Talveseiklus läbi, kevad käes, aga enne seda oli WAR

Eilne Talveseiklus möödus minu arust hästi, kunagi sellest ka pikemalt. Täna hommikul Tartu linna vahel päike särab, linnud siristavad, räästad tilguvad või pigem siiski sirisesevad - tõeline kevadetunne. Oligi juba aeg! Enne kõike seda aga oli kurikuulus talvine seiklusvõistlus WAR Lätimaal, 26-27 veebruaril. Tiit ja Kaido on sellest põhjalikud jutud kirjutanud, kaartidega ja puha, nii et ma asjalikule jutule ei hakka aega kulutama. Kuna ootamatult osutusin seal üritusel olema mingi eriline kuju, siis pigem jutt sellest.

Kõik algas kenasti. Ligi kuu enne võistlust andis Rain märku, et võiks minna, mina olin käpp ja Silver nõustus samuti. Mitmepäevane keskustelu nime üle, Karli ka kambas, ja registreeritud sai võistkond ACE Logistics Salomon. Tore oli selle hetkeni, kui teisipäeval pärast Tartu Maratoni ja 4 päeva enne võistlust Rain teatas, et tal on selg väga haige (praeguseks opil käidud ja käsil edukas paranemine) ja kahjuks ei saa tulla. Otsisime mis me otsisime Silveriga, ei miskit - mehi pole. Kaks kõige tõenäolisemat kandidaati jäid otsustaval hetkel haigeks. Teistest ... tõenäoliselt võttis nädala sees olnud külm ... mehi vähemaks. Ilmateade lubas nädalavahetuseks Riia taha siiski täiesti talutavat külma, kusagil -10 kanti.

Igatahes, reede päeval olin mina tõsiselt närvis, ja täiesti lapselikult jonnakalt otsustasin, et "kui mina juba nii ammu olen planeerinud selle nädalavahetuse seiklemise tarvis, siis mina igatahes lähen Lätti, tehke teie mis tahate!!!" Asjade lõplikus pakkimises oli seda takkajärgi tunda. Munsterdasin end Medisofti bussile ja asusime reede õhtul Vecumnieki poole teele. Silver samal ajal liikus Tallinnast Pärnusse, kogu vajalik varustus kaasas, et siis nö käigu pealt vaadata, mis meist saab.

Minu jaoks kusagil Läti-Eesti piiril hakkasid asjad peadpööritava kiirusega toimuma. 20:16 saabus Silveri teade, et ta ei hakka üksi pikka sõitu ette võtma, pühendab aja lastele/perele. Mõistlik! Jätkasin tukkudes liikumist oma Läti treeninglaagrisse.

Umbes 15 min pärast XT Spord'i Randy helistas ja uuris, mis seisud minul ja tiimil on ning kurtis Mareti lendude hilinemisi, mis seab kahtluse alla ta jõudmise Lätti. Algsete plaanide järgi pidi Maret kusagil keskööl Tallinnas maanduma (tulek Glasgow's koosolekutelt) ja siis Randyga öösel Lätti saama. Aga kui nüüd Maret ei jõua, kas ma siis tema ja Sixteniga tiimi tulen? Tulen-tulen, no miks ma ei tule! Ohh, mulle tuli elu sisse! :) Kui 21:59 saabus Randy sõnum, et ta tuleb Tallinnast viimasel võimalusel ning kui Maret jõuab, stardivad nad temaga, läks mul pool elu jälle välja.

Kusagil veidi enne keskööd jõusime võistluskeskusse, spordihalli. Kiired kiirnuudlid ja kiirelt magama. Enesetunne polnud kiita ja homseks ettevalmistusi ei teinud. Uni oli magus, suur-paks madrats ja kaks magamiskotti ning küllalt värske õhk (Tiidu korduvalt mainitud "nice and warm place") aitasid asjale kaasa.

Olen täheldanud, et öö parandab paljud haavad ja hommik on õhtust targem ja muud rahvatarkused. Hommikul kusagil kella 8 ajal silmi avades jalutas äraseletatud pilguga Sixten mu ümber ja imestas, miks ma juba sooja ei tee (või midagi sarnast). Kuna ma ei viitsi vihjetest aru saada, palusin tal end täislausetega väljendada. Selgus, et Randy on kella 10 paiku kohal, start antakse kell 12 ja minu tiimi nimi on www.xtsport.ee. Ahah, vahva! :) Mul venis suu kõrvuni, või isegi rohkem!

Asju sättides hakkasid selguma puudujäägid minu pakkimissüsteemis. Kohustuslikku varustust oli kaasas korralikult: nuga, tikud, plaastrid, köis, kell jne. Kesine oli varustus võistlussöögi ja -riietuse (eriti sokkide) ja ratta naelkummide osas. Ilmselgelt olin mingil hetkel pakkinud asju trenni, mitte võistluse jaoks, seda täiesti alateadlikult! Meeltesegadus enne starti oli aga nii suur, et ma ei hakanud isegi muretsema hakkamasaamise pärast.

Start! ... Võistlus ise oli kogu selle pika nädala ja nädalavahetuse kõige väiksem osa! Mis seal ikka oli - sõitsime rattaga, suusatasime, suusatasime, sõitsime rattaga, suusatasime, suusatasime, magasime veidi, sõitsime rattaga, jooksime 15min, suusatasime, sõitsime rattaga. Kokku 24h, sellest liikumise ajaks 19,5h. Ettevõtmise alapealkiri minu jaoks oli: "Mareti veidi suur ratas ja väga suured suusasaapad". Ratas oli otseselt veidi suur (aga sel olid naelkummid), suusasaabaste osa on nö ülekantult. Te muidu teate, et Maretil on kodus suusaorienteerumise MM-i medal ning peaaegu sadades Eesti MV medaleid samal alal? Ja et Randy on samuti Eesti koondises suusa-o's olnud ja Sixten on lihtsalt kõva? No ja mina siis seal ... Teadupärast nooremalt õelt vanemale suusaoskust ei pärita ning joostes suusatama ei õpi. Mu selletalvised suusakilomeetrid said kolme- või neljakordistatud!

Võistlusest jäid meelde sellised mõtted ja teod:
* Esimeselt rattalt - huh, küll on soe! Ning kileka eraldamine Sixteni kotti, sest targu olin võtnud nii väikese koti kodust kaasa, et suusasaabastele ja lisakinnastele oli sinna raske midagi juurde panna.

* Samuti esimeselt rattalt - tänu omaenese lätlasele kahtlustasime juba enne fotode-tähtede ülesande lahenduse leidmist, et minek on küülikufarmi, kuhu kõrvalolev viit näitas.

* Esimene Score-o ja koht valikuks, kas suusk või jalad. Mina arvasin, et jalad, teised kaks, rohkem vist Sixten, arvasid suusa kasuks, enamus võitis. ... OK, sel korral see õigustas end. Score-o ise läks veidi nö ülejala, sest algul oli küll plaan, aga seda muudeti poole peal (ja mul polnud üldse aega ega jaksu kaarti vaadata!) ja kella patarei ütles ka ülesse, nii et võtsime liiga vähe punkte ja jäime veel hiljakski. Poole peal plaani muutus juhtus sellest, et punktijaotuse näidiseks oli KP 107 ja väärtuseks 48p ja Randyl oli kaart nii ära murtud, et teist (õiget) 107-t polnud näha. Aga see oli ainult näidis! Päris punktide väärtuste juures andis 107 kõigest 4 punkti. Omaarust olime igavesti tublid, aga tegelikkuses - suur null (0) ja Elitast neljapunktine mahajäämus! Tugevad aga see-eest lollid!

* Esimesel päris suusaetapil puu otsa ronimise tegin ikka tossudes. Ei meeldi mulle potentsiaalsed kõrgelt kukkumised.

* Sealsamas etapil mõtlesin ka, et on ikka päris suur erinevus, kas võisteldes vaadata, kuhu esimesed on läinud (ok, sel hetkel mõtlesin "vaadata, kuhu Randy on läinud") ja siis nende vigu korrigeerides sujuvamalt liikuda, või ollagi ise need esimesed, kes puhtasse lumme läbi metsade ja üle põldude jälge ajavad. Suusatamine Läti moodi on ju nii, et "Siin on suusad, siin kaart ja punktid, mets on sealpool - anna minna!" Kaarekesi ja tiirukesi tegime veidi palju, aga kuna ma ise olin kaardist väga kaugel kulgev isik, siis tegelikult kobiseda pole siin midagi. Hakkasid ilmnema ka esimesed tundemärgid paaristõugete ja minu iseloomude mittesobivusest.

* Ei saa aga märkimata jätta, et kui Randy ajab jälge ja Sixteni suusakepiots on võitluses hävinud, ning aeg-ajalt on neil vaja kaarti (midagi väga vana oli) vaadata, oli mul isegi võimalik nendega samas piirkonnas püsida. Kahtlustan, et aeg-ajalt nad vist ootasid ka, ja tegelikult (Maretiga, noh) oleksid nad märksa kiiremini liikunud :)

* Õhtusel rattasõidul niiskete sokkide ja tavaliste tossudega ei olnud varvastel pooltki nii külm kui oleks võinud.

* Esimest korda võistluskeskusesse tagasi jõudes ja seinalt Elita suurt eduseisu ja endi veel suuremat põrumist nähes oli tunne veidi ... kehva, kuid võitlusvaim seda tugevam. Tibusid loetakse kevadel ja tulemus leitakse finiśis.

* Enne järgmist "trekking or skiing" etappi piiksatasin vaikselt, et võiksime ikka tossudega ja ilma suuskadeta minna. Mind vaadati kahelt poolt imeliku pilguga (seekord oli minuarust Randy pilk imelikum) ja jätkati suusasaabaste jalga ajamist. Väidetavalt pidi olema tegemist kerge libistamisega. Ahah! Etapiajas edestame jalgsi liikunud Elitat 5,5 minutiga. Liikumiskiirus või vigade hulga erinevus?

* Ahjaa, siin juhtus ka see, kus hirmsasti tahtsin parastama hakata - "no ma ju ütlesin, et joostes on vaja tulla, siis oleks ka teine etapivalik olnud ja te poleks siia kraavi sisse vajunud!" Nii oligi, et vaatamata suurtele külmadele (vähemalt Eestis ju) oli asulaäärne kraav mingis kohas jäävaba ning Randy mu ees sõitis põlvini vette ning Sixten mu taga libises "ainult" ühe saapaga. Väidetavalt jäi Sixteni jalg siiski kuivaks. Randyle sai jalga Sixteni kuiv sokk ning kilekott sinna otsa, nii et varbad on vast alles jätkuvalt, kuid kujutage ette seda jääkülma suusasaabast seal jala ümber! Üle kahetunnisel retkel paar korda oli kuulda, et veidi külm on ...

* Enne uinakut toimunud kergel 3,5 tunnisel suusaotsal saime alustuseks paar kilomeetrit joosta. Mõnus! :) Järgnevast oli minuarust pool aega suusatamist liiva- ja kruusalihviga, teeservades. Klassikaline tehnika toimis väga hästi! Ja keldripunkti leidsin mina!

* Sixteni äpardused jätkusid - seekord läks suusanina, esimene 30cm eristus ülejäänust. Tack-teip aitab ikka hädas! Ja suusatempod näitasid jälle ühtlustumise märke :)

* Uni mu kahes magamiskotis oli jällegi hea, aga motoorne rahutus ajas juba kella 5-st (magatud 2h) ülesse. Pingutasin ikka poole 6-ni välja. Läti tütarlaps tualetijärjekorras süstis endasse optimismi - ainult 6 tundi veel!

* Ametlik start kella 6-st, me saime minema eelviimastena, 6:11. Ratastel. See oli külm! Hommikune päikesetõusueelne aeg! Järgmisse score-o'sse jõudes kartsin, et sõrmede soojenedes keerab mul "pildi eest", nagu paar korda elus varvaste "sulades" on juhtunud, kuid läks õnneks lihtsamalt. Ahjaa, siin rattaetapil tuli ka selgelt välja, et korralikult teel ja kellegi tuules võin ma väga edukalt kiiresti sõita, kuid kui olud veidigi keerukamaks ja kukkumisohtlikuks lähevad (rööpad), on kiirus/uljus kadunud.

* Siinkohal tahaks nüüd kiita Born'i Warming up kreemi, mida Freespordist osta saab. Soojenduskreem, ilus roosa. Määrid seda kerge kihi varvastele, ja need ei hakkagi külmetama. Samas ei hakka ka tulitama, nagu mõne teise kreemiga naha märjaks saades tihti juhtub.

* Teine ja otsustav Score-o. Ülesandeks 15min jooksul skoorida täpselt 75 punkti. Kohaks mingi karjäär, kus Randy oli väidetavalt ennegi olnud, mingi ammuse seikluse käigus. Normunds mainis meile (Sixtenile), et optimaalseim ring on 1,3km ja valikuvariante on mitu ja jalgsi oleks mõistlikum. Vahetusalas kohmitses kaks läti tiimi (ka Elita), kes olid enne meid rattasõidu lõpetanud. Arvasime, et nad võiksid ju score-o'le ka enne meid minna ning lumme jäljed teha.

* Vaim oli valmis! Nüüd või mitte kunagi! Siit tuleb maksimum võtta!, muidu ei ole mingit võitmist! Viimasel hetkel tuli mul meelde ennast seljakotist vabastada. Stardis toimis tööjaotus - Randy vaatas kaarti; Sixten kombineeris punktiväärtusi; mina arvutasin kokku, palju punkte kokku on, et teaks, kuipaljut ei pea võtma. Läks õnneks - esimene kombinatsioon poleks 75 kokku andnud, aga juba esimese punkti poole liikudes sai korrigeering sisse viidud. Minu jaoks möödus see jooks kerges udus, mäletan üksikuid kohti kus Sixteni tume kogu mind ootab ja Randy veel kaugemal sörgib ja üle õla passib. Kodus laua taga läks mul tükk aega, enne kui kaarti vaadates suutsin uskuda, et me tõesti kõigis neis punktides käisime. Aeg etapi finiśis 14:16. Hurraaa...aaaa! Tegime ära! Nägu naerul ja ilm soe!

* Viimane suusatamine ja mina mõtlen pingsalt - oh, see 4 tundi lõpuni on köki-möki. Rajaplaneeringuga sõidame mingil hetkel päästvast karjäärist mööda ning järjest kaugeneme ja kaugeneme sellest ... Ma pean ütlema, et viimane tund sellest 2:40-sest suusatamisest oli kuidagi eriti pikk! Täieliku nöögina ei olnud kõige kaugemat punkti selle koha peal, kus ta kaardi järgi olema oleks pidanud (punktikohast järgmisse minnes kõik klappis), nii et paberite järgi saime suusas Elitaga sama palju punkte ja raiskasime 6min kauem aega, kuigi TEGELIKULT oli meil punkt rohkem ja lõplik eduseis veelgi suurem.

* Viimast ratast alustasime jalgsi 1,5 km kaugusel olevas punktis ära käimisega, kuid takkajärgi vaadates oli see üsna suur viga (mitu tiimi võttis kogu aeg rattaga liikudes max võimalikud 2 punkti kiiremini kui meie oma selle ühe). Juba punkti poole astudes meenus, et ennist me siin jooksime täiega 1,3km 15 minutiga. Nüüd oli vaja 3km jalgsi liikuda. Kui jaksu oli, siis jooksime. Mul hakkas tunda andma energia vähesus, takkajärgi on teada, et ka teistel. Viimane rattasõit - 50min ja hirmus kiire - ning pidin meestele ütlema, et veeidikene oleks vaja aeglasemalt. Lõpukilomeetrid on aga minu, neid ma jaksan alati sõita, eriti asfaldil! :)

* Finiśis kell 11:52:50, 7min varu. Elita oli meist viimasel etapil ühe punkti rohkem võtnud, kuid ikkagi võidame neid 1 punkti ja 1 tunniga. Normaalne, ma ütleks! Näha on, et Randyl/Sixtenil pole vahet, kellega nad tiimis on. :)

Nii oligi. Pärast seda seiklust järgmisel reedel aeroobikatunni läbiviimine oli kui kerge kiirelt mööduv nohu!

Kalamaja Kapp ja vastlad jne

Kell 1:24 öösel on normaalne panna esimene plaaditäis vastlakukleid ahju! Vastlapäev ju :)

Sellised nägid need hommikusöögilauas välja.

Muidu aga... nädalavahetusel sai hulk sporti ära tehtud ja toredate inimestega kohtutud.

Nädalavahetus algas reedel poolest päevast kooliga, kus õppisime eesti keelt ning pärast tegelesid osad (sh mina) aeroobikaga. Muuhulgas viisin läbi aeroobikatunni, milles küll õppejõu vea tõttu kõige mõnusam osa, venitamine, pidi piirduma 15min asemel viiega, kuid... oluline on, et tehtud sai! Kolm nädalat hirmu, vähemalt 10h plaadi kuulamist ja kava paberile vormistamist ning 40minutiga sai asi seljatatud. Eelmise nädalavahetuse Läti seiklus aitas prioriteedid ja närvitsemise mõttekuse (loe - mõttetuse) selgeks teha.

Laupäev möödus "metsas", ehk Talveseikluse radadel. Üks üle tunniajane retk põlvini või sügavamas lumes oli päris meeleolukas, eriti kuna ma polnud ju kompassi kaasa võtnud :) Avastasin huvitavaid kohti - omalegi üllatus, mida kõike Tartust vähem kui 50km kaugusel leidub! Jätkuvalt usun, et laupäeval joonele asujad saavad mõnusa elamuse.

Pühapäeva hommik algas varakult, sest 7:34 väljus rong Tallinna poole. Programmis Kalamaja Cup ehk Leivo ja tagaselja ka Heiti justmöödunud sünnipäeva tähistamine. Tegelikult on Kalamaja Kapp palju lahedam nimi, ja see oli ka uuel rändkapal, mis päeva lõppedes Viivile rändas. Kalamaja Cup'i kohta kirjutas Tiit nii kena loo http://tiitt.blogspot.com/2011/03/kalamaja-cup.html, nii et märgin ainult mõned isiklikumad olulised hetked:

* Esiteks tarkusetera - et kui nädal varem -15 kraadi väga külm ei tundunud, siis -5 kraadi ei tähenda veel, et suur suvi on väljas! Õnneks talvejope ja Leivo laenatud sooja pesu püksid tegid olemise mõnusaks.

* ... mis viib selleni, et puudus sundus kiirelt kimada. Mida süvendasid ka naelkummide puudumine ning tagapiduri mittetöötamine. Paar kimamise hetke Tallinna liikluses olid siiski meeleolukad.

* Kiiver on äraütlemata tarvilik ese!!! Kes ilma kiivrita rattaga sõitma läheb, on ... näiteks eesel! Mul õnnestus Katariina kaile end selili sirakile visata, ja kiiver päästis toredast kuklamatsust. Tõnul ikka vedas, et Viivi talle Leivo kiivri pähe sebis.

* Tiit on väga tore võistkonnakaaslane! Piisab ainult korra ütlemisest, et ma tahan jumariga tõusta, ja juba ta ongi sellega nõus. Mitte nagu mõned teised, kes valikuvõimalusega - trekking vs suusatamine - etapile minemiseks suusasaapad jalga ajavad ning mind pika imeliku pilguga vaatavad, kui üritan arvata, et jooksmine oleks palju lahedam tegevus kui suusatamine! :)

* Mis sõna tuleb kokku tähtedest: STÜLÄPTAOELRV? Mina sain peaaegu et VÄLISPORTLASED, kui lõpuosas kergeid vangerdusi teha :) Tegelikkus, jah, on SÜNNIPÄEVATORT, ja kui L-ide asemel N-id võtta, siis nii ongi. Ja tort oli hea!

* Hommikul rongiga tagasi, otse tööposti otsa, valmis milleks iganes. Suht kõigutamatult. On ikka uskumatult hea, kui sul on, kasvõi paarisaja kilomeetri kauguselt, selliseid inimesi võtta! Tänan Leivot ja Kajat ja kõiki teisi!