkis niisama raja läbi. Hea oli aga tõdeda 20-klassi tüdrukute tugevat pealetungi!
Jüriööjooks on omaette lugu ... Panin täiesti ise endale pinged, mida rajal ei suutnud kanda. Pole ammu enne starti nii närvis olnud ja ma ei suutnud seda hallata. Minu ülesanne oli ju tulla puhta jooksuga metsast kiiresti välja. Aga lisaks võtsin omale veel vastutuse olla me tiimi kõige kindlam lüli - üsna palju olen minagi neid tüüpe, kellega samas võistkonnas olime, orienteeruma õpetanud. Vahel tundub, et päris hästi on välja kukkunud :)
Igatahes, juba stardist minnes oli olukord kahtlane. Lisaks sellele, et mulle tundub, et ma ei näe öösel peaaegu mitte midagi ja seetõttu jooksen kogu aeg võssa kinni, oli suuna säilitamine problemaatiline. Kuni neljanda punktini lahenesid asjad siiski kenasti, kusjuures 3. ja 4. KP laekusid selliselt, et ma poleks neid veel oodanud, aga äkitselt olid risti tee peal ees. Aga edasi ... klassika - minut varem startinud konkurent on kinni püütud ja ta ei tule minu punkti; õigel suunal on võsa ees, nii et läheks sellest veidi ringi; nüüd tuleb kiiresti minna, saab eest ära ... Nojah. Korduvalt vaatasin kompassi, et nagu päriselt ei klapi asi, aga soo peal oli suht hea joosta. Lageda soo peal veel eriti, mis siis et suund ei klapi. Irooniliselt - ei olnud ju aega, et õigesti joosta! Mõtlesin end takkajärgi vaadates ikka väga huvitavasse kohta ... Kui ma lõpuks end 9-10 KP vahele jääva raiesmiku servas paika sain, tuli jalgadesse meeletu raskus, mis pole senini kadunud. 4 minutit raisatud aega ... 5-ndas oli Maret, ja tema jutu järgi ka Merike seal läheduses. 7nda läheduses oli Kirtit näha. Kaheksandasse pidin end jõuga paremale hoidma, sest Maret tundus rohkem teadvat, kuhu minek :)
Poolel teel üheksandasse kuulsin meeleheitlikku appikarjet, korduvalt, asi tundus kahtlane ning pöörasin otsa ringi ja jooksin karjujale vastu. Oh mis üllatust - minuga sama vahetuse tütarlaps, kes lihtsalt veidi 8ndast mööda kaldunud ... Minu jaoks minut ja Maret kadunud.
Edasi oli raske, emotsionaalselt, mis mõjus ka füüsisele. Kaevepunktiga ka veel minutine tiir - nagu rosin sellesse jooksu. Ei olnud üldse tore tunne laekuda finiśisse sellise kaotusega, mis arvestades Timot, ei anna esikohaks mingit śanssi. Aga esikoha auhinnaks olnud uut grilli oleks hädasti vaja ...
Füüsiline karistus on pärast sellist jooksu möödapääsmatu! Pühapäeva hommik algas 1:15 rulluisutamisega, aasta esimesega (nüüd tuharalihased haiged). Karistus jätkus õunapuu alistamise protseduuriga, mis võttis 4 tundi (käsisaag! :) ja millalgi peab jätkuma:
enne:
