Oct 7, 2012
Raini kokkuvõte MM-st
Rain oli tubli ja pani kirja, mida ja kuidas tema Seiklusspordi MM-il nägi ja tegi. Allalaetav siit http://bit.ly/UBjOEo . Mina arvan mõnest asjast teisiti ja mõnda asja nägin teistmoodi, kuid üldmulje on umbes midagi sama :)
Sep 26, 2012
MM-i pilte
Sai ootamatult korraks Seiklusspordi MM-il käidud, Prantsusmaal.
Tegin rajalt hulga pilte, neid saab siit näha: https://picasaweb.google.com/108223533845113312712/ARWC2012France?authuser=0&authkey=Gv1sRgCOb0nMCt6YvDJA&feat=directlink
Tegin rajalt hulga pilte, neid saab siit näha: https://picasaweb.google.com/108223533845113312712/ARWC2012France?authuser=0&authkey=Gv1sRgCOb0nMCt6YvDJA&feat=directlink
Aug 10, 2012
Suvi täies hoos
- - - - - - - - - -
Suvi on tõesti mõnus. Isegi siis kui ta on selline nagu ta meil siinkandis on. Võimalik, et minu jaoks on Eesti suves oluline valgus (no kuna sooja ei anta piisavalt) - üritan varem magama minna ja varem ärgata, et saaksin rohkem päevavalguses olla.
Pärast Endurance Quest seiklust, millest ma ei luba kirjutada (lubadustega kipub mul ses osas halvasti minevat), oli mul veel nädala jagu puhkust. Kaks esimest päeva vedelesin kodus, jalad diivani serval, ja lugesin juturaamatuid. Jällegi mõnus.
Edasi viis reis Hiiumaale. Oli tõesti reis, mis algas 6.30 Tartu kodust rongile minekuga ja lõppes 16 vanematekodus Kärdlas. Vahepeale jäid kaks rongi, hääletamine, praam, hääletamine. (Pass jäi mul koju jah.) Keegi kunagi ütles, et "naerata, ja maailm naeratab sulle vastu". Ma kohtasin mitmeid häid inimesi, nii et ütlen kerge modifikatsiooniga - "naerata, ja asjad hakkavad sujuma". Isegi Trt-Tln rongi unustatud raamatu sain hiljem tagasi Tartusse minnes kätte.Hiiumaal olid vaarikad ja meri ja päike. Kes veel ei tea, siis Hiiumaa on Eesti kõige kuivem koht suviti!
Avastasin, tegelikult teadsin küll juba ennegi, aga täheldasin teravalt, et mul pole üldse vahet, kas olla Tartus või Kärdlas - kodust lähen välja vaid äärmise vajaduse (st tühi kõht ja toidukapp) või ühiskondliku surve tõttu ("ja mida sa siis tegid seal?")! (või pärilikkuse tõttu, aga seda vt järgmises lõigust) Seekordseteks tegemisteks osutusid Tahkuna tuletorni hoovis Theatrumi etendus "Elu sees" (sobis väga hästi) ja kohvikutepäeva eelkohvik sealsamas, Kärdla kohvikutepäeva paraad ja avamine ja 2 külastatud kohvikut, Hiiumaa MV orienteerumises (kus mind hiidlaseks ei tunnistatud :) ). Kõpu mets on Eesti kõige mõnusam orienteerumismaastik, ja mustikaid on seal ka hiiglama palju!
Kõrvaloleval pildil on aga tõestus, et mina pole süüdi, et ma ka rahulikult olla ei saa, vaid pean aeg-ajalt midagi korraldama! Isal tuli nimelt idee, et seoses kohvikutepäeval oluliselt suurenenud rahva hulga ja liikumisega võiks lahti saada hulgast "väga vajalikust" kraamist, mida senini pole raatsinud ära visata. Pani varakult lehte kuulutuse ja laupäeva hommikul maja ette väljanäituse ja õhtuks olidki aastate jooksul metsast leitud sarved ja hulk värvilist traati ja mitmed täiesti terved tassid ja ka suur talupoja varakirst omale uued ja paremad omanikud leidnud. Oli igati ebatüüpiline ja sellegipoolest tegelikult väga mõistlik ja mitmele osapoolele kasulik ettevõtmine.(PS. kiitke silti!)
Kokkuvõttes - mõnus :)
Esimene tõdemus nädala algul tööle jõudes oli, et puhkamine on märksa meeldivam tegevus!
Jun 19, 2012
Suvi algab
Alustuseks ametlik teadaanne - reedel, 22.juunil, ei õnnestu mind leida kõrgharidusega sportlasena TÜ sammaste vahelt välja astumas. Olen sel ajal hoopis Sloveenia metsade ja mägede vahel, suvitamas (eilsed luureandmed väitsid 32 kraadi), koos Sveni, Tiidu ja Reigoga. http://www.adventurerace.si/www/ars/index.php/en/ Kestvad kiiduavaldused võtan vastu mingil teisel ajal, eks annan märku. Kes veel ei tea, siis saavutuseks oli bakalaureusekraad kehakultuuriteaduskonnast. Lõputöö teema oli "Orienteeruja kehaline treening üleminekul juunioride klassist põhiklassi", juhendaja Harry Lemberg. Ise jäin tööga lõpuks üsna rahule, nii et julgen soovitada :)
Nädalavahetusel sain esmakordselt joosta Jukolal! Varjunimeks osutus olevat Reijo H, võistkond Kela (pikemas nimes sisaldus ka sõna eläkeläiset ehk pensionärid), 5.vahetus. Rada oli peaaegu sama pikk kui eelmisel päeval joostud Venlojen teate viimane vahetus, aeg tuli veidi väiksem. Lahe kogemus oli! Selgus et 600-700 koha peal jooksvad mehed on jooksukiiruses umbes samad kui ~300 koha peal jooksvad naised. Ning samamoodi jäädakse teeristis seisma ja kaarti vaatama :)
Tulemused laupäeval: http://online.jukola.com/tulokset/fi/j2012_ve/kilpailijat/147/
Tulemused pühapäeval: http://online.jukola.com/tulokset/fi/j2012_ju/kilpailijat/1467/
Soomes rattaga liikumine on aga super! Need rattateed ... mmmm!!!
Kaiale kaasa elajatele - tal läheb hästi, on end mugavalt sisse seadnud ja töö tegemine käib 6 päeval à 13,5 tundi. Inimesed on toredad ja ilm soe. http://swunity.wordpress.com/ kajastab (peamiselt pühapäeviti) kogu ettevõtte tegemisi, Kaia on Liisi org-is South-Carolina's. Elupaik Mt Pleasant, praegune tööpiirkond North Charleston. Mina olen uhke!
Nädalavahetusel sain esmakordselt joosta Jukolal! Varjunimeks osutus olevat Reijo H, võistkond Kela (pikemas nimes sisaldus ka sõna eläkeläiset ehk pensionärid), 5.vahetus. Rada oli peaaegu sama pikk kui eelmisel päeval joostud Venlojen teate viimane vahetus, aeg tuli veidi väiksem. Lahe kogemus oli! Selgus et 600-700 koha peal jooksvad mehed on jooksukiiruses umbes samad kui ~300 koha peal jooksvad naised. Ning samamoodi jäädakse teeristis seisma ja kaarti vaatama :)
Tulemused laupäeval: http://online.jukola.com/tulokset/fi/j2012_ve/kilpailijat/147/
Tulemused pühapäeval: http://online.jukola.com/tulokset/fi/j2012_ju/kilpailijat/1467/
Soomes rattaga liikumine on aga super! Need rattateed ... mmmm!!!
Kaiale kaasa elajatele - tal läheb hästi, on end mugavalt sisse seadnud ja töö tegemine käib 6 päeval à 13,5 tundi. Inimesed on toredad ja ilm soe. http://swunity.wordpress.com/ kajastab (peamiselt pühapäeviti) kogu ettevõtte tegemisi, Kaia on Liisi org-is South-Carolina's. Elupaik Mt Pleasant, praegune tööpiirkond North Charleston. Mina olen uhke!
Jun 4, 2012
2.-3.juuni olid mitmekesised
EMV lühirada, põhiklassis - 37.50 - III - ilmselge üllatus
Xdreami öine etapp - 10:31.51+0:30=11:01.51 - II - kerge pettumus
EMV teade, N35-40 klassis - 49.59 - I - head võistkonnakaaslased ja konkurentide ebaedu
Rohkem ma enam nii ei tee!
May 5, 2012
Tallinna Xdream
Kuumimad uudised on, et mul on isegi lootus terveks saada ning Xdreami öiseks etapiks on tiim olemas (Leivo ja Paul). Extariga otsad lahti ...
Tallinna Xdream hakkas aga jälle traditsiooniliselt, kui nüüd kahe aasta järgi traditsioone tekitada. Eelmisel aastal oli palavik, sel korral lisaks hääl ka ära. Kahe arstiga, neist üks mu perearst, hommikul samas autos Tallinna poole liikudes hoidsin madalt profiili ja suu kinni :) Kui oleks olnud individuaalspordiga tegemist, poleks ma rajale roninud, aga tiimitöö tõttu ei saanud asja juba enne üritust pooleli jätta.
Võistlus ise algas juba enne stardipauku - Heiti koos naabervõistkonna Riho ja Erkkiga keerutasid maas rullikeeratud kaarte ja tuvastasid esimese punkti asukoha ning selle, et linna vahel on mingi valikorienteerumine, kus vaja ainult 5 punkti võtta (sest 2 ja 8 vahele jääb 5). Minut enne starti kaarti vaadates panime paika, et võtame valikus 34-35-33-46-37. Alustasime rinnanumbri 33 alt ning stardipaugu kõlades olime üks vähestest, vähemalt eespool olijatest, kes raudteejaama poole läbi Raekoja platsi tormas. Paljudele meeldis mägede vallutamine kohe alguses. Esimeses punktis oli teiselt poolt ehk mägedest tulijatest näha ainult Kiirrongi, edasi oli tühi maa. Meie jooks nägi välja nii, et Heiti silkas ees, mina punnitasin paarkümmend meetrit tagapool (huvitav, et see vahe ka kunagi ei kasva ega kahane!) ning Paul üritas leida keskpunkti meie vahel, kuigi ilmselgelt kiskus teda rohkem Heiti poole. Seepärast siis otsiski ta teises punktis välja kummi ja lahkelt ulatas selle ühe otsa mulle.
Vanalinna vahel suutsin ära hoida kp 35-st Nike' järgi 46-de mineku - meie valik oli selles kohas 33 ja 46 alles järgmine. Tunneli otsa tagasi joostes tundus, et võime olla suht eesotsas. Takkajärgi vaadates olimegi, mõne sekundiga Go Reisiajakirja ees esimesed. Tunnelis küll kohad koheselt vahetusid ja nende sinised seljad muudkui kaugenesid ... Heiti jooksis kindlal moel ees ja tundus, nagu ta teab, kuhu ja miks ta jookseb. Mul läks veel kilomeetrike aega, enne kui aru sain, et läbime jooksurallit. Suutsin tuvastada, et ralli viimane punkt asub jooksu lõpu punktiga samal kaardil, aga sellest tuli vähemalt 1,5 min viga, sest Heiti nägi kaardil kogemata vaid jooksu lõpu punkti ja tüüris meid ühel hetkel sinna. Seega 10sse jõudes oli onni ronijaid juba hulgem.
Rulluiske jalga pannes olin mina nii "punases", et napilt taipasin ala väravast tagasi pöörata ja kiivrigi pähe panna. Ammugi ei suutnud ma jälgida, mis rulliralli nooltega toimub. Takkajärgi ilmselge - kui 5. ja 11. ristmik korduvad, ja vahepeal punkti pole, siis võib alustada alles 11.ndast! No aga me ikka sõitsime need ~7 lisaminutit ikka ära, kus sa muidu rulluisutrenni teed. Edasi läks juba enam vähem, kaasvõistlejaid jälgides ja kõhutunnet järgides saime järgmised punktid kõige otsemaid teid pidi kätte.
Rattas olid Go sinised seljad uuesti ilusaks sihtmärgiks, kahjuks nad pikematelt otsadel jällegi järjest kaugenesid. Vahepealne puu otsa ronimine oli meeldiv üllatus, suutsin tuvastada oma mõningase pehmuse ja kobaduse. Huvitav, kuidas nägi välja ronimisprotseduur siis, kui punkti võtma sattus nt 4 tiimi korraga? Meil kahe tiimigagi oli rahvast päris palju.
Rattas vaatasin esmakordselt kaarti KP-s 22, kus Heiti uuris, kuskaudu minna edasi. Minu poolthääl kuulus otseminekule, kuid Heiti oli tugevam ja nii me (suure-suure :)) ringiga sõitsimegi. Kui nüüd põhimõtteliselt vaadata, siis sellel +-2 minutil pole mingit vahet. Lisaülesandes Paul ronis. Mina läksin sinna, kus kaardi järgi oli 24B keskkoht, laskusin redelist maa alla, koridori otsast teisel trepil leidsin punkti ja ronisin välja tagasi. Mingeid puna-valgeid linte nägin ka mitmeid, kuid ega ma väga täpselt aru saanud, mida need pidid tähendama.
25ndas sain tõdeda, et mulle ikka ei meeldi kõrgelt alla hüppamised, piinlikult jälgin mõlema jalaga korraga maandumist, sest iidammune (1997?) jalavigastuse saamine ja sellest pikaaegne paranemine on ikka meeles.
Vaude möödus meist siin.
Linnuvaatlustornis veetsime tükk aega, sest lasime end eksitada sealsetest ergutuskiibitsejatest ning teisel katsel kirjutasime kaardile seinal olnud linnud (kes sellel aega ei panustanud, siis - soorisla, ristpart, aul, randtiir, merisk, liivatüll, tikutaja, tuttvart, punajalg-tilder, rohukoskel). Mina neile "näkku" küll ei jõudnud vaadata :)
Kuna mehed ei viitsinud rattas minu tempos sõita ning lükkasid ja tõmbasid kõikvõimalikul moel, oli poom tore rahulik vahepala. KP 29 läheduses raudtee kõrval olevad katkised pudelipõhjad hirmutasid, kuid kahju ei tekitanud. Paul suutis selle osa nii sõita, et ei näinud mingeid klaasikilde :)
No ja nüüd tuli mu lemmikosa! Sise-o ja Patarei vangla! Lemmik selle pärast, et lõpuks ometi sain jalutada ja sundida mehed enda temposse! :) Talvisest Treffneri gümnaasiumi sise-o etapist ning Suusahulludele Lõuna- ja Tasku keskuse sise-o kaartide joonistamisest oli ikka kasu. Mõnes kohas läks küll aega (eriti nr66-67), kuid Silveri ja Raini pidev kohtamine tegi ainult rõõmu :)
Senimaani ei saa ma aga aru, kuidas need kaks erinevat varianti suletud ringi ja sama tulemuse kokku annavad... Teise korruse kõige vasakpoolsema trepi abil? Me ei läinud 35ndasse (nr65) sama esimese korruse sissepääsu kaudu kui nr61-e. Läksime esimese korruse keskmisest trepist teisele ja siis vasakpoolsest trepist kolmandale. Vältisime järjekordset jalutusmaja forsseerimist, mis oli mu meelest mõistlik valik. Kusjuures - me kordagi ei jooksnud selle keskmise jalutusmaja peal, mis oleks mitmel korral õige olnud.
Patareist väljusime koos Vaude ja Go-ga, aga nüüdseks oli mu hingamissüsteem sellises konditsioonis, et lasi õhku läbi vaid limiteeritud hulgal ning seega jätsin meid oma võistlusklassi edasi rebima. Ehk siis liikusin selles tempos nagu sain ja ega meestel ka muud üle jäänud.
Kanuus istusin keskel ja suhtlemine tagapingil tüüriva Heitiga käis Pauli kaudu, sest mu seksikas-kähisev hääl ei kostunud üle õla :) Pauli saatsime vahepeal jooksma, ise sain sel ajal geelile merevett peale lonksata. Kusagilt peab ju soolasid ka tagasi saama!
Linnahallile lähenesime mitmelt poolt, mille tulemusena me talle peale saime treppides, aga alla ikkagi hüppasime, jällegi päris kõrgelt. Vahepeal sain ka lehvitada just LindaLine'ga Finnspringilt tagasi saabunud pojale, kes muuseas jooksis teates väga hea jooksu! Linnahalli punkti leidsime tänu ühele B-raja tiimile, ei tea kas ise oleksime nii kavalasse kohta osanud vaadata.
Finiśi poole jooksmine oli vaevaline, ikka seesama õhuprobleem. Hea oli tõdeda, et Kaia oli esmakordselt katsetuselt C-rajal edukalt välja tulnud. Kummidega taeva poole lendamine oli tore, kahju et rohkem ei saanud.
See viimane ronimine - pealtvaatajate hüüete saatel läks veidi rapsimiseks, küll ma muidu oleksin sealt sõlmedega köiest iseseisvalt ka suht kärmesti ülesse saanud. Kõrval oleval pildil stiilinäiteid nooremalt põlvkonnalt!
Kokkuvõttes - tark ei torma ja seepärast me seekord sellise koha saimegi. Väga hea oli üle pika aja ka natukeseks tark olla!
Järgmiseks ööks planeeritud Öö-rogaini jätsime Pauliga tervislikel põhjustel ära, tänusõnad siinkohal ka Heitile!
Ja õigus, söögist - sinna etapile kulus 2 väikest geeli, 300ml morssi ja 3 lonksu merevett.
Tallinna Xdream hakkas aga jälle traditsiooniliselt, kui nüüd kahe aasta järgi traditsioone tekitada. Eelmisel aastal oli palavik, sel korral lisaks hääl ka ära. Kahe arstiga, neist üks mu perearst, hommikul samas autos Tallinna poole liikudes hoidsin madalt profiili ja suu kinni :) Kui oleks olnud individuaalspordiga tegemist, poleks ma rajale roninud, aga tiimitöö tõttu ei saanud asja juba enne üritust pooleli jätta.
Võistlus ise algas juba enne stardipauku - Heiti koos naabervõistkonna Riho ja Erkkiga keerutasid maas rullikeeratud kaarte ja tuvastasid esimese punkti asukoha ning selle, et linna vahel on mingi valikorienteerumine, kus vaja ainult 5 punkti võtta (sest 2 ja 8 vahele jääb 5). Minut enne starti kaarti vaadates panime paika, et võtame valikus 34-35-33-46-37. Alustasime rinnanumbri 33 alt ning stardipaugu kõlades olime üks vähestest, vähemalt eespool olijatest, kes raudteejaama poole läbi Raekoja platsi tormas. Paljudele meeldis mägede vallutamine kohe alguses. Esimeses punktis oli teiselt poolt ehk mägedest tulijatest näha ainult Kiirrongi, edasi oli tühi maa. Meie jooks nägi välja nii, et Heiti silkas ees, mina punnitasin paarkümmend meetrit tagapool (huvitav, et see vahe ka kunagi ei kasva ega kahane!) ning Paul üritas leida keskpunkti meie vahel, kuigi ilmselgelt kiskus teda rohkem Heiti poole. Seepärast siis otsiski ta teises punktis välja kummi ja lahkelt ulatas selle ühe otsa mulle.
Vanalinna vahel suutsin ära hoida kp 35-st Nike' järgi 46-de mineku - meie valik oli selles kohas 33 ja 46 alles järgmine. Tunneli otsa tagasi joostes tundus, et võime olla suht eesotsas. Takkajärgi vaadates olimegi, mõne sekundiga Go Reisiajakirja ees esimesed. Tunnelis küll kohad koheselt vahetusid ja nende sinised seljad muudkui kaugenesid ... Heiti jooksis kindlal moel ees ja tundus, nagu ta teab, kuhu ja miks ta jookseb. Mul läks veel kilomeetrike aega, enne kui aru sain, et läbime jooksurallit. Suutsin tuvastada, et ralli viimane punkt asub jooksu lõpu punktiga samal kaardil, aga sellest tuli vähemalt 1,5 min viga, sest Heiti nägi kaardil kogemata vaid jooksu lõpu punkti ja tüüris meid ühel hetkel sinna. Seega 10sse jõudes oli onni ronijaid juba hulgem.
Rulluiske jalga pannes olin mina nii "punases", et napilt taipasin ala väravast tagasi pöörata ja kiivrigi pähe panna. Ammugi ei suutnud ma jälgida, mis rulliralli nooltega toimub. Takkajärgi ilmselge - kui 5. ja 11. ristmik korduvad, ja vahepeal punkti pole, siis võib alustada alles 11.ndast! No aga me ikka sõitsime need ~7 lisaminutit ikka ära, kus sa muidu rulluisutrenni teed. Edasi läks juba enam vähem, kaasvõistlejaid jälgides ja kõhutunnet järgides saime järgmised punktid kõige otsemaid teid pidi kätte.
Rattas olid Go sinised seljad uuesti ilusaks sihtmärgiks, kahjuks nad pikematelt otsadel jällegi järjest kaugenesid. Vahepealne puu otsa ronimine oli meeldiv üllatus, suutsin tuvastada oma mõningase pehmuse ja kobaduse. Huvitav, kuidas nägi välja ronimisprotseduur siis, kui punkti võtma sattus nt 4 tiimi korraga? Meil kahe tiimigagi oli rahvast päris palju.
Rattas vaatasin esmakordselt kaarti KP-s 22, kus Heiti uuris, kuskaudu minna edasi. Minu poolthääl kuulus otseminekule, kuid Heiti oli tugevam ja nii me (suure-suure :)) ringiga sõitsimegi. Kui nüüd põhimõtteliselt vaadata, siis sellel +-2 minutil pole mingit vahet. Lisaülesandes Paul ronis. Mina läksin sinna, kus kaardi järgi oli 24B keskkoht, laskusin redelist maa alla, koridori otsast teisel trepil leidsin punkti ja ronisin välja tagasi. Mingeid puna-valgeid linte nägin ka mitmeid, kuid ega ma väga täpselt aru saanud, mida need pidid tähendama.
25ndas sain tõdeda, et mulle ikka ei meeldi kõrgelt alla hüppamised, piinlikult jälgin mõlema jalaga korraga maandumist, sest iidammune (1997?) jalavigastuse saamine ja sellest pikaaegne paranemine on ikka meeles.
Vaude möödus meist siin.
Linnuvaatlustornis veetsime tükk aega, sest lasime end eksitada sealsetest ergutuskiibitsejatest ning teisel katsel kirjutasime kaardile seinal olnud linnud (kes sellel aega ei panustanud, siis - soorisla, ristpart, aul, randtiir, merisk, liivatüll, tikutaja, tuttvart, punajalg-tilder, rohukoskel). Mina neile "näkku" küll ei jõudnud vaadata :)
Kuna mehed ei viitsinud rattas minu tempos sõita ning lükkasid ja tõmbasid kõikvõimalikul moel, oli poom tore rahulik vahepala. KP 29 läheduses raudtee kõrval olevad katkised pudelipõhjad hirmutasid, kuid kahju ei tekitanud. Paul suutis selle osa nii sõita, et ei näinud mingeid klaasikilde :)
No ja nüüd tuli mu lemmikosa! Sise-o ja Patarei vangla! Lemmik selle pärast, et lõpuks ometi sain jalutada ja sundida mehed enda temposse! :) Talvisest Treffneri gümnaasiumi sise-o etapist ning Suusahulludele Lõuna- ja Tasku keskuse sise-o kaartide joonistamisest oli ikka kasu. Mõnes kohas läks küll aega (eriti nr66-67), kuid Silveri ja Raini pidev kohtamine tegi ainult rõõmu :)
Senimaani ei saa ma aga aru, kuidas need kaks erinevat varianti suletud ringi ja sama tulemuse kokku annavad... Teise korruse kõige vasakpoolsema trepi abil? Me ei läinud 35ndasse (nr65) sama esimese korruse sissepääsu kaudu kui nr61-e. Läksime esimese korruse keskmisest trepist teisele ja siis vasakpoolsest trepist kolmandale. Vältisime järjekordset jalutusmaja forsseerimist, mis oli mu meelest mõistlik valik. Kusjuures - me kordagi ei jooksnud selle keskmise jalutusmaja peal, mis oleks mitmel korral õige olnud.
Patareist väljusime koos Vaude ja Go-ga, aga nüüdseks oli mu hingamissüsteem sellises konditsioonis, et lasi õhku läbi vaid limiteeritud hulgal ning seega jätsin meid oma võistlusklassi edasi rebima. Ehk siis liikusin selles tempos nagu sain ja ega meestel ka muud üle jäänud.
Kanuus istusin keskel ja suhtlemine tagapingil tüüriva Heitiga käis Pauli kaudu, sest mu seksikas-kähisev hääl ei kostunud üle õla :) Pauli saatsime vahepeal jooksma, ise sain sel ajal geelile merevett peale lonksata. Kusagilt peab ju soolasid ka tagasi saama!
Linnahallile lähenesime mitmelt poolt, mille tulemusena me talle peale saime treppides, aga alla ikkagi hüppasime, jällegi päris kõrgelt. Vahepeal sain ka lehvitada just LindaLine'ga Finnspringilt tagasi saabunud pojale, kes muuseas jooksis teates väga hea jooksu! Linnahalli punkti leidsime tänu ühele B-raja tiimile, ei tea kas ise oleksime nii kavalasse kohta osanud vaadata.
See viimane ronimine - pealtvaatajate hüüete saatel läks veidi rapsimiseks, küll ma muidu oleksin sealt sõlmedega köiest iseseisvalt ka suht kärmesti ülesse saanud. Kõrval oleval pildil stiilinäiteid nooremalt põlvkonnalt!
Kokkuvõttes - tark ei torma ja seepärast me seekord sellise koha saimegi. Väga hea oli üle pika aja ka natukeseks tark olla!
Järgmiseks ööks planeeritud Öö-rogaini jätsime Pauliga tervislikel põhjustel ära, tänusõnad siinkohal ka Heitile!
Ja õigus, söögist - sinna etapile kulus 2 väikest geeli, 300ml morssi ja 3 lonksu merevett.
May 2, 2012
Mida sa sööd, et nii tugev oled?!
Natuke piinlik on ... Sain nädalavahetusel kahel korral vastata küsimusele "Kui palju sa trenni teed?" stiilis "eee-mmm-äää-ööö jne". Iseendagi uudishimu rahuldamiseks panen siia nüüd kirja, mis ma lähiajal teinud olen.
Alustaks aga sellest, et treeningute põhjus on juuli lõpus Soomes toimuv Endurance Quest, kus osalen koos prantslaste Pauli, Nicolase ja Olivieriga ning tiimi nimi on Agde-LSN. Selline huvitav võistkond sattus mulle aga üsna juhuslikult. Paul elab hetkel naise ja pojaga Soomes, ja mina võtsin temaga enne Winter Xdreami ühendust, et äkki läheks sellele koos. Ettevõtmine jäi aga erinevatel põhjustel ära. Veidi hiljem aga küsis Paul, et kas tuleksin tema ja veel mõnede prantsuste poistega EQ-le. Taustauuring näitas, et poisid on kiired ja ega see tervislik poleks nendega kampa heita. Võtsin mõtlemisaja ja soovitasin neil mujalt veidi nooremaid otsida :) Ise küsisin Silveri-Raini käest, et mis huvid neil on - käisid jutud, et on ka samasse kohta minemas. Pärast mõningast viivitust tuli vastus, et nad lähevad ühe lätlannaga (nüüdne tegelikkus on Viivi-Anne). Nojah, sügasin veidi kukalt ja kuna tahtmine oli olemas, ütlesin Paulile "jah". Seepärast siis teemegi viimasel ajal erinevaid asju koos - XT Talverogain, XDdreami Tallinna etapp, tulekul Spring Adventure Soomes. Lõunamaalaste temperamendiga tuleb veidi harjuda, kuigi ilmselgelt tuleb mulle kasuks ka mõningane eeltöö portugallastega! :)
Ja et miks ma eestlastega ei lähe ... otsene vastus oleks vast, et keegi ei taha mind ... ;) EQ-le igatahes ei küsitud. Kui ma aga ise otsima pean - välismaalastega on lihtsam - nendega peab rääkima, mitte vastastikku ei "arvata" midagi.
Või prooviks? - mul on soov minna ka Extrile ja Xdreami 2.etapile, kuhu mõlemale on kahte meest tarvis - kas leidub julgeid? Mu kontakte kindlasti teate.
Aga trennidest. Eelmine ehk aprilli viimane nädal:
E - 20min jooksuga (~2kg seljakott seljas) trenni andma. 1:30 kestvas trennis ise jooksin vast 30 min + veidi jooksuharjutusi ja erinevaid hüplemisi laululava treppidest + kerelihaste jõudu ~50kordust ja veidi venitusi. Andrese abiga TÜ halli lae alla kahe jumariga tõusu 2x35m. Teisel korral pidin ise kõik vidinad omale ja köiele külge riputama, koos köie lõpus end laskumiseks ümbertõstmisega ja laskumisega läks aega umbes 15min. Arenguruumi on :) Lõpetuseks koju jooksmine 24 min (ülesmäge + väsimus) ja veidi kerelihaseid otsa.
T - 15min Tartu Suusaklubisse jooksu, seal ~1h jalutamist koos harrastajate rühmale orienteerumisõpetuse andmisega, koju jooks 15min
K - 20min jooksuga trenni andma, trennis 15 min soojendusjooks, siis paar jooksuharjutust, jalgpall ehk lühikesed spurdid (~15min), 10min jooksu halli, sh üks 100m spurt. Hallis 15 min jooksul topispalli kaasabil erinevaid kerelihaste jõuharjutusi ja 15min enesemassaaźi (ikka topispalli abil). Jalad väga kanged! Kahtlustan esmaspäevast ronimist. Jooksuga koju 24 min + kerelihased.
N - rattaga SAK-i sõudebaasi, kajakki oodates veel veidi sõitmist, kokku vast 40min ratast. Kajakiga raudteesillani ja tagasi, vastuvoolu 1:07, allavoolu 0:40. Isiklik rekord, vesi rahulik ja ainult 3 joogipausi. Rattaga koju 10min, märja pluusiga hakkas külm.
R - Ilves-3'l peaaegu et pealtvaataja.
L - Ilves-3 poolte punktide läbijooksmine, aega läks 1:30.
Eelmised nädalad on midagi ligilähedast olnud. Ehk siis E ja K annan ise trenne, mis ajaliselt on kumbki 1:30, kuid ise ma ei tee pooli asju mida teistel lasen teha :). Enamasti lähen trenni andma jooksuga, kui väsimus on kallal või mõte/vajadus ratast harjutada, siis rattaga. Igapäevaselt liiklen linna vahel jalgrattaga (ilma käikudeta naistekas), õnneks on tööle ~5min.
Aprilli alguses sain kätte oma uue-uhke-edeva-isesõitva aeru Bracsa IV Marathon min, kokkupandav, ja tänu SAK-i vastutulelikkusele olen nüüdseks 4x~2h kajakiga sõitmas käinud, üks kord neist koos Manniga kahesega.
Rattaga sel kevadel väga palju sõitnud pole, sest ühel uljal laupäeval, kui poole rattasõidu pealt kutsuti "treeninglaagrisse" ja sõidutunde kogunes 4, hakkas üks põlv vastikut valu tegema - nüüd ei julge pikalt ette võtta ja samas alla 1:30 pole ju mõtet rattaga sõitma minna. Ja lisaks on pärast rattasõitu jalad "täis", mis pole jooksule ja pükste jalga mahtumisele hea :)
Rulluisutama jõudsin esimest korda eelmisel pühapäeval, "sinna" oli lihtne 30min, "tagasi" märksa raskemad 45min.
Minu trenni tegemise peamised märksõnad:
1. Igat asja teen mingil põhjusel - pikk rahulik on pikk rahulik üldvastupidavuse jaoks, lühikesed kiired on piisava puhkepausiga lühikesed kiired kiiruse arendamiseks. Lihtsalt jooksmas ma ei viitsi käia.
2. Vahelduslikkus - see mulle seiklusspordi juures meeldibki! Et saab kenasti ühel päeval joosta ja teisel rattaga sõita ja kolmandal ujuda ja neljandal kajakis mõlada ja viiendal kusagil turnida - õunapuu saagimise saaks päeva teise trenni alla panna :)
3. Järjepidevus - igal nädalal toimub midagi, ja seda nii vastupidavuse, kiiruse kui jõu osas.
4. Kerelihased - kõht, selg, küljed. Kergejõustiklastel on klassikalises trennis kerelihastele 600 kordust. Mul vist üle 200x ei tule kunagi, kuid vähemalt 3x nädalas. Ja nii juba 1,5 aastat.
5. Jooksutehnika! Oleks ma sporti tehes pooltki nii kenasti osanud joosta kui praegu! :) Erinevad jooksutehnika harjutused arendavad päkatööd, kehahoidu, ökonoomset liikumist. Ja mina küll nii tugev pole, et võiksin energia raiskamist endale lubada!
Ise arvan, et alates eelmise aasta kevadest jooksen peamiselt jooksutehnika, kerelihaste ja vana rasva pealt.
Pildil on esimesed katsetused uue mänguasjaga. Mõnus!
Alustaks aga sellest, et treeningute põhjus on juuli lõpus Soomes toimuv Endurance Quest, kus osalen koos prantslaste Pauli, Nicolase ja Olivieriga ning tiimi nimi on Agde-LSN. Selline huvitav võistkond sattus mulle aga üsna juhuslikult. Paul elab hetkel naise ja pojaga Soomes, ja mina võtsin temaga enne Winter Xdreami ühendust, et äkki läheks sellele koos. Ettevõtmine jäi aga erinevatel põhjustel ära. Veidi hiljem aga küsis Paul, et kas tuleksin tema ja veel mõnede prantsuste poistega EQ-le. Taustauuring näitas, et poisid on kiired ja ega see tervislik poleks nendega kampa heita. Võtsin mõtlemisaja ja soovitasin neil mujalt veidi nooremaid otsida :) Ise küsisin Silveri-Raini käest, et mis huvid neil on - käisid jutud, et on ka samasse kohta minemas. Pärast mõningast viivitust tuli vastus, et nad lähevad ühe lätlannaga (nüüdne tegelikkus on Viivi-Anne). Nojah, sügasin veidi kukalt ja kuna tahtmine oli olemas, ütlesin Paulile "jah". Seepärast siis teemegi viimasel ajal erinevaid asju koos - XT Talverogain, XDdreami Tallinna etapp, tulekul Spring Adventure Soomes. Lõunamaalaste temperamendiga tuleb veidi harjuda, kuigi ilmselgelt tuleb mulle kasuks ka mõningane eeltöö portugallastega! :)
Ja et miks ma eestlastega ei lähe ... otsene vastus oleks vast, et keegi ei taha mind ... ;) EQ-le igatahes ei küsitud. Kui ma aga ise otsima pean - välismaalastega on lihtsam - nendega peab rääkima, mitte vastastikku ei "arvata" midagi.
Või prooviks? - mul on soov minna ka Extrile ja Xdreami 2.etapile, kuhu mõlemale on kahte meest tarvis - kas leidub julgeid? Mu kontakte kindlasti teate.
Aga trennidest. Eelmine ehk aprilli viimane nädal:
E - 20min jooksuga (~2kg seljakott seljas) trenni andma. 1:30 kestvas trennis ise jooksin vast 30 min + veidi jooksuharjutusi ja erinevaid hüplemisi laululava treppidest + kerelihaste jõudu ~50kordust ja veidi venitusi. Andrese abiga TÜ halli lae alla kahe jumariga tõusu 2x35m. Teisel korral pidin ise kõik vidinad omale ja köiele külge riputama, koos köie lõpus end laskumiseks ümbertõstmisega ja laskumisega läks aega umbes 15min. Arenguruumi on :) Lõpetuseks koju jooksmine 24 min (ülesmäge + väsimus) ja veidi kerelihaseid otsa.
T - 15min Tartu Suusaklubisse jooksu, seal ~1h jalutamist koos harrastajate rühmale orienteerumisõpetuse andmisega, koju jooks 15min
K - 20min jooksuga trenni andma, trennis 15 min soojendusjooks, siis paar jooksuharjutust, jalgpall ehk lühikesed spurdid (~15min), 10min jooksu halli, sh üks 100m spurt. Hallis 15 min jooksul topispalli kaasabil erinevaid kerelihaste jõuharjutusi ja 15min enesemassaaźi (ikka topispalli abil). Jalad väga kanged! Kahtlustan esmaspäevast ronimist. Jooksuga koju 24 min + kerelihased.
N - rattaga SAK-i sõudebaasi, kajakki oodates veel veidi sõitmist, kokku vast 40min ratast. Kajakiga raudteesillani ja tagasi, vastuvoolu 1:07, allavoolu 0:40. Isiklik rekord, vesi rahulik ja ainult 3 joogipausi. Rattaga koju 10min, märja pluusiga hakkas külm.
R - Ilves-3'l peaaegu et pealtvaataja.
L - Ilves-3 poolte punktide läbijooksmine, aega läks 1:30.
Eelmised nädalad on midagi ligilähedast olnud. Ehk siis E ja K annan ise trenne, mis ajaliselt on kumbki 1:30, kuid ise ma ei tee pooli asju mida teistel lasen teha :). Enamasti lähen trenni andma jooksuga, kui väsimus on kallal või mõte/vajadus ratast harjutada, siis rattaga. Igapäevaselt liiklen linna vahel jalgrattaga (ilma käikudeta naistekas), õnneks on tööle ~5min.
Rattaga sel kevadel väga palju sõitnud pole, sest ühel uljal laupäeval, kui poole rattasõidu pealt kutsuti "treeninglaagrisse" ja sõidutunde kogunes 4, hakkas üks põlv vastikut valu tegema - nüüd ei julge pikalt ette võtta ja samas alla 1:30 pole ju mõtet rattaga sõitma minna. Ja lisaks on pärast rattasõitu jalad "täis", mis pole jooksule ja pükste jalga mahtumisele hea :)
Rulluisutama jõudsin esimest korda eelmisel pühapäeval, "sinna" oli lihtne 30min, "tagasi" märksa raskemad 45min.
Minu trenni tegemise peamised märksõnad:
1. Igat asja teen mingil põhjusel - pikk rahulik on pikk rahulik üldvastupidavuse jaoks, lühikesed kiired on piisava puhkepausiga lühikesed kiired kiiruse arendamiseks. Lihtsalt jooksmas ma ei viitsi käia.
2. Vahelduslikkus - see mulle seiklusspordi juures meeldibki! Et saab kenasti ühel päeval joosta ja teisel rattaga sõita ja kolmandal ujuda ja neljandal kajakis mõlada ja viiendal kusagil turnida - õunapuu saagimise saaks päeva teise trenni alla panna :)
3. Järjepidevus - igal nädalal toimub midagi, ja seda nii vastupidavuse, kiiruse kui jõu osas.
4. Kerelihased - kõht, selg, küljed. Kergejõustiklastel on klassikalises trennis kerelihastele 600 kordust. Mul vist üle 200x ei tule kunagi, kuid vähemalt 3x nädalas. Ja nii juba 1,5 aastat.
5. Jooksutehnika! Oleks ma sporti tehes pooltki nii kenasti osanud joosta kui praegu! :) Erinevad jooksutehnika harjutused arendavad päkatööd, kehahoidu, ökonoomset liikumist. Ja mina küll nii tugev pole, et võiksin energia raiskamist endale lubada!
Ise arvan, et alates eelmise aasta kevadest jooksen peamiselt jooksutehnika, kerelihaste ja vana rasva pealt.
Pildil on esimesed katsetused uue mänguasjaga. Mõnus!
Apr 23, 2012
Loll pea on kerele nuhtluseks!
Alustan nüüd nii, nagu poleks vahepeal poolt aastat olnudki ...
Kolm viimast nädalavahetust on esile kutsunud vahepeal varjusurma laskunud tõdemuse, et orienteerumine on väga vahva spordiala! Karjalase oli krossijooks, õnneks jaksasin. Peko kevade esimesel päeval olin natuke palju väsinud ja samm tiba tönts, mis tingis ka mõned enda lõdvaks laskmised (nii jooksus kui orienteerumiseses) ja nii kiires metsas olid need lubamatud. Peko kevade teine päev aga näitas, et alati ei võida tugevamad, vaid vahel ka need kes lihtsalt ilma vigadeta ja ühtlaselt pingutades raja määrustepäraselt läbivad. Minu lõpu kiirusele aitas oluliselt kaasa ka Merikese selja lähenemine - vist juba 15 aastat pole sellist asja juhtunud! :) Kahjuks pean märkima, et Merike oli haige ja sörkis niisama raja läbi. Hea oli aga tõdeda 20-klassi tüdrukute tugevat pealetungi!
Jüriööjooks on omaette lugu ... Panin täiesti ise endale pinged, mida rajal ei suutnud kanda. Pole ammu enne starti nii närvis olnud ja ma ei suutnud seda hallata. Minu ülesanne oli ju tulla puhta jooksuga metsast kiiresti välja. Aga lisaks võtsin omale veel vastutuse olla me tiimi kõige kindlam lüli - üsna palju olen minagi neid tüüpe, kellega samas võistkonnas olime, orienteeruma õpetanud. Vahel tundub, et päris hästi on välja kukkunud :)
Igatahes, juba stardist minnes oli olukord kahtlane. Lisaks sellele, et mulle tundub, et ma ei näe öösel peaaegu mitte midagi ja seetõttu jooksen kogu aeg võssa kinni, oli suuna säilitamine problemaatiline. Kuni neljanda punktini lahenesid asjad siiski kenasti, kusjuures 3. ja 4. KP laekusid selliselt, et ma poleks neid veel oodanud, aga äkitselt olid risti tee peal ees. Aga edasi ... klassika - minut varem startinud konkurent on kinni püütud ja ta ei tule minu punkti; õigel suunal on võsa ees, nii et läheks sellest veidi ringi; nüüd tuleb kiiresti minna, saab eest ära ... Nojah. Korduvalt vaatasin kompassi, et nagu päriselt ei klapi asi, aga soo peal oli suht hea joosta. Lageda soo peal veel eriti, mis siis et suund ei klapi. Irooniliselt - ei olnud ju aega, et õigesti joosta! Mõtlesin end takkajärgi vaadates ikka väga huvitavasse kohta ... Kui ma lõpuks end 9-10 KP vahele jääva raiesmiku servas paika sain, tuli jalgadesse meeletu raskus, mis pole senini kadunud. 4 minutit raisatud aega ... 5-ndas oli Maret, ja tema jutu järgi ka Merike seal läheduses. 7nda läheduses oli Kirtit näha. Kaheksandasse pidin end jõuga paremale hoidma, sest Maret tundus rohkem teadvat, kuhu minek :)
Poolel teel üheksandasse kuulsin meeleheitlikku appikarjet, korduvalt, asi tundus kahtlane ning pöörasin otsa ringi ja jooksin karjujale vastu. Oh mis üllatust - minuga sama vahetuse tütarlaps, kes lihtsalt veidi 8ndast mööda kaldunud ... Minu jaoks minut ja Maret kadunud.
Edasi oli raske, emotsionaalselt, mis mõjus ka füüsisele. Kaevepunktiga ka veel minutine tiir - nagu rosin sellesse jooksu. Ei olnud üldse tore tunne laekuda finiśisse sellise kaotusega, mis arvestades Timot, ei anna esikohaks mingit śanssi. Aga esikoha auhinnaks olnud uut grilli oleks hädasti vaja ...
Füüsiline karistus on pärast sellist jooksu möödapääsmatu! Pühapäeva hommik algas 1:15 rulluisutamisega, aasta esimesega (nüüd tuharalihased haiged). Karistus jätkus õunapuu alistamise protseduuriga, mis võttis 4 tundi (käsisaag! :) ja millalgi peab jätkuma:
enne:
pärast:
osa saagist:
Nüüd oleks veel vaja mootorsaagi, soovitavalt koos mehega!
Kolm viimast nädalavahetust on esile kutsunud vahepeal varjusurma laskunud tõdemuse, et orienteerumine on väga vahva spordiala! Karjalase oli krossijooks, õnneks jaksasin. Peko kevade esimesel päeval olin natuke palju väsinud ja samm tiba tönts, mis tingis ka mõned enda lõdvaks laskmised (nii jooksus kui orienteerumiseses) ja nii kiires metsas olid need lubamatud. Peko kevade teine päev aga näitas, et alati ei võida tugevamad, vaid vahel ka need kes lihtsalt ilma vigadeta ja ühtlaselt pingutades raja määrustepäraselt läbivad. Minu lõpu kiirusele aitas oluliselt kaasa ka Merikese selja lähenemine - vist juba 15 aastat pole sellist asja juhtunud! :) Kahjuks pean märkima, et Merike oli haige ja sörkis niisama raja läbi. Hea oli aga tõdeda 20-klassi tüdrukute tugevat pealetungi!
Jüriööjooks on omaette lugu ... Panin täiesti ise endale pinged, mida rajal ei suutnud kanda. Pole ammu enne starti nii närvis olnud ja ma ei suutnud seda hallata. Minu ülesanne oli ju tulla puhta jooksuga metsast kiiresti välja. Aga lisaks võtsin omale veel vastutuse olla me tiimi kõige kindlam lüli - üsna palju olen minagi neid tüüpe, kellega samas võistkonnas olime, orienteeruma õpetanud. Vahel tundub, et päris hästi on välja kukkunud :)
Igatahes, juba stardist minnes oli olukord kahtlane. Lisaks sellele, et mulle tundub, et ma ei näe öösel peaaegu mitte midagi ja seetõttu jooksen kogu aeg võssa kinni, oli suuna säilitamine problemaatiline. Kuni neljanda punktini lahenesid asjad siiski kenasti, kusjuures 3. ja 4. KP laekusid selliselt, et ma poleks neid veel oodanud, aga äkitselt olid risti tee peal ees. Aga edasi ... klassika - minut varem startinud konkurent on kinni püütud ja ta ei tule minu punkti; õigel suunal on võsa ees, nii et läheks sellest veidi ringi; nüüd tuleb kiiresti minna, saab eest ära ... Nojah. Korduvalt vaatasin kompassi, et nagu päriselt ei klapi asi, aga soo peal oli suht hea joosta. Lageda soo peal veel eriti, mis siis et suund ei klapi. Irooniliselt - ei olnud ju aega, et õigesti joosta! Mõtlesin end takkajärgi vaadates ikka väga huvitavasse kohta ... Kui ma lõpuks end 9-10 KP vahele jääva raiesmiku servas paika sain, tuli jalgadesse meeletu raskus, mis pole senini kadunud. 4 minutit raisatud aega ... 5-ndas oli Maret, ja tema jutu järgi ka Merike seal läheduses. 7nda läheduses oli Kirtit näha. Kaheksandasse pidin end jõuga paremale hoidma, sest Maret tundus rohkem teadvat, kuhu minek :)
Poolel teel üheksandasse kuulsin meeleheitlikku appikarjet, korduvalt, asi tundus kahtlane ning pöörasin otsa ringi ja jooksin karjujale vastu. Oh mis üllatust - minuga sama vahetuse tütarlaps, kes lihtsalt veidi 8ndast mööda kaldunud ... Minu jaoks minut ja Maret kadunud.
Edasi oli raske, emotsionaalselt, mis mõjus ka füüsisele. Kaevepunktiga ka veel minutine tiir - nagu rosin sellesse jooksu. Ei olnud üldse tore tunne laekuda finiśisse sellise kaotusega, mis arvestades Timot, ei anna esikohaks mingit śanssi. Aga esikoha auhinnaks olnud uut grilli oleks hädasti vaja ...
Füüsiline karistus on pärast sellist jooksu möödapääsmatu! Pühapäeva hommik algas 1:15 rulluisutamisega, aasta esimesega (nüüd tuharalihased haiged). Karistus jätkus õunapuu alistamise protseduuriga, mis võttis 4 tundi (käsisaag! :) ja millalgi peab jätkuma:
enne:
Subscribe to:
Posts (Atom)